Saturday, February 10, 2018

LAUPÄEV, 10. VEEBRUAR 2018

TAAS TAGASI AGILITY MAASTIKUL!

Pärast tõsiseid vigastusi ja kõiki muid takistusi olime taas agility võistlusplatsil. Oli ikka hea tunne küll olla taas tagasi. Meie viimane agility võistlus toimus möödunud aasta juulis ja viimane trenn, enne pikka pausi, augustis. Seega ega me trenni eriti teinud olegi: jaanuari lõpus üks üleplatsi trenn TAKO hallis ja nädal tagasi esmaspäeval üks trenn Pete Huotariga. Sellise pagasiga me siis julgesime ka võistlustele minna. 

Oli ikka mõnus tunne küll siseneda võistlushalli ja tunda, et oleme üks paljudest. Seekord siis läksime mõõtu võtma Järvenpään Agilityurheilijat RY poolt korraldatavatele agility võistlustele Sipoos, kus kohtunikuks oli Mia Laamanen, kes samuti üle pika aja hindas esimest korda taas Soomes (elas ta ju palju aastaid Soomest eemal). Olen Mia radu jooksnud aastaid tagasi Dixiga (Rikaga vist isegi pole jooksnud)ja tean, et need rajad ei ole lihtsate killast, kuid väljakutsed meile meeldivad. Ja eks legendid Mia radadest mõjutasid ka osalejate arvu: 23-26 võistlejat raja kohta. Soome mastaapide kohta on seda ikka väga vähe. Meie Itiga osalesime maksi klassis (Soomes on ju nüüd ka mini maksid, kuhu Iti peaks kuuluma), sest vastasel korral ei oleks meie tulemused Eestis arvesse läinud.

Alustati agility radadega ning meie võistlusnumbriks oli 14. Esimesel agility rajal tundsin ise, et olen veidi ebakindel ja seetõttu kannatasid ka minu näitamised, millest koer ei pruukinud üheselt aru saada. Tõke enne poomi oleks nipilt napilt tegemata jäänud. Pärast poomi aga tuiskasin ka uisa päisa ja näitasin järgmist tõket hoolimatult ning tulemuseks tõkkest mööda tulemine. Edasi sujus taas kõik kenasti, kuid kahjuks viimaseks tõkkeks oli okser ja seda Iti ei osanud arvestada ning kuna jäin ka koerast maha, siis okseri pulk tuli ka kaasa. Muidu aga jäin rajaga väga rahule, eriti kontaktpindadega.



 

Järgmiseks oli taas agility rada. No siin juhtisin taas peale poomi hoolimatult, Iti tahtis valesse tunneli auku minna ja vea parandamisega jäin nii valesse kohta, et edasine rada käis üle jõu, sest ma ei jõudnud kuidagi õigesse kohta õigel ajal ja sedasi see rada meil täiesti metsa poole kiskuski. Kuid kontaktid ja slaalom oli super.





Viimaseks rajaks oli hüpperada. No nüüd saime oma koostöö sujuma ja õnnestus puhas rada. Vahelt vedamisel oli küll üks arusaamatus, kuid sellega saime hakkama ja jõudsime sujuvalt lõppu. Ja nagu hiljem selgus olime raja kiireimad ning võitsime raja ja saime oma teise Soome hüppeserdi. See oli küll väga meeldiv üllatus.




Jäin meie võistluspevaga väga, väga rahule. Kuigi meil mõlemal oli olnud pikk paus, siis Iti ei paistnud see üldse häirivat (temal oli kõik selge, mina aga ei olnud päris enesekindel ja rikkusin koera sooritused).



Saturday, January 20, 2018

LAUPÄEV, 20. JAANUAR 2018

PALJU, PALJU ÕNNE Küllile ja Emilile, kes täna toimunud Agility Pluss võistlustel saavutasid esimesel agility rajal 0 tulemusega 2. koha ning teisel agility rajal 0 tulemusega 1. koha ning ülemineku A3 võistlusklassi.


Foto: N. Tabujeva

PALJU, PALJU ÕNNE Janale ja Corale, kes täna Agility Plusss võistlustel saavutasid A1 võistlusklassis esimesel agility rajal 0 tulemusega 1. koha.

Monday, January 1, 2018

ESMASPÄEV, 01. JAANUAR 2018

KALLID SÕBRAD - HEAD UUT AASTAT! 

ÕNNE JA KÕIKIDE SOOVIDE TÄITUMIST ALGAVAL AASTAL!

 

Sunday, December 17, 2017

PÜHAPÄEV, 17. DETSEMBER 2017

EKL AASTAKOER 2017

Täna toimus Gala Show "Champion of Champions 2017" ja konkursi "Aasta Koer 2017" nominentide autasustamisele pühendatud Eesti Kennelliidu pidulik vastuvõtt Lillepaviljonis. Glamuurses ja säravas õhkkonnas jagati auhindu 2017.aastal heade tulemustega silma paistnud koertele ja koerajuhtidele nii näituse- kui spordivallas. Sõnakuulelikkuse kategoorias jõudsid minu kaks sõpra mõlemad esikolmikusse: Itile kuulus 1. koht ning Rikale 3. koht. Tänane autasu oli Rika sportlaskarjääri viimane ja see oli igati väljateenitud autasu. Olen väga tänulik saatusele, kes on minu elu rikastanud nii imeliste koertega. Suured tänud meie kasvatajatele Riitta Jantunen-Korrile ja Pekka Korrile, tänu kellele mul need imelised koerad on ja kes on mind usaldanud.
Palju õnne ka Ege Taliarule (2. koht) ja Viktoria Lumbele (4.koht) tublide tulemuste eest sõnakuulelikkuses.





Rika on koer, keda võib julgelt nimetada „Eesti sõnakuulelikkuse GRAND OLD LADY”. Väga paljud peavad Rikat „Eesti sõnakuulelikkuse LEGENDIKS”. 11. aasta jooksul on sõnakuulelikkuses väga palju tegusid tehtud ja nüüd on Rikal aeg jääda auga väljateenitud puhkusele.


Iti on alles oma sõnakuulelikkuse teekonna alguses võttes SK teatepulga Rikalt üle ja olles vaid 3,5 aastane, on ta suutnud ennast sõnakuulelikkuse maastikul juba märgatavaks teha. 



Friday, December 1, 2017

REEDE, 01. DETSEMBER 2017

TAKO AASTAKOERAD 2017

Üks aastaring on taas läbi saamas ja nagu ikka tehakse kokkuvõtteid. TAKO klubi võttis aasta kokku, juba mitmendat aastat järjest, Olümia hotelli banketisaalis. Osalejaid oli kahjuks väga vähe, kuid aitäh neile, kes võtsid vaevaks kohale tulla. Nagu alati sai head ja paremat suhu pista, tunda mõnu meeldivatest veinidest ning mõnusas seltskonnas veidi lobiseda.

Minu tüdrukud paistsid taas silma oma sõnakuulelikkusega ning koju toodi nii esikoht kui ka kolmas koht.

I koht - Tending Bonfire ehk lihtsalt ITI
II koht -  Piggyland's Up To Speed ehk lihtsalt Gitta
III koht - Tending Eagle-Eyed ehk lihtsalt Rika

















Rika jaoks oli see viimane aasta, kui ta osales veel aktiivselt sõnakuulelikkuse võistlustel ja nagu näha, vaatamata oma eale (11.a.), suutis ta teha oma etteasted väga ilusti.

Olen oma tublide neiude üle väga uhke ja õnnelik!

Eriti hea meel on mul Margiti ja Tju üle, kes tegid oma esimese ametliku etteaste sõnakuulelikkuse võistlustel septembris ja tegid seda väga edukalt. See võistlus tagas neile ka Tulevikulootuse aunimetuse.


Samuti on mul väga hea meel Ülli ja Killu üle, kes tegid ka oma debüüdi sõnakuulelikkuses käesoleval aastal.

Thursday, November 23, 2017

LAUPÄEV - PÜHAPÄEV, 18.-19. NOVEMBER 2017

FCI Agility Judging Seminar Hemeris, Saksamaal

Super vahva ja asjalik nädalavahetus Saksamaal. ma olen väga õnnelik, et mul avanes võimalus osaleda rahvusvahelisel agility kohtunike seminaril. Suured tänud Monika Põld sulle, et andsid mulle selle võimaluse.

Eks mul oli enne minekut väike kõhedus sees, sest seminari töökeeleks oli inglise keel ning reisi pidin võtma ette täiesti üksinda. Kuid nagu alati - igale asjale leidub lahendus ning minu kõhklused said kõik pea peale pööratud.

Alustame algusest. Tänu headele sõpradele õnnestus mul reis teha koos Soome kolleegidega, Esa Muotka ja Jouni Kauttoga. Minu reis algas reede hommikul laevaga Tallinnast Helsingisse, kust edasi jätkus lennusõit Helsingist Frankfurthi. Frankfurdist rentisime auto ja reede õhtul veidi peale kaheksat olimegi kenasti Hemeris. Kui ma sain teada, et mul õnnestub minna seminarile, siis ei julgenud ma isegi mitte unistada nii mõnusast reisist. 

Eelinfo seminari kohta jättis küll veidi soovida ja eelinfo põhjal olin ette valmistunud, et hommiku- ja õhtusöögid tuleb kuskil ise otsida. Kuid võta näpust. Päev enne ärasõitu tuli info, et reede õhtul on 20.00 ettenähtud ühine õhtusöök. Jõudsimegi kohale just õigel ajal. Paljud olid juba kohal ja ennast mõnusalt lauda sättinud. Tervitused tehtud asusime ka õhtusöögi kallale. Kui kohale saabusid delegaadid Venemaalt, siis nemad tõid kaasa külakosti, mida Griša käis kõigile kohalviibijatele pakkumas. Oli üks krõbe naps küll, kuid tervitusnaps sai sellegi poolest tehtud ning sõprussuhted loodud.

Üllatused jätkusid ka järgmistel päevadel. Ütlen kohe, et ma pole ammu enam nii palju söönud, kui sellel nädalavahetusel. Selgus, et seminari hinna sees olid kõik kolm söögikorda, lisaks veel kohvipauside ajal pakutavad küpsised, puuviljad ja tohutud vaagnad väga maitsvate kookidega. Õlut võis juua nii palju, kui vaid keegi jaksas. Koju tagasi jõudes ei julgenud ma kaalu poole vaadatagi, kui seda aga lõpuks tegin, siis oli üllatus suur - mitte ühtegi grammi ei olnud juurde tulnud. Keegi tark ütles mulle, et intensiivse ajutegevuse ajal tugev söömine ei mõjuta kehakaalu. Loomulikult ma ei uskunud seda - kuid nii see oli.

Majutus oli ka superluks - oma tuba, oma luba - ühesõnaga kõik oli olemas. Kuigi jah reede õhtul oli veidi jahe olemine, sest toas olev radiaator ei tahtnud kuidagi sooja sisse võtta. Hommikul informeerisin sellest korraldajat ja kui laupäeva lõunal korra toas käisin, siis oli ikka mõnus soe juba toas olemas. Seega kõik käis väga operatiivselt.

Ainukene, mis tundus imelik - osalejaid tundus olema liiga vähe. Euroopas on rohkem maid, kui Hemeris esindatud oli. Kuid nagu hiljem selgus, ei olnud info seminarist paljudeni üldse jõudnud ja paljud said selle kätte viimsel tunnil. Kuid meie saime info ja kohal me olime. Ja nüüd võin ette rutates öelda ka seda, et mu teine hirm oli samuti asjatu - inglisekeelne keskkond ei olnud probleemiks. Kogu info jõudis minuni ja isegi suu julgesin lahti teha.

Nüüd veidi lähemalt seminaril toimunust. 

Seminari peategelased olid:
Christa Bremer, Alen Marekovic, Marco Mouwen ja Wilfried Claes.


Laupäeval alustasime 9.00 uute, 01.01.2018 kehtima hakkavate, aglility reeglitega. Ega pikka juttu ei tehtud vaid üle said käidud ning kommenteeritud reeglites "boldiga" märgitud kohad, s.t. tähendab täiendused / uuendused. Ega mingeid erilisi uuendusi polnud, mitmed täpsustused, et asi üheselt oleks selgem. Kuid mõned asjad siiski:
  • raja pikkus võib olla 100 - 220m
  • rajal peab kasutama kolme erinevat kontaktpinda, ei tohi kasutada näiteks A takistus kaks korda, v.a. force majore olukord. A2 ja A3 klassis võib kasutada nelja kontaktpinda
  • maksimumaja määramiseks on antud reegel
  • RV võistluste ideaalaja määramisel on ka nüüd omad reeglid
  • müüri lahtised osad peavad olema alt kinnised
  • maksi pikkushüpe koosneb vaid 4st osast ja pikkushüpe on kujult ja ehituselt täiesti muutunud
  • tunnelid peavad olema heledates värvitoonides
  • väga palju täpsustusi oli kohtunikele, mida tuleb võistluste käigus silmas pidada 
Palju erinevaid arusaamasid oli tõkete vahelise vahemaaga ja koera tegeliku trajektoori mõõtmisega:


Peter Pupik tuli lagedale rõnga uue leiutisega (rõngas, mis pärast vastujooksmist laguneb täielikult koost laiali).



Peale lõunat jätkus töö hindamise osas. Kõigile osalejatele oli välja jagatud materjalid, kus olid joonised erinevate radadel ettetulevate situatsioonidega ja nüüd pidime kõik individuaalselt igat situatsiooni oma arusaama järgi hindama: kas tegemist on korrektse situatsiooniga, veaga, tõrkega või diskvalifitseerimisega. Kui sellega saime valmis, siis jagati meid kõiki rühmadesse ja edasi jätkus töö rühmades. 



Mina olin kolmandas rühmas ja meie koordinaatoriks oli Wilfried Claes. Koondasime endid ühe laua taha ja hakkasime nüüd arutama hindamissituatsioone koos. Mitmete situatsioonide puhul tekkis väga äge diskussioon, sest arusaamad inimestel olid erinevad. Kuid vaidluste käigus jõudsime kenasti iga situatsiooniga õige lahenduseni. Samal ajal oli aga üks rühm areenil tegemas praktilist ülesannet. Meie siirdusime areenile viimastena. Teisel rühmal läks areenil nii kaua aega, et me olime ootamisest juba tüdinenud, kui järsku toodi saali hõrgutavalt maitsvad koogid. Tegime otsuse, et enne sööme neid kooke ja alles siis läheme, sest kui tagasi tuleme, siis meile kindlasti enam ei jagu. Ja õige otsuse langetasime. Söömise ajal tuli loomulikult ka teine rühm tagasi, kuid meie omad ei lasknud ennast segada ja nautisime magusa mõnusid täiega. Lõpuks jõudsime ka meie areenile, kus meil tuli igalühel hinnata kolme koera sooritust, s.t. areenil oli rada üles pandud ja meie pidime olema kohtunikud. Koerte oskused olid just sellised, et saime oma käsi tõsta igatepidi. No lõbu oli laialt, lõuapoolikuid meil jagus:

Joffrey Adyns - Prantsusmaa
Bonnik Bertelsen - Taani
Harald Schjelderup - Norra
Polona Persuh - Slovenia
Patrick Tunders - Holland
Björn Bröker - Saksamaa

Hindamisega ühel pool seadsime sammud taas peamajja, kus jätkus hindamissituatsioonide arutelu, aga nüüd juba kõik koos. Lisaks väljajagatud situatsioonidele tuli veel palju muid situatsioone inimeste poolt, mis on võistlustel ette tulnud ning ühiselt arutades said kõik olukorrad lahenduse. Sel hetkel me ei teadnud, et laupäeval ka õhtusöök on ette nähtud. Keegi igaks juhuks küsis, kuid korraldaja ei osanud vastata. Mindi küsima ja oi üllatust - 19.00 on kaetud ka õhtusöögilaud. Nüüd oli selge, et süüa saab mõnuga.  Pärast õhtusööki tahtsime Svetaga minna lähedal asuvasse parki, kuid vihma hakkas lõpuks niimoodi sadama, et otsustasime otsa ringi keerata ja koju tagasi minna.

Pühapäeval algas kõik taas 9.00, kuid nüüd oli teemaks raja kujundamine. Eelnevalt oli meile välja jagatud mitmed radade joonised ja nüüd jagati ära, milliseid radu mingi rühm (jäid samaks, mis eelmine päev) peab läbi töötama. Täna jagati meile küsimustik, mida antud rajaga tuleb teha. Näiteks:
  • joonistada visuaalne koera trajektoor
  • joonistada kohtuniku trajektoor
  • näidata, kus on kohtuniku sekretäri jaoks sobilik koht
  • panna paika 3 abilist ja määrata, millised tõkked igale ühele jäävad
  • otsida olukorrad, mis ei vasta reeglitele
  • teha ettepanek, kuidas vähendad/suurendada raja raskusastet muutes 3 tõkke asendit või panna nr. teisele poole tõket
  • kuidas vähendada kohtuniku trajektoori

Tegelikult päris huvitav oli, sest inimeste/kohtunike nägemus oli kohati väga erinev. Taas jätkus töö nagu eilegi. Olles individuaalselt tööga valmis saanud kogunesime taas oma rühmaga ja hakkasime arutama radu. Samal ajal jälle teised rühmad käisid areenil. Arutasime koos kõik rajad läbi ja leidsime kõigile vastuvõetavad ja arusaadavad lahendused ning valisime endi seast välja ühe, kes läheb pärast kogu auditooriumi ees meie seisukohti kaitsma. Enne seda osa käisime ka meie areenil. Täna oli teemaks kohtuniku tähelepanelikkus. Pidime jälgima koerte sooritusi ettenähtud trajektooril. Kui koer  oli sooritanud A takistuse, siis visati kuskilt tennispall ja see tuli kinni püüda ilma, et oleks lasknud koera ja koerajuhti silmist. Seejärel, kui koer lähenes poomile, veeres poomi alt suurem pall, mis tuli kätte saadaