PALJU, PALJU ÕNNE EGELE JA GITTALE!
Täna Pärnus toimunud agility võistlustel saavutasid Ege ja Gitta kolmandal agility rajal suurepärase 0 tulemusega 1. koha. Tänasest alates võistlevad nad A2 võistlusklassis. Palju, paljuõnne!
Sunday, June 28, 2015
Saturday, June 27, 2015
LAUPÄEV, 27. JUUNI 2015
PALJU ÕNNE TUBLIDELE!
Täna Pärnus toimunud agility võistlustel saavutasid Ülli ja Kusti A2 võistlusklassis esimesel agility rajal 0 tulemusega 1. koha. Palju, palju õnne!
A0/A1 tunnelite esimesel rajal saavutasid mini klassis 0 tulemusega 2. koha Epp ja Riki ning maksi klassis 0 tulemusega 1. koha Ege ja Gitta. Palju, palju õnne!
A0/A1 tunnelite teisel rajal saavutasid mini klassis 0 tulemusega 1. koha Epp ja Riki ning maksi klassis 0 tulemusega 1. koha Ege ja Gitta. Palju, palju õnne!
Veteranide tunnelite rajal saavutasid esimesel rajal 0 tulemusega 2.koha ning teisel rajal 0 tulemusega 4. koha Epp ja Pätrik. Palju, palju õnne!
Täna Pärnus toimunud agility võistlustel saavutasid Ülli ja Kusti A2 võistlusklassis esimesel agility rajal 0 tulemusega 1. koha. Palju, palju õnne!
A0/A1 tunnelite esimesel rajal saavutasid mini klassis 0 tulemusega 2. koha Epp ja Riki ning maksi klassis 0 tulemusega 1. koha Ege ja Gitta. Palju, palju õnne!
A0/A1 tunnelite teisel rajal saavutasid mini klassis 0 tulemusega 1. koha Epp ja Riki ning maksi klassis 0 tulemusega 1. koha Ege ja Gitta. Palju, palju õnne!
Veteranide tunnelite rajal saavutasid esimesel rajal 0 tulemusega 2.koha ning teisel rajal 0 tulemusega 4. koha Epp ja Pätrik. Palju, palju õnne!
Monday, June 22, 2015
ESMASPÄEV, 22. JUUNI 2015
SK MM TORINOS, ITAALIAS
Reisi- ja võistlusmuljed - IV OSA
22. juuni_esmaspäev_lõpuks ometi koju
See, milliseks kujunes minu tänane päev, ei oleks ma ka küll osanud ette kujutada. Juba eelmisel õhtul kujutasin ennast mõnusalt järgmisel õhtul Saaremaal pere ringis.
Hommikul lahkusime hotellist nagu planeeritud 3.30 ja veidi enne nelja olime Torino lennujaamas, kus meie Rikaga jäime lennuki väljumist ootama ja teised jätkasid koduteed bussiga. Ege aitas mul enne lahkumist ka Chek-in ära teha ning lahkunud nad olidki. Mingil hetkel avastasin, et millegipärast mu telefon ei taha enam minuga suhelda, täiesti pime ja mitte mingi meelitamine ei andnud tulemust. Ok, mul polegi teda vaja. Varsti väljub lend ning paari tunni pärast oleme juba Amsterdamis, kus meil oli kahe lennu vahel vaid 45 minutit, seega, reis kiire ja mis sellest telefonist, saame ka ilma selleta hakkama. Oleks ma aga teadnud, kui väga ma sel päeval veel telefoni vajasin.
Pääs lennukile oli õigeaegne, kuid lennukis olles mulle tundus, et millegipärast liiga kaua istume lennukis ja midagi ei juhtu. Ei saanud ka kontrollida, mis kell juba on. Kuid sisetunne ütles, et kõik on kontrolli all. Lõpuks lennuk startis ja kahe tuuni pärast olime Amsterdamis. Kui lennuk oli maandunud, siis enne väljumist anti valjuhääldist teada, et reisija, kes sõidab edasi Tallinn, peab kiirustama. Öeldi ka värav, kuhu pean kiirustama. No kui kiire, siis kiirustan.
Lennukist maha saades tormasin kohe õiget väravat otsima. Selgus, et lennuk oli tõepoolest hilinenud ja mul oli kahe lennu vahel vaid 20 minutit aega. Õige värava juurde jõudes oli pääs lennukile juba lõppenud, kuid laua taga olev neiu juba ootas mind. Ka üks meesterahvas oli hilinejate seas. Nüüd aga hakati mult nõudma pagasi eest tasumist. Ütlesin, et mul pole pagasit vaid ainult koer ja tema eest olen ma tasunud. Kuid koer ju oligi minu pagas. Neiu aga väidab vastu, et tema andmetel ei ole mul koera eest makstud. Õnneks oli mul dokument tasumise kohta olemas, ulatasin selle. Alguses ei jäänud neiu sellega rahule, kuid siis leidis õige koha, kust nägi, et mul on tõesti tasutud. Nüüd aga nõudis ta, et see dokument peab jääma temale. Vastasin, et mul on seda endal tarvis (olin lasknud Torinos teha tasumise kohta arve ja kviitungi oma firma nimele). Sellega neiu aga rahul ei olnud: kas annan paberi temale või maksan uuesti. Loomulikult ei tahtnud ma topelt tasuda ja nii see dokument sinna jäi. Nüüd viis neiu meid lennukisse. Lennukis küsisin stjuuardessilt, et kas minu koer ka ikka lennukis on, tema vastas, et ei tea sellest midagi, küsigu ma sellelt neiult, kes mind lennukisse tõi. Tema ka ei osanud vastata. Tormasin lennukist välja, kus nägin ennist ühte meest, kes lennuki juures midagi toimetas. Küsisin temalt, et kas ta teab, kas lennukis ka koer on ja vastuseks sain - „ No eny dogs on the plan!” Mida, mida! Ja nüüd see kõik algas. Estonian Airi stjuuardess pani mind fakti ette: „ Meie hilineda ei tohi ja teie otsustada, kas lendate ilma koerata või jääte maha! Las lennufirma, kelle tõttu selline olukord juhtus, lahendab olukorra.” Jumal hoidku – tegemist on elava olevusega mitte mingi kohvriga, mis hiljem lihtsalt järele saadetakse, kui see just kaduma ei lähe. Kust selline kalk suhtumine??? Loomulikult jäin ma maha, sest usun, et mitte ükski koeraomanik poleks teistsugust otsust teinud. Ja nii ma nüüd seisin keset lennuvälja, mis saab edasi, kust saan infot koera kohta? Mis saab meist üldse edasi, kuidas me koju saame? Telefoni ka mul polnud, et vähemalt kodustele teada anda.
Õnneks oli neiu, kes mind lennukisse tõi, ka veel lennuki juures ja mul ei jäänud muud üle, kui temale järgneda. Kui ta alguses oli väga pahur minu suhtes, siis nüüd hakkas ta sulama. Läksime tagasi lennujaama ja ta hakkas otsima, kus mu koer hetkel olla võib. Üllatus, üllatus – mu koer oli kadunud! Neiu helistas kümned kõned ja igalt poolt suunati ta järgmisele kõnele. Möödus vähemalt pool tundi, kui järsku ta teatas mulle, et mu koer on leitud. Kivi langes südamelt. Kuid nüüd tuli edasi tegutseda. See neiu kahjuks midagi rohkemat minu heaks teha ei saanud, probleemi pidi lahendama lennufirma KLM. Püha müristus, kust ma selle firma veel leian? Nähes minu meeleheidet heldis neiu ja oli nõus mind viima KLM esindusse, mis õnneks asus samas hoones, kuid hoopis teises tiivas. No ise ma selle peale poleks küll tulnud, kust seda firmat otsida. Neiu oli nüüd isegi nii abivalmis, et selgitas minu probleemi ise KLMi esindajale ja seejärel lahkus. Õnneks olid KLMi esinduses väga abivalmis, lahked ja mõistvad inimesed. Kõigepealt selgitati välja, kus mu koer hetkel on ja mis temast edasi saab. Taas pärast mitut telefonikõnet saadi telefoni otsa inimene, kes väitis, et minu koer on tema kõrval ja tunneb ennast suurepäraselt. Rika oli viidud koerte hotelli. KLMi töötaja püüdis mind rahustada öeldes, et see on üks parimaid hotelle ja seal töötavad oma ala spetsialistid ning minu koer saab parima hoolituse. Olin siiski mures, sest Rika oli ju täna söömata, mida nad talle annavad? Nad ei tea ju, mida minu koer sööb, järsku on tal mingid allergiad, kas talle üldse tohib anda, mis ette juhtub. Puuril oli minu telefoni number, kuid vajadusel ei saanud ju mulle helistada. KLMi töötajad aga olid tõesti väga abivalmis ja terve 11 tundi, mis ma lennujamas passisin, oli mul ülevaade, mida mu koer teeb ja kuidas ennast tunneb. Minu ärajäänud reis vormistati ümber õhtusele Tallinna reisile, mis pidi väljuma 20.30 kohaliku aja järgi. Nii ma seal lennujaamas siis istusin, magasin, jalutasin, muretsesin jne. Kui vahepeal oli mu tervis juba paranemise tundemärke näidanud, siis nüüd taastus olukord ja ma jäin uuesti täiesti haigeks. No seekord olid süüdi kindlalt närvid. Need 11 tundi Amsterdami lennujaamas olid minu elu kõige pikemad tunnid. Kuid ega mu šhokiteraapia veel sellega lõppenud.
Veidi enne kaheksat avati pääs Tallinna lennukile. Nüüd olin ma nii palju targem, et küsisin juba lennujaamas neiult, kes lennukisse lubas, infot koera kohta. Ta helistas kuhugi ja hetke pärast oli selge, et koer on lennukis. Kuid see ei rahustanud mind, ma enam ei uskunud kedagi. Enne lennukisse astumist küsisin ka noormehelt, kes kohvritega tegeles, et kas selles lennukis on koer ja ta vasta, et jah on. Ma ikka ei jäänud rahule ja usutlesin, et ehk ta luges puurilt ka koera nime, mida ta muidugi ei teadnud. Siis järsku ütles ta mulle, et sinise puuriga koer. Mis asja????? Mul oli hall puur. Nüüd uurisin, et milline koer puuris on, kas on „black and white”, mille peale vastas, et on jah. Ok, ju ta ei osanud inglise keeles öelda, et hall puur ja ütles esimese pähe tuleva heleda värvi. Tallinna lennuk väljus õigeaegselt ja kahe tunni pärast olime Tallinnas. Läksin ootesaali, et lõpuks kohtuda Rikaga, kellest olin lahus olnud hommikul kella kuuest saati. Lõpuks avanesid lifti uksed ja koera puur lükati ootesaali. Ja mida ma näen – ongi sinine puur ja SAEE EI OLE MINU PUUR!!!!!! Ma ei tea, kas keegi oskab ette kujutada, mida mu süda sees tegi. Tasakesi, ise kohutavas hirmus, lähenesin puurile ja siis näen, et sees on tõepoolest RIKA. Nüüd ei suutnud ma küll enam pisaraid tagasi hoida. Kuid koera ma kätte ei saanud. Kui ütlesin, et see ei ole minu puur (rohkem mul ei lastud midagi öelda), siis kästi mul eemalduda ja kutsuti mingi asjapulk. Tuli üks noormees, kellele ütlesin, et puur küll ei ole minu, kuid koer sees on minu. Õnneks see noormees ei olnud tähenärija ja lubas mul koera puurist välja võtta. Aga ma ei saa ju teda kätte – puuri uks oli plastik kinnitustega veel topelt kinni tõmmatud neljast kohast. Neid sai lahti ainult läbi lõigates. Kas pean need läbi hammustama või viima koera puuris koju. No see oleks küll nüüd koera jaoks olnud liig, mis liig. Kuid noormees oli väga abivalmis ja hetkega oli tal käes nuga, millega kinnitused läbi lõikas ja lõpuks ometi sai RIKA VABADUSSE. Kohtumise rõõm oli mõlemapoolselt kirjeldamatu.
Õnneks oli lennujaama ees taksode sabas ka üks buss, kelle juurde kohe siirdusin ja kes oli ka kohe nõus meid koju viima. Buss sõitis taksode rivist välja ukse ette, bussijuht tuli appi puuri tassima ja 10 minuti pärast olimegi kodus ja sellega meie kannatuste rada lõppes. Ma ei kujuta ette, mida Rika täna üle elas, kuid see, et ta tuppa saades kohe teisel korrusele põgenes ja sealt alla tulemast keeldus, näitas, et ka temasse pidi mingi jälg tänasest päevast jääma. Kui ma lõpuks ise teisele korrusele jõudsin, siis avastasin, et vaene loom oli oma pissi teinud vaiba peale. Hirm koera psüühika pärast oli suur, kuid lootuses, et järgmised päevad ta saab vabalt joosta ja lastega möllata, andis jõudu ka endal uinuda. Hommikul asutasime end Saaremaale ja ma nägin Rika pilgus midagi, kui ta auto tagaluugi avanedes nägi puuri. Tegin koheselt otsuse, et täna Rika puuris ei sõida ja tegin talle mugava pesa esiistmele. Saaremaale jõudes ootasid teda lapsed pallimängudega ja Rika läks kohe heameelega nendega kaasa. Lõpp hea, kõik hea.
Reisi- ja võistlusmuljed - IV OSA
22. juuni_esmaspäev_lõpuks ometi koju
See, milliseks kujunes minu tänane päev, ei oleks ma ka küll osanud ette kujutada. Juba eelmisel õhtul kujutasin ennast mõnusalt järgmisel õhtul Saaremaal pere ringis.
Hommikul lahkusime hotellist nagu planeeritud 3.30 ja veidi enne nelja olime Torino lennujaamas, kus meie Rikaga jäime lennuki väljumist ootama ja teised jätkasid koduteed bussiga. Ege aitas mul enne lahkumist ka Chek-in ära teha ning lahkunud nad olidki. Mingil hetkel avastasin, et millegipärast mu telefon ei taha enam minuga suhelda, täiesti pime ja mitte mingi meelitamine ei andnud tulemust. Ok, mul polegi teda vaja. Varsti väljub lend ning paari tunni pärast oleme juba Amsterdamis, kus meil oli kahe lennu vahel vaid 45 minutit, seega, reis kiire ja mis sellest telefonist, saame ka ilma selleta hakkama. Oleks ma aga teadnud, kui väga ma sel päeval veel telefoni vajasin.
Pääs lennukile oli õigeaegne, kuid lennukis olles mulle tundus, et millegipärast liiga kaua istume lennukis ja midagi ei juhtu. Ei saanud ka kontrollida, mis kell juba on. Kuid sisetunne ütles, et kõik on kontrolli all. Lõpuks lennuk startis ja kahe tuuni pärast olime Amsterdamis. Kui lennuk oli maandunud, siis enne väljumist anti valjuhääldist teada, et reisija, kes sõidab edasi Tallinn, peab kiirustama. Öeldi ka värav, kuhu pean kiirustama. No kui kiire, siis kiirustan.
Lennukist maha saades tormasin kohe õiget väravat otsima. Selgus, et lennuk oli tõepoolest hilinenud ja mul oli kahe lennu vahel vaid 20 minutit aega. Õige värava juurde jõudes oli pääs lennukile juba lõppenud, kuid laua taga olev neiu juba ootas mind. Ka üks meesterahvas oli hilinejate seas. Nüüd aga hakati mult nõudma pagasi eest tasumist. Ütlesin, et mul pole pagasit vaid ainult koer ja tema eest olen ma tasunud. Kuid koer ju oligi minu pagas. Neiu aga väidab vastu, et tema andmetel ei ole mul koera eest makstud. Õnneks oli mul dokument tasumise kohta olemas, ulatasin selle. Alguses ei jäänud neiu sellega rahule, kuid siis leidis õige koha, kust nägi, et mul on tõesti tasutud. Nüüd aga nõudis ta, et see dokument peab jääma temale. Vastasin, et mul on seda endal tarvis (olin lasknud Torinos teha tasumise kohta arve ja kviitungi oma firma nimele). Sellega neiu aga rahul ei olnud: kas annan paberi temale või maksan uuesti. Loomulikult ei tahtnud ma topelt tasuda ja nii see dokument sinna jäi. Nüüd viis neiu meid lennukisse. Lennukis küsisin stjuuardessilt, et kas minu koer ka ikka lennukis on, tema vastas, et ei tea sellest midagi, küsigu ma sellelt neiult, kes mind lennukisse tõi. Tema ka ei osanud vastata. Tormasin lennukist välja, kus nägin ennist ühte meest, kes lennuki juures midagi toimetas. Küsisin temalt, et kas ta teab, kas lennukis ka koer on ja vastuseks sain - „ No eny dogs on the plan!” Mida, mida! Ja nüüd see kõik algas. Estonian Airi stjuuardess pani mind fakti ette: „ Meie hilineda ei tohi ja teie otsustada, kas lendate ilma koerata või jääte maha! Las lennufirma, kelle tõttu selline olukord juhtus, lahendab olukorra.” Jumal hoidku – tegemist on elava olevusega mitte mingi kohvriga, mis hiljem lihtsalt järele saadetakse, kui see just kaduma ei lähe. Kust selline kalk suhtumine??? Loomulikult jäin ma maha, sest usun, et mitte ükski koeraomanik poleks teistsugust otsust teinud. Ja nii ma nüüd seisin keset lennuvälja, mis saab edasi, kust saan infot koera kohta? Mis saab meist üldse edasi, kuidas me koju saame? Telefoni ka mul polnud, et vähemalt kodustele teada anda.
Õnneks oli neiu, kes mind lennukisse tõi, ka veel lennuki juures ja mul ei jäänud muud üle, kui temale järgneda. Kui ta alguses oli väga pahur minu suhtes, siis nüüd hakkas ta sulama. Läksime tagasi lennujaama ja ta hakkas otsima, kus mu koer hetkel olla võib. Üllatus, üllatus – mu koer oli kadunud! Neiu helistas kümned kõned ja igalt poolt suunati ta järgmisele kõnele. Möödus vähemalt pool tundi, kui järsku ta teatas mulle, et mu koer on leitud. Kivi langes südamelt. Kuid nüüd tuli edasi tegutseda. See neiu kahjuks midagi rohkemat minu heaks teha ei saanud, probleemi pidi lahendama lennufirma KLM. Püha müristus, kust ma selle firma veel leian? Nähes minu meeleheidet heldis neiu ja oli nõus mind viima KLM esindusse, mis õnneks asus samas hoones, kuid hoopis teises tiivas. No ise ma selle peale poleks küll tulnud, kust seda firmat otsida. Neiu oli nüüd isegi nii abivalmis, et selgitas minu probleemi ise KLMi esindajale ja seejärel lahkus. Õnneks olid KLMi esinduses väga abivalmis, lahked ja mõistvad inimesed. Kõigepealt selgitati välja, kus mu koer hetkel on ja mis temast edasi saab. Taas pärast mitut telefonikõnet saadi telefoni otsa inimene, kes väitis, et minu koer on tema kõrval ja tunneb ennast suurepäraselt. Rika oli viidud koerte hotelli. KLMi töötaja püüdis mind rahustada öeldes, et see on üks parimaid hotelle ja seal töötavad oma ala spetsialistid ning minu koer saab parima hoolituse. Olin siiski mures, sest Rika oli ju täna söömata, mida nad talle annavad? Nad ei tea ju, mida minu koer sööb, järsku on tal mingid allergiad, kas talle üldse tohib anda, mis ette juhtub. Puuril oli minu telefoni number, kuid vajadusel ei saanud ju mulle helistada. KLMi töötajad aga olid tõesti väga abivalmis ja terve 11 tundi, mis ma lennujamas passisin, oli mul ülevaade, mida mu koer teeb ja kuidas ennast tunneb. Minu ärajäänud reis vormistati ümber õhtusele Tallinna reisile, mis pidi väljuma 20.30 kohaliku aja järgi. Nii ma seal lennujaamas siis istusin, magasin, jalutasin, muretsesin jne. Kui vahepeal oli mu tervis juba paranemise tundemärke näidanud, siis nüüd taastus olukord ja ma jäin uuesti täiesti haigeks. No seekord olid süüdi kindlalt närvid. Need 11 tundi Amsterdami lennujaamas olid minu elu kõige pikemad tunnid. Kuid ega mu šhokiteraapia veel sellega lõppenud.
Veidi enne kaheksat avati pääs Tallinna lennukile. Nüüd olin ma nii palju targem, et küsisin juba lennujaamas neiult, kes lennukisse lubas, infot koera kohta. Ta helistas kuhugi ja hetke pärast oli selge, et koer on lennukis. Kuid see ei rahustanud mind, ma enam ei uskunud kedagi. Enne lennukisse astumist küsisin ka noormehelt, kes kohvritega tegeles, et kas selles lennukis on koer ja ta vasta, et jah on. Ma ikka ei jäänud rahule ja usutlesin, et ehk ta luges puurilt ka koera nime, mida ta muidugi ei teadnud. Siis järsku ütles ta mulle, et sinise puuriga koer. Mis asja????? Mul oli hall puur. Nüüd uurisin, et milline koer puuris on, kas on „black and white”, mille peale vastas, et on jah. Ok, ju ta ei osanud inglise keeles öelda, et hall puur ja ütles esimese pähe tuleva heleda värvi. Tallinna lennuk väljus õigeaegselt ja kahe tunni pärast olime Tallinnas. Läksin ootesaali, et lõpuks kohtuda Rikaga, kellest olin lahus olnud hommikul kella kuuest saati. Lõpuks avanesid lifti uksed ja koera puur lükati ootesaali. Ja mida ma näen – ongi sinine puur ja SAEE EI OLE MINU PUUR!!!!!! Ma ei tea, kas keegi oskab ette kujutada, mida mu süda sees tegi. Tasakesi, ise kohutavas hirmus, lähenesin puurile ja siis näen, et sees on tõepoolest RIKA. Nüüd ei suutnud ma küll enam pisaraid tagasi hoida. Kuid koera ma kätte ei saanud. Kui ütlesin, et see ei ole minu puur (rohkem mul ei lastud midagi öelda), siis kästi mul eemalduda ja kutsuti mingi asjapulk. Tuli üks noormees, kellele ütlesin, et puur küll ei ole minu, kuid koer sees on minu. Õnneks see noormees ei olnud tähenärija ja lubas mul koera puurist välja võtta. Aga ma ei saa ju teda kätte – puuri uks oli plastik kinnitustega veel topelt kinni tõmmatud neljast kohast. Neid sai lahti ainult läbi lõigates. Kas pean need läbi hammustama või viima koera puuris koju. No see oleks küll nüüd koera jaoks olnud liig, mis liig. Kuid noormees oli väga abivalmis ja hetkega oli tal käes nuga, millega kinnitused läbi lõikas ja lõpuks ometi sai RIKA VABADUSSE. Kohtumise rõõm oli mõlemapoolselt kirjeldamatu.
Õnneks oli lennujaama ees taksode sabas ka üks buss, kelle juurde kohe siirdusin ja kes oli ka kohe nõus meid koju viima. Buss sõitis taksode rivist välja ukse ette, bussijuht tuli appi puuri tassima ja 10 minuti pärast olimegi kodus ja sellega meie kannatuste rada lõppes. Ma ei kujuta ette, mida Rika täna üle elas, kuid see, et ta tuppa saades kohe teisel korrusele põgenes ja sealt alla tulemast keeldus, näitas, et ka temasse pidi mingi jälg tänasest päevast jääma. Kui ma lõpuks ise teisele korrusele jõudsin, siis avastasin, et vaene loom oli oma pissi teinud vaiba peale. Hirm koera psüühika pärast oli suur, kuid lootuses, et järgmised päevad ta saab vabalt joosta ja lastega möllata, andis jõudu ka endal uinuda. Hommikul asutasime end Saaremaale ja ma nägin Rika pilgus midagi, kui ta auto tagaluugi avanedes nägi puuri. Tegin koheselt otsuse, et täna Rika puuris ei sõida ja tegin talle mugava pesa esiistmele. Saaremaale jõudes ootasid teda lapsed pallimängudega ja Rika läks kohe heameelega nendega kaasa. Lõpp hea, kõik hea.
Sunday, June 21, 2015
LAUPÄEV - PÜHAPÄEV, 20.-21. JUUNI 2015
SK MM TORINOS, ITAALIAS
Reisi- ja võistlusmuljed - III OSA
19. juuni_laupäev_teine võistluspäev
Väga paljud lootsid, et ehk on tänases hindamises mingeid muudatusi, kuid kohtunikud olid järjekindlad ja jagasid hindeid sama mõõdupuuga nagu eelmisel päeval. Meie tüdrukutest olid täna võistlustules Helena ja Sveta, kes ka kahjuks tulemuseni ei jõudnud.
Täna said I järgu vaid 4 võistluspaari ning 10 jäi taas tulemuseta. Sellised tulemused kindlustasid finaalis koha ka 10le võistluspaarile II järguga. See on midagi ennekuulmatut. Nende aastate jooksul, mil olen osalenud MMidel, ei ole veel kordagi II järguga saadud finaali kohta.
Tänase päeva parimad olid Christa Enqvist Soomest, Silvia Cacciatore Itaaliast ja Shauna Wenzel Saksamaalt. Kahe päeva kokkuvõttes saavutas Christa Enqvist kõige kõrgema punktisummaga (272,5p.) tulemuse, mis märgiti ära ka lõputseremoonial eriauhinnaga.
Meeskondlikult ei olnud kahtulustki, et võidab Soome. Eesti meeskond jäi 13. kohale, mis on tõesti üllatav, sest oli ju meie meeskonnas vaid kaks tulemust. Kuid mitmes meeskonnas ei saanud ükski võistleja tulemust, ju siis see meid nii kõrgele võimaldaski veel tõusta.
Mõned toredad meenutused tänasest päevast:
Täna õhtul toimus ka Gala õhtusöök restoranis Eataly, kus osalesime vaid mina, Ege ja Viktoria abikaasaga. Istusime soomlastega ühes lauas. Nendega on alati tore koos aega veeta. Jututeemasid jagus lauas seinast seina. Itaallaste pidulaud oli võrratu ja ka jookide valik oli super. Nagu alati võtsid Hispaania poisid initsiatiivi enda kätte ja panid sõnavõttude seeria käima. Mikrofoni said pea kõik meeskonnad, et öelda oma tänusõnad või mida iganes kogu rahvale. Hoidsime Egega hinge kinni, et keegi Eestit ei märkaks, kuid soomlastele ei andnud see rahu ja nad reetsid, et oleme nende lauas ning juba oldigi meie juures, et palun tulla saali keskele ja öelda mõni sõna. Pole me kumbki suured sõnaseadjad ja takkaotsa ei oska mina ju keeltki nii palju, et avalikkuse ees esineda. Pika vaidlemise järel läks Ege ja tegi ka meiepoolse sõnavõtu.
Koduteel oli meil tore seiklus. Nimelt elasime kohas, kuhu minnes pidime kasutama tasulist teelõiku, mille eest küsiti 1.90 eurot. Leidsime kaks ühe eurost münt ja lasime automaati, kuid oh häda, millegipärast ühte münti automaat ei tunnistanud. Otsisime oma kogu peenraha välja ja saime 90 senti kokku. Kuid uus probleem. 5 senti oli ühesendistes, mida automaat ei tunnistanud, seega olime pannud automaati vaid 1.85, mis aga ei avanud tõkkepuud. No mida teha? Raha tagasi ka ei saanud ning kohta, kus oleks saanud kaardiga maksta ka ei leidnud. Jää või ööseks tänavale. Autojuht näppis igasugu nuppe ja ennäe imet järsku vastas kuskilt inimkeel väga vigases inglise keeles. Ega ta meist eriti aru saanud ning ühel hetkel andis automaat meile mingi kviitungi, millelt võis välja lugead, et jäime Itaalia riigile 5 senti võlgu ning tõkkepuu avanes. Mida igane, kuid meie saime koju. Käisime veel enne uinumist koertega jalutamas. Õhtu oli imemõnus ja soe.
21. juuni_pühapäev_finaali päev.
Kuna meie omadest kedagi finaalis ei olnud, siis otsustasime minna individuaalvõtete alguseks. Kohale jõudsime aga juba kui valge koer hakkas oma etteastet tegema. Ohoo!! Milline platsi asetus? Üks lõks, teise järel. Ja ega eksimusi kaua tulnudki oodata. Väga palju oli eksimisi ruutu saatmisel, suunatud toomisel ja üllatus, üllatus metallhantli toomisel. Koerad lihtsalt ei leidnud hallil vaibal läikivat hantlit. Vaatemäng oli põnev ja pinget jagus kuni viimase võistlejani. Hindamine oli taas samasugune nagu eelmistel päevadel, mis kinnitas, et ka finaalis osalejatel on veel palju harjutamist.
Maailmameistriks tuli taanlanna Miriam Søndergaard koeraga Casy. See paar on seda tiitlit igati väärt. Kannatuste rada, mida nad on pidanud läbima viimase pooleteise aasta jooksul, sai lõpuks pärjatud väärikalt. Palju, palju õnne Miriam ja Casy!
Päev lõppes lõputseremooniaga, mis ei jätnud mingeid emotsioone. Auhinnad olid varasemate MMidega võrreldes väga kesised.
Veel mõned pildid tänasest päevast:
Täna tehti ka igast meeskonnast pilt MMi kajastava raamatu jaoks:
Hotellis tegime ühiselt veel viimase mõnusa õhtusöögi. Järgmisel hommikul oli äratus ikka väga vara, sest teele pidime asuma juba 3.30.
Reisi- ja võistlusmuljed - III OSA
19. juuni_laupäev_teine võistluspäev
Väga paljud lootsid, et ehk on tänases hindamises mingeid muudatusi, kuid kohtunikud olid järjekindlad ja jagasid hindeid sama mõõdupuuga nagu eelmisel päeval. Meie tüdrukutest olid täna võistlustules Helena ja Sveta, kes ka kahjuks tulemuseni ei jõudnud.
Täna said I järgu vaid 4 võistluspaari ning 10 jäi taas tulemuseta. Sellised tulemused kindlustasid finaalis koha ka 10le võistluspaarile II järguga. See on midagi ennekuulmatut. Nende aastate jooksul, mil olen osalenud MMidel, ei ole veel kordagi II järguga saadud finaali kohta.
Tänase päeva parimad olid Christa Enqvist Soomest, Silvia Cacciatore Itaaliast ja Shauna Wenzel Saksamaalt. Kahe päeva kokkuvõttes saavutas Christa Enqvist kõige kõrgema punktisummaga (272,5p.) tulemuse, mis märgiti ära ka lõputseremoonial eriauhinnaga.
Meeskondlikult ei olnud kahtulustki, et võidab Soome. Eesti meeskond jäi 13. kohale, mis on tõesti üllatav, sest oli ju meie meeskonnas vaid kaks tulemust. Kuid mitmes meeskonnas ei saanud ükski võistleja tulemust, ju siis see meid nii kõrgele võimaldaski veel tõusta.
Mõned toredad meenutused tänasest päevast:
Täna õhtul toimus ka Gala õhtusöök restoranis Eataly, kus osalesime vaid mina, Ege ja Viktoria abikaasaga. Istusime soomlastega ühes lauas. Nendega on alati tore koos aega veeta. Jututeemasid jagus lauas seinast seina. Itaallaste pidulaud oli võrratu ja ka jookide valik oli super. Nagu alati võtsid Hispaania poisid initsiatiivi enda kätte ja panid sõnavõttude seeria käima. Mikrofoni said pea kõik meeskonnad, et öelda oma tänusõnad või mida iganes kogu rahvale. Hoidsime Egega hinge kinni, et keegi Eestit ei märkaks, kuid soomlastele ei andnud see rahu ja nad reetsid, et oleme nende lauas ning juba oldigi meie juures, et palun tulla saali keskele ja öelda mõni sõna. Pole me kumbki suured sõnaseadjad ja takkaotsa ei oska mina ju keeltki nii palju, et avalikkuse ees esineda. Pika vaidlemise järel läks Ege ja tegi ka meiepoolse sõnavõtu.
Koduteel oli meil tore seiklus. Nimelt elasime kohas, kuhu minnes pidime kasutama tasulist teelõiku, mille eest küsiti 1.90 eurot. Leidsime kaks ühe eurost münt ja lasime automaati, kuid oh häda, millegipärast ühte münti automaat ei tunnistanud. Otsisime oma kogu peenraha välja ja saime 90 senti kokku. Kuid uus probleem. 5 senti oli ühesendistes, mida automaat ei tunnistanud, seega olime pannud automaati vaid 1.85, mis aga ei avanud tõkkepuud. No mida teha? Raha tagasi ka ei saanud ning kohta, kus oleks saanud kaardiga maksta ka ei leidnud. Jää või ööseks tänavale. Autojuht näppis igasugu nuppe ja ennäe imet järsku vastas kuskilt inimkeel väga vigases inglise keeles. Ega ta meist eriti aru saanud ning ühel hetkel andis automaat meile mingi kviitungi, millelt võis välja lugead, et jäime Itaalia riigile 5 senti võlgu ning tõkkepuu avanes. Mida igane, kuid meie saime koju. Käisime veel enne uinumist koertega jalutamas. Õhtu oli imemõnus ja soe.
21. juuni_pühapäev_finaali päev.
Kuna meie omadest kedagi finaalis ei olnud, siis otsustasime minna individuaalvõtete alguseks. Kohale jõudsime aga juba kui valge koer hakkas oma etteastet tegema. Ohoo!! Milline platsi asetus? Üks lõks, teise järel. Ja ega eksimusi kaua tulnudki oodata. Väga palju oli eksimisi ruutu saatmisel, suunatud toomisel ja üllatus, üllatus metallhantli toomisel. Koerad lihtsalt ei leidnud hallil vaibal läikivat hantlit. Vaatemäng oli põnev ja pinget jagus kuni viimase võistlejani. Hindamine oli taas samasugune nagu eelmistel päevadel, mis kinnitas, et ka finaalis osalejatel on veel palju harjutamist.
Maailmameistriks tuli taanlanna Miriam Søndergaard koeraga Casy. See paar on seda tiitlit igati väärt. Kannatuste rada, mida nad on pidanud läbima viimase pooleteise aasta jooksul, sai lõpuks pärjatud väärikalt. Palju, palju õnne Miriam ja Casy!
Päev lõppes lõputseremooniaga, mis ei jätnud mingeid emotsioone. Auhinnad olid varasemate MMidega võrreldes väga kesised.
Veel mõned pildid tänasest päevast:
Täna tehti ka igast meeskonnast pilt MMi kajastava raamatu jaoks:
Hotellis tegime ühiselt veel viimase mõnusa õhtusöögi. Järgmisel hommikul oli äratus ikka väga vara, sest teele pidime asuma juba 3.30.
Friday, June 19, 2015
REEDE, 19. JUUNI 2015
SK MM TORINOS, ITAALIAS
Reisi- ja võistlusmuljed - II OSA
19. juuni_reede_esimene võistluspäev
Olime varakult kohal, sest ei usaldanud hommikuse liikluse tõttu liiga täpselt ajastada kohale jõudmist. Kuid hirmud olid asjatud, ei mingeid ummikuid, kuigi oli tööpäev.
Päev algas püsivõtetega. Püsilamamine toimus suurel platsil ning püsiistumine väikesel platsil.
1. Püsilamamine – 9/10p.
Olime tribüüni poolt esimesed, seega ei mingit ohtu, et koer võiks järgi keerata. Rika poolt väga ilus lamamine, kui nagu näha on üks kohtunik siiski mingi vea leidnud.
2. Püsiistumine – 7/7p.
Nüüd kahjuks jäi Rika kõige kaugemale tribüünist. Olime sellist varianti palju harjutanud ja ei olnud mingit kartust, et Rika võiks järgi keerata, kuid ometi ta seda tegi. Pärast teiste sooritusi vaadates sain ka aru, miks see juhtuda võis. Nimelt häiris koera tribüün. Meie lahkudes vaatas ta pingsalt vasakule ja ringist väljudes me liikusime veel isegi veidi koerte selja taha, et jõuda peitu. Nüüd avastas koer, et näeb tribüüni seda otsa, kust me püsilamamise ajal välja tulime ja et olukorda paremini kontrolli all hoida keeras koer järele, sest ilma keeramata oli tribüüni vastaskülge raske jälgida. See võis olla põhjuseks, kuid Rika kogemuste juures ei oleks seda tohtinud juhtuda. Kahjuks aga juhtus.
Nüüd oli paar tundi vahet enne kui alustati individuaalvõtetega. Olime selleks igati valmis, et alustame esimese võistluspaarina.
3. Ruutu saatmine – 8/7p.
Esialgu tundub, et võrdlemisi madalad punktid, kuid vaadates hindamist üldiselt, siis võiks öelda, et täiesti korralikud punktid. Ise ei oska ma küll muid vigu leida, kui et asendid märgis ja ruudus seistes olid madalad, s.t. karjatamise asendid. No võib olla olid mingid kiiruse erinevused ka märki ja ruutu joostes. Aga selle sooritusega jäin väga rahule ning rõõmsas tujus liikusime järgimise võttev alguspunkti.
4. Suunatud toomine – 6/6p.
Siin siis esimene või siis ikkagi teine suur viga, kui mitte arvestada esimese veana püsiistumise keeramist. Märki jooksis Rika kuidagi ettevaatlikult ja kahtlaselt. Nüüd kui pidin teda saatma hantli järele märkasin, et pilt on hoopis teine kui see oli treeningute ajal. Nimelt ei paistnud hantlid halli vaiba ja valge seina taustal eriti hästi välja, kõik peegeldas vastu. Trennide ajal ei olnud laes valgustust, kuid täna oli saal täistuledes ja platsi pilt oli hoopis teistsugune. Rika pidi tooma paremat hantlit. Saatsin koera hantli järele. Ta hakkas justkui minema õiges suunas, kuid äkki keeras keskmise suunas, sain ta pidama ja lisakäsuga läks ta õige hantli juurde ning võtte lõpp oli juba väga ilus. Loomulikult nean ma ennast, et miks ma ei aidanud Rikat rohkem käemärgiga, kuid kuna ta on alati seda teinud suurepäraselt, siis ei olnud mul mingit hirmu, et midagi sellist võib juhtuda.
Fotod: Matteo Casone
5. Juurdekutsumine – 5/6p.
Jätsin koera lamam ja eemaldusin. Ei mingeid ennetamisi, ilus seisa peatus ja siis – Rika ei läinud käemärgi peale lamama. Sellist asja pole meil veel kunagi juhtunud. Kas taas näitasin liiga lohakalt või pimestas laevalgustus koera ja ajas ta kuidagi segadusse. No eks ma ikka otsin põhjuseid, kuid seda rohkem õigustuseks. Viga oli tehtud ja parandada ei olnud enam midagi. Nüüd olin ma küll väga, väga õnnetu. Mingit finaali pääsu polnud meil enam lootagi, sest järgmiseks tuli kõrvalkõnd, mis on meil tavaliselt ka üsna nõrk koht.
6. Kõrvalkõnd – 5/6p.
No eks see võte ole meil alati üks nõrgemaid, kuid hiljem videolt vaadates see nüüd küll nii hirmus ei olnud. Kuid üldist hindamistaset arvestades, olid need päris normaalsed punktid kõrvalkõnni eest, sest üsna sageli näitasid kohtunikud ka lausa 0 punkti, mis oli täiesti arusaamatu. Pärast kõrvalkõndi tekkis väike hirm, et kas me täna üldse järku saame?
Ja olidki meie sooritused esimese ringis tehtud. Siirdusime teise ringi.
7. Metallhantel üle tõkke – 8/8,5p.
Väga head hinded ja seda esimese võistleja kohta. Võib olla jättis soovida hantli haaramine, mis võis tunduda veidi tormakana. Muidu oli küll kõik korras.
8. Eseme äratundmine – 8/8,5p.
Taas väga head punktid. Rika tegi imeilusa soorituse, mis kohtunikele ei meeldinud, ei oska öelda. Võib olla veidi liiast kontrollis enne kui võttis õige.
9. Z skeem – 6/6p.
Kõik asendid said tehtud, seisa ja istu olid veidi viltu. Kõrvalkõnd nüüd ka väga hull ei olnud, kuid miski on jätnud tugevasti soovida. Aha jaa, lõpus oli mingi arusaamatus põhiasendi võtmisega. Ju siis kõik pisinüansid kõrgemaid hindeid ei lubanud. Hiljem vaatasin teiste sooritusi ja just selle pilguga, et kuidas ma ise kohtunikuna hindaksin. Mul oli segadus missugune. Minu jaoks täiesti korralike soorituste eest anti veel vähem punkt, kui meie saime. Panin tähele, et väga vaadati koerajuhi liikumist koonuste juures. Väga suured kaared,koonusest liiga kaugelt/lähedalt jne., see kõik mõjutas hinnet.
10. Kaugjuhtimine – 9/9p.
No nii - päeva nael. Rika sai kaugjuhtimise eest mõlemalt kohtunikult 9p.!!!! Uskumatu. See on võte, kus meile alati tehakse kõige rohkem märkuseid Rika asendite puhtuse üle ja täna olid samasugused asendid nagu tavaliselt ja nüüd järsku ollakse sellega nii rahul! Taas teisi jälgides märkasin, et rohkem hinnati paigal püsimist ning asendite vahetuse kiirust ja särtsakust, just seda, mida Rika perfektselt teeb.
Ja läbi ta sai. Välja kukkus just selline nagu me ise tegime, kahjuks aga mitte selline nagu me ise oleksime tahtnud. Lõplikuks punktisummaks saime 230 punkti, mis andis isegi teise järgu. Uskumatu, kuid lõpuks olin isegi selle tulemuse üle õnnelik, sest sellist lõpptulemust, mis sel aastal juhtus, ei osanud keegi ette ennustada – 26 koera jäi üldse ilma tulemuseta ja 10 koera pääses finaali II järgu tulemusega. Kahe päeva peale ainult 10 I järguga sooritust. Jäi mulje nagu oleks tegemist lihtsate harrastajatega, kes arvasid, et vahelduseks võiks käia ka ennast näitamas ja miks mitte seda teha maailmameistrivõistlustel. Tegelikult oli ju koos maailma paremik, kõik oma maa tugevad tegijad, kes kõik pärjatud arvukate tiitlitega. Mis siis nüüd juhtus? Hindamise osas oli väga palju vastakaid arvamusi. Eks mingi aja pärast tule tagasisidet, kui toimub SK komisjoni koosolek. Küll seal selle aasta hindamine jutuks tuleb. Kuigi oli kuulda ka arvamusi, et hindamine oli õiglane ja kui ikka oli mida hinnata, siis ka parem hinne saadi. No kui nii, siis järelikult oli selles saalis midagi, mis takistas enamikul ilusate soorituste tegemist. Kui võtte eest anti 7,5 või 8 punkti, siis võis öelda, et tegemist oli suurepärase sooritusega. Keskmised hinded nendel võistlustel oli 6 ja 6,5.
Tänase päeva tulemuseks oli vaid 6 koera I järguga ning 16 koera ei saanud üldse tulemust. See on midagi enneolematut! Meie tüdrukutest olid täna võistlustules peale meie veel Natalja, kes sai 232,5p. (II järk) ning Viktoria, kes kahjuks jäi järguta. Natalja oli üsna sõnatu, et nii madalad punktid. Ta mõtiskles, et kui meie Rikaga saime kolme tõsise veaga 230p., siis kuidas said nemad ilma vigadeta vaid 232,5p?
Tänase päeva parimad olid Sandra Rohrer Saksamaalt, Riitta Kivimäki Soomest (tema osales muuseas esimest korda MMl) ning Aina Roine Norrast.
Päeva lõpetasime Ege ja Svetaga Walteris, kus lubasime endile mõnusa õhtusöögi.
Reisi- ja võistlusmuljed - II OSA
19. juuni_reede_esimene võistluspäev
Olime varakult kohal, sest ei usaldanud hommikuse liikluse tõttu liiga täpselt ajastada kohale jõudmist. Kuid hirmud olid asjatud, ei mingeid ummikuid, kuigi oli tööpäev.
Päev algas püsivõtetega. Püsilamamine toimus suurel platsil ning püsiistumine väikesel platsil.
1. Püsilamamine – 9/10p.
Olime tribüüni poolt esimesed, seega ei mingit ohtu, et koer võiks järgi keerata. Rika poolt väga ilus lamamine, kui nagu näha on üks kohtunik siiski mingi vea leidnud.
2. Püsiistumine – 7/7p.
Nüüd kahjuks jäi Rika kõige kaugemale tribüünist. Olime sellist varianti palju harjutanud ja ei olnud mingit kartust, et Rika võiks järgi keerata, kuid ometi ta seda tegi. Pärast teiste sooritusi vaadates sain ka aru, miks see juhtuda võis. Nimelt häiris koera tribüün. Meie lahkudes vaatas ta pingsalt vasakule ja ringist väljudes me liikusime veel isegi veidi koerte selja taha, et jõuda peitu. Nüüd avastas koer, et näeb tribüüni seda otsa, kust me püsilamamise ajal välja tulime ja et olukorda paremini kontrolli all hoida keeras koer järele, sest ilma keeramata oli tribüüni vastaskülge raske jälgida. See võis olla põhjuseks, kuid Rika kogemuste juures ei oleks seda tohtinud juhtuda. Kahjuks aga juhtus.
Nüüd oli paar tundi vahet enne kui alustati individuaalvõtetega. Olime selleks igati valmis, et alustame esimese võistluspaarina.
3. Ruutu saatmine – 8/7p.
Esialgu tundub, et võrdlemisi madalad punktid, kuid vaadates hindamist üldiselt, siis võiks öelda, et täiesti korralikud punktid. Ise ei oska ma küll muid vigu leida, kui et asendid märgis ja ruudus seistes olid madalad, s.t. karjatamise asendid. No võib olla olid mingid kiiruse erinevused ka märki ja ruutu joostes. Aga selle sooritusega jäin väga rahule ning rõõmsas tujus liikusime järgimise võttev alguspunkti.
4. Suunatud toomine – 6/6p.
Siin siis esimene või siis ikkagi teine suur viga, kui mitte arvestada esimese veana püsiistumise keeramist. Märki jooksis Rika kuidagi ettevaatlikult ja kahtlaselt. Nüüd kui pidin teda saatma hantli järele märkasin, et pilt on hoopis teine kui see oli treeningute ajal. Nimelt ei paistnud hantlid halli vaiba ja valge seina taustal eriti hästi välja, kõik peegeldas vastu. Trennide ajal ei olnud laes valgustust, kuid täna oli saal täistuledes ja platsi pilt oli hoopis teistsugune. Rika pidi tooma paremat hantlit. Saatsin koera hantli järele. Ta hakkas justkui minema õiges suunas, kuid äkki keeras keskmise suunas, sain ta pidama ja lisakäsuga läks ta õige hantli juurde ning võtte lõpp oli juba väga ilus. Loomulikult nean ma ennast, et miks ma ei aidanud Rikat rohkem käemärgiga, kuid kuna ta on alati seda teinud suurepäraselt, siis ei olnud mul mingit hirmu, et midagi sellist võib juhtuda.
Fotod: Matteo Casone
5. Juurdekutsumine – 5/6p.
Jätsin koera lamam ja eemaldusin. Ei mingeid ennetamisi, ilus seisa peatus ja siis – Rika ei läinud käemärgi peale lamama. Sellist asja pole meil veel kunagi juhtunud. Kas taas näitasin liiga lohakalt või pimestas laevalgustus koera ja ajas ta kuidagi segadusse. No eks ma ikka otsin põhjuseid, kuid seda rohkem õigustuseks. Viga oli tehtud ja parandada ei olnud enam midagi. Nüüd olin ma küll väga, väga õnnetu. Mingit finaali pääsu polnud meil enam lootagi, sest järgmiseks tuli kõrvalkõnd, mis on meil tavaliselt ka üsna nõrk koht.
6. Kõrvalkõnd – 5/6p.
No eks see võte ole meil alati üks nõrgemaid, kuid hiljem videolt vaadates see nüüd küll nii hirmus ei olnud. Kuid üldist hindamistaset arvestades, olid need päris normaalsed punktid kõrvalkõnni eest, sest üsna sageli näitasid kohtunikud ka lausa 0 punkti, mis oli täiesti arusaamatu. Pärast kõrvalkõndi tekkis väike hirm, et kas me täna üldse järku saame?
Ja olidki meie sooritused esimese ringis tehtud. Siirdusime teise ringi.
7. Metallhantel üle tõkke – 8/8,5p.
Väga head hinded ja seda esimese võistleja kohta. Võib olla jättis soovida hantli haaramine, mis võis tunduda veidi tormakana. Muidu oli küll kõik korras.
8. Eseme äratundmine – 8/8,5p.
Taas väga head punktid. Rika tegi imeilusa soorituse, mis kohtunikele ei meeldinud, ei oska öelda. Võib olla veidi liiast kontrollis enne kui võttis õige.
9. Z skeem – 6/6p.
Kõik asendid said tehtud, seisa ja istu olid veidi viltu. Kõrvalkõnd nüüd ka väga hull ei olnud, kuid miski on jätnud tugevasti soovida. Aha jaa, lõpus oli mingi arusaamatus põhiasendi võtmisega. Ju siis kõik pisinüansid kõrgemaid hindeid ei lubanud. Hiljem vaatasin teiste sooritusi ja just selle pilguga, et kuidas ma ise kohtunikuna hindaksin. Mul oli segadus missugune. Minu jaoks täiesti korralike soorituste eest anti veel vähem punkt, kui meie saime. Panin tähele, et väga vaadati koerajuhi liikumist koonuste juures. Väga suured kaared,koonusest liiga kaugelt/lähedalt jne., see kõik mõjutas hinnet.
10. Kaugjuhtimine – 9/9p.
No nii - päeva nael. Rika sai kaugjuhtimise eest mõlemalt kohtunikult 9p.!!!! Uskumatu. See on võte, kus meile alati tehakse kõige rohkem märkuseid Rika asendite puhtuse üle ja täna olid samasugused asendid nagu tavaliselt ja nüüd järsku ollakse sellega nii rahul! Taas teisi jälgides märkasin, et rohkem hinnati paigal püsimist ning asendite vahetuse kiirust ja särtsakust, just seda, mida Rika perfektselt teeb.
Ja läbi ta sai. Välja kukkus just selline nagu me ise tegime, kahjuks aga mitte selline nagu me ise oleksime tahtnud. Lõplikuks punktisummaks saime 230 punkti, mis andis isegi teise järgu. Uskumatu, kuid lõpuks olin isegi selle tulemuse üle õnnelik, sest sellist lõpptulemust, mis sel aastal juhtus, ei osanud keegi ette ennustada – 26 koera jäi üldse ilma tulemuseta ja 10 koera pääses finaali II järgu tulemusega. Kahe päeva peale ainult 10 I järguga sooritust. Jäi mulje nagu oleks tegemist lihtsate harrastajatega, kes arvasid, et vahelduseks võiks käia ka ennast näitamas ja miks mitte seda teha maailmameistrivõistlustel. Tegelikult oli ju koos maailma paremik, kõik oma maa tugevad tegijad, kes kõik pärjatud arvukate tiitlitega. Mis siis nüüd juhtus? Hindamise osas oli väga palju vastakaid arvamusi. Eks mingi aja pärast tule tagasisidet, kui toimub SK komisjoni koosolek. Küll seal selle aasta hindamine jutuks tuleb. Kuigi oli kuulda ka arvamusi, et hindamine oli õiglane ja kui ikka oli mida hinnata, siis ka parem hinne saadi. No kui nii, siis järelikult oli selles saalis midagi, mis takistas enamikul ilusate soorituste tegemist. Kui võtte eest anti 7,5 või 8 punkti, siis võis öelda, et tegemist oli suurepärase sooritusega. Keskmised hinded nendel võistlustel oli 6 ja 6,5.
Tänase päeva tulemuseks oli vaid 6 koera I järguga ning 16 koera ei saanud üldse tulemust. See on midagi enneolematut! Meie tüdrukutest olid täna võistlustules peale meie veel Natalja, kes sai 232,5p. (II järk) ning Viktoria, kes kahjuks jäi järguta. Natalja oli üsna sõnatu, et nii madalad punktid. Ta mõtiskles, et kui meie Rikaga saime kolme tõsise veaga 230p., siis kuidas said nemad ilma vigadeta vaid 232,5p?
Tänase päeva parimad olid Sandra Rohrer Saksamaalt, Riitta Kivimäki Soomest (tema osales muuseas esimest korda MMl) ning Aina Roine Norrast.
Päeva lõpetasime Ege ja Svetaga Walteris, kus lubasime endile mõnusa õhtusöögi.
Thursday, June 18, 2015
KOLMAPÄEV - NELJAPÄEV, 17.-18. JUUNI 2015
SK MM TORINOS, ITAALIAS
Reisi- ja võistlusmuljed - I OSA
Olen väga vilets blogi täitja ja seepärast minu muljed reisist ja MMst alles nüüd. Aga nagu vanasõna ütleb: "Parem hilja kui mitte kunagi!" Seega selle postitusega saab lugu alguse.
Meie sellist esinemist SK MMil ei osanud ma ka kõige halvemaski unenäos ette arvata. Kõik tundus olevat just nii nagu peab ja ei mingit hirmsat närveerimist, kuid ometi vedas miski meid alt. Ei oska isegi analüüsida, et mis meile saatuslikuks sai. Väga paljud arvavad, et stardijärjekorra number oli see, mis meid alt vedas. Kuid ise ma sellele küll ei rõhuks, sest teadmine, et oleme esimesed, mind rivist välja ei viinud. Ja kui ei oleks olnud kolme tõsist viga, siis oleks ju kõik võimalused meil alles olnud. Ja vead olid tõesti sellised, milleks ma üldse valmis ei olnud. Loomulikult oleme Rikaga väga kurvad, sest karta on, et see oli meie viimane etteaste SK MMl ja miks pidi just see ebaõnnestuma? Kuid selline on reaalsus ja sinna ei ole midagi parata vaid peame selle teadmisega leppima. Tänaseks päevaks oleme juba oma kurvastusest üle saanud, elu läheb edasi ja hetkel naudime mõnusat puhkust Saaremaal, kuhu mahub veidi trenne, mängimist, mõnulemist, ujumist ja palju muud toredat.
Nüüd aga lähemalt meie reisist.
17. juuni_kolmapäev_ärasõidupäev
Meie reis Torinosse toimus lennukiga ja täna hommikul 6.45 alustasime teekonda Tallinna lennuväljalt. Lend Torinosse toimus vahemaandumisega Amsterdamis, kus kahe lennu vahele jäi 1h ning kõik sujus meil suurepäraselt. 10.15 istusime juba Amsterdam Torino lennukis ning kohaliku aja järgi 11.15 olimegi Torinos. Mõni tund ootamist enne kui bussiga reisijad (Ege, Viktoria ja Sveta) meid Torino lennuväljalt peale võtsid. Veel umbes pool tundi sõitu ja kohal me olimegi. Meie koduks, viieks päevaks, sai hotell Panorama Torinos. Päris mõnus ja hubane hotell. Saime igaüks omaette toa ja võisime endid mugavalt sisse sättida. Kõik toad olid varustatud konditsioneeriga, mis Itaalia kuumas kliimas oli asendamatu toakaaslane. Meil Rikaga oli mõnus marmorit meenutava kiviparketiga põrand, mis Rikale oli väga meelepärane, sest seal peal oli mõnusalt jahe.
Õhtul otsisime üles veel võistluspaiga ja tegime kindlaks palju meil kulub hotellist võistluspaigale jõudmiseks aega. Kõik vajalik korraldatud naasime hotelli ning otsustasime teha tutvust hotelli restoraniga.
Korralikku jalutsukohta koerte jaoks läheduses ei olnud, kuid midagi siiski leidsime ja kui koera võib usaldada ja lahtiselt lasta joosta, siis said koerad oma jooksmise vajaduse kuhjaga täis. Nii said Rika ja Gitta iga päev paar korda päevas päris lahedad jalutuskäigud.
18. juuni_neljapäev_trennid ja avatseremoonia
Meie trenn pidi algama 11.30. Ajasime ennast kümneks kohale. Nüüd saime kokku ka Natalja ja Helenaga, kes reisisid kumbki omaette. Panime paika treeningplaani ja täpselt 11.30 olime platsil. Vaatamata minu tervislikule seisundile, sujus meil trenn Rikaga tõsiselt suurepärases meelolus ja imeilusti, miski ei viidanud ohtudele. Aega oli isegi nii palju, et jõudsime enne lõppu päris ära väsida. Pärast trenni läks tükk aega enne kui koer normaalse hingamise tagasi sai. Õnneks olid mul kaasas kõik vajalik, et koer selles kuumuses suudaks vastu pidada.
Tegime sel päeval ka meeskonna pildistamise sessioonid. Jäädvustasime mälestused ka Berrale, kes oli meie meeskonna sponsoriks.
Suur, suur tänu Berrale toredate T-särkida, treeningseelikute ja dressipluuside eest. Dressipluus oli mõnus soe ja esialgu tundus, et no mida sellega Itaalia kuumuses teha, kuid minule kulus see 150% ära. Olin veidi tõbine juba enne reisi ja mida päev edasi, seda kehvemaks asi muutus. Täna oli mul eriti raske ja suurema osa päevast ma lihtsalt magasin põrandal koera puuri ees. Õnneks mul ei olnud kraadiklaasi, kuid enesetunne oli küll selline, kus olin kindel, et temperatuur on väga kõrge. Hotelli mineku võimalust ei olnud ja mul tuli oodata avatseremoonia lõpuni enne kui sai hakata mõtlema koduteele. Õnneks pärast trenni oli enesetunne päris talutav ning suutsin osaleda ka avatseremoonial ning oodata ära, millal kaptenite koosolek lõpeb. Hotelli jõudes läksime veel sööma, sest päeva jooksul ei olnud ma midagi söönud, ning kui ma nüüd ka ei söö midagi, siis homme ma voodist ei tõuse.
Väike nüanss võistlusnumbritega. Päeva jooksul saime mingid kotikesed, kus oli sees kataloog ja võistluste number, mis tundus rohkem suveniirina – see oli tehtud mingist paberilaadsest materjalist. Kõik olid seda meelt, et ega seda küll võistlustel kasutada saa ning oldi üllatunud, et kas korralikke võistlusnumbreid ei tulegi. Kuid võta näpust. Kaptenite koosolekul selgus, et just need suveniirid ongi võistluste numbrid. Väga mitmed võistkonnad olid protestinud, et seda kasutades ei näe koerad koerajuhti, sest see oli nii jäik ja jäi kuidagi kehast eemale. Kuid järgmisel hommikul oli näha väga mitmesuguseid huvitavaid lahendusi, kuidas seda numbrit kasutada. Kes oli selle katki lõiganud ja lihtsalt särgi külge õmmelnud (need olid küll kangelased, sest numbri materjal oli selline, et sealt nõela läbi saada oli omaette tegemine), kes mingite klambritega disaininud jne., kuid hakkama said kõik ja tundus, et koerad ennast sellest numbrijamast häirida ei lasknud.
Reisi- ja võistlusmuljed - I OSA
Olen väga vilets blogi täitja ja seepärast minu muljed reisist ja MMst alles nüüd. Aga nagu vanasõna ütleb: "Parem hilja kui mitte kunagi!" Seega selle postitusega saab lugu alguse.
Meie sellist esinemist SK MMil ei osanud ma ka kõige halvemaski unenäos ette arvata. Kõik tundus olevat just nii nagu peab ja ei mingit hirmsat närveerimist, kuid ometi vedas miski meid alt. Ei oska isegi analüüsida, et mis meile saatuslikuks sai. Väga paljud arvavad, et stardijärjekorra number oli see, mis meid alt vedas. Kuid ise ma sellele küll ei rõhuks, sest teadmine, et oleme esimesed, mind rivist välja ei viinud. Ja kui ei oleks olnud kolme tõsist viga, siis oleks ju kõik võimalused meil alles olnud. Ja vead olid tõesti sellised, milleks ma üldse valmis ei olnud. Loomulikult oleme Rikaga väga kurvad, sest karta on, et see oli meie viimane etteaste SK MMl ja miks pidi just see ebaõnnestuma? Kuid selline on reaalsus ja sinna ei ole midagi parata vaid peame selle teadmisega leppima. Tänaseks päevaks oleme juba oma kurvastusest üle saanud, elu läheb edasi ja hetkel naudime mõnusat puhkust Saaremaal, kuhu mahub veidi trenne, mängimist, mõnulemist, ujumist ja palju muud toredat.
Nüüd aga lähemalt meie reisist.
17. juuni_kolmapäev_ärasõidupäev
Meie reis Torinosse toimus lennukiga ja täna hommikul 6.45 alustasime teekonda Tallinna lennuväljalt. Lend Torinosse toimus vahemaandumisega Amsterdamis, kus kahe lennu vahele jäi 1h ning kõik sujus meil suurepäraselt. 10.15 istusime juba Amsterdam Torino lennukis ning kohaliku aja järgi 11.15 olimegi Torinos. Mõni tund ootamist enne kui bussiga reisijad (Ege, Viktoria ja Sveta) meid Torino lennuväljalt peale võtsid. Veel umbes pool tundi sõitu ja kohal me olimegi. Meie koduks, viieks päevaks, sai hotell Panorama Torinos. Päris mõnus ja hubane hotell. Saime igaüks omaette toa ja võisime endid mugavalt sisse sättida. Kõik toad olid varustatud konditsioneeriga, mis Itaalia kuumas kliimas oli asendamatu toakaaslane. Meil Rikaga oli mõnus marmorit meenutava kiviparketiga põrand, mis Rikale oli väga meelepärane, sest seal peal oli mõnusalt jahe.
Õhtul otsisime üles veel võistluspaiga ja tegime kindlaks palju meil kulub hotellist võistluspaigale jõudmiseks aega. Kõik vajalik korraldatud naasime hotelli ning otsustasime teha tutvust hotelli restoraniga.
Korralikku jalutsukohta koerte jaoks läheduses ei olnud, kuid midagi siiski leidsime ja kui koera võib usaldada ja lahtiselt lasta joosta, siis said koerad oma jooksmise vajaduse kuhjaga täis. Nii said Rika ja Gitta iga päev paar korda päevas päris lahedad jalutuskäigud.
18. juuni_neljapäev_trennid ja avatseremoonia
Meie trenn pidi algama 11.30. Ajasime ennast kümneks kohale. Nüüd saime kokku ka Natalja ja Helenaga, kes reisisid kumbki omaette. Panime paika treeningplaani ja täpselt 11.30 olime platsil. Vaatamata minu tervislikule seisundile, sujus meil trenn Rikaga tõsiselt suurepärases meelolus ja imeilusti, miski ei viidanud ohtudele. Aega oli isegi nii palju, et jõudsime enne lõppu päris ära väsida. Pärast trenni läks tükk aega enne kui koer normaalse hingamise tagasi sai. Õnneks olid mul kaasas kõik vajalik, et koer selles kuumuses suudaks vastu pidada.
Tegime sel päeval ka meeskonna pildistamise sessioonid. Jäädvustasime mälestused ka Berrale, kes oli meie meeskonna sponsoriks.
Suur, suur tänu Berrale toredate T-särkida, treeningseelikute ja dressipluuside eest. Dressipluus oli mõnus soe ja esialgu tundus, et no mida sellega Itaalia kuumuses teha, kuid minule kulus see 150% ära. Olin veidi tõbine juba enne reisi ja mida päev edasi, seda kehvemaks asi muutus. Täna oli mul eriti raske ja suurema osa päevast ma lihtsalt magasin põrandal koera puuri ees. Õnneks mul ei olnud kraadiklaasi, kuid enesetunne oli küll selline, kus olin kindel, et temperatuur on väga kõrge. Hotelli mineku võimalust ei olnud ja mul tuli oodata avatseremoonia lõpuni enne kui sai hakata mõtlema koduteele. Õnneks pärast trenni oli enesetunne päris talutav ning suutsin osaleda ka avatseremoonial ning oodata ära, millal kaptenite koosolek lõpeb. Hotelli jõudes läksime veel sööma, sest päeva jooksul ei olnud ma midagi söönud, ning kui ma nüüd ka ei söö midagi, siis homme ma voodist ei tõuse.
Väike nüanss võistlusnumbritega. Päeva jooksul saime mingid kotikesed, kus oli sees kataloog ja võistluste number, mis tundus rohkem suveniirina – see oli tehtud mingist paberilaadsest materjalist. Kõik olid seda meelt, et ega seda küll võistlustel kasutada saa ning oldi üllatunud, et kas korralikke võistlusnumbreid ei tulegi. Kuid võta näpust. Kaptenite koosolekul selgus, et just need suveniirid ongi võistluste numbrid. Väga mitmed võistkonnad olid protestinud, et seda kasutades ei näe koerad koerajuhti, sest see oli nii jäik ja jäi kuidagi kehast eemale. Kuid järgmisel hommikul oli näha väga mitmesuguseid huvitavaid lahendusi, kuidas seda numbrit kasutada. Kes oli selle katki lõiganud ja lihtsalt särgi külge õmmelnud (need olid küll kangelased, sest numbri materjal oli selline, et sealt nõela läbi saada oli omaette tegemine), kes mingite klambritega disaininud jne., kuid hakkama said kõik ja tundus, et koerad ennast sellest numbrijamast häirida ei lasknud.
Sunday, June 7, 2015
LAUPÄEV - PÜHAPÄEV, 06.-07- JUUNI 2015
Nädalavahetus tõi taas palju toredaid uudiseid agility radadelt.
Palju õnne Küllile ja Mukile, kes laupäeval saavutasid hüpperajal 0 tulemusega tubli 7. koha ning RV hüpperajal samuti 0 tulemusega 8. koha.
Palju õnne Epule ja Rikile, kes pühapäeval saavutasid teisel mitteametlikul hüpperajal 0 tulemusega 3. koha
Palju õnne Katrele ja Pipile, kes saavutasid samal rajal 0 tulemusega 9. koha.
Palju õnne Katrele ja Serenele, kes saavutasid teisel mitteametlikul hüpperajal 0 tulemusega 3. koha.
Suured õnnesoovid aga Epule ja Mummule, kes saavutasid teisel agility rajal 0 tulemusega 1. koha ning sellega koos ka ülemineku A3 võistlusklassi.
Palju õnne Küllile ja Mukile, kes laupäeval saavutasid hüpperajal 0 tulemusega tubli 7. koha ning RV hüpperajal samuti 0 tulemusega 8. koha.
Palju õnne Epule ja Rikile, kes pühapäeval saavutasid teisel mitteametlikul hüpperajal 0 tulemusega 3. koha
Palju õnne Katrele ja Pipile, kes saavutasid samal rajal 0 tulemusega 9. koha.
Palju õnne Katrele ja Serenele, kes saavutasid teisel mitteametlikul hüpperajal 0 tulemusega 3. koha.
Suured õnnesoovid aga Epule ja Mummule, kes saavutasid teisel agility rajal 0 tulemusega 1. koha ning sellega koos ka ülemineku A3 võistlusklassi.
Saturday, June 6, 2015
LAUPÄEV, 06. JUUNI 2015
SAAREMAA SÕNAKUULELIKKUSE KÄPP 2015
Kuna Saaremaal on alati väga tore võistelda, siis ei olnud mingit kahtlust, et ka seekord osaleme Saaremaa SK Käpal. Vaim oli valmis ja tahe suur, kuid kahjuks päevad ei ole vennad ja vahel ei õnnestu asjad nii nagu tahaks. Seekord vedas meid alt ruut, kust saadud 0 punkti ei võimaldanud üle II järgu enamat, vaid 0,5 punkti jäi puudu I järgust. Ülejäänud võtetega aga jäin väga rahule ning nende üheksa võtte keskmine hinne oli 9 punkti. Suurepärane töö Rika poolt, mida aga ei saa öelda minu kohta. Taas keerasin Z skeemis viimasel küljel valele poole. Saime selle võtte eest 9 punkti, Rika poolt superilus sooritus, kuid 1 punkti võttis kohtunik maha minu eksimuse pärast. Nii head hinnet selle võtte eest me polegi kunagi saanud.
Meie lõplik punktisumma 255,5 punkti ja 3. koht. Ja õhtul selgus ka tõsiasi, et olime võitnud Saarema Sõnakuulelikkuse Käpa 2015. Seega - ei ole halba ilma heata. Rika töökus sai taas kroonitud.
Kuid me ei lase ennast ebaõnnestumistest heidutada vaid jätkame treeninguid.
Kuna Saaremaal on alati väga tore võistelda, siis ei olnud mingit kahtlust, et ka seekord osaleme Saaremaa SK Käpal. Vaim oli valmis ja tahe suur, kuid kahjuks päevad ei ole vennad ja vahel ei õnnestu asjad nii nagu tahaks. Seekord vedas meid alt ruut, kust saadud 0 punkti ei võimaldanud üle II järgu enamat, vaid 0,5 punkti jäi puudu I järgust. Ülejäänud võtetega aga jäin väga rahule ning nende üheksa võtte keskmine hinne oli 9 punkti. Suurepärane töö Rika poolt, mida aga ei saa öelda minu kohta. Taas keerasin Z skeemis viimasel küljel valele poole. Saime selle võtte eest 9 punkti, Rika poolt superilus sooritus, kuid 1 punkti võttis kohtunik maha minu eksimuse pärast. Nii head hinnet selle võtte eest me polegi kunagi saanud.
Meie lõplik punktisumma 255,5 punkti ja 3. koht. Ja õhtul selgus ka tõsiasi, et olime võitnud Saarema Sõnakuulelikkuse Käpa 2015. Seega - ei ole halba ilma heata. Rika töökus sai taas kroonitud.
Kuid me ei lase ennast ebaõnnestumistest heidutada vaid jätkame treeninguid.
Subscribe to:
Posts (Atom)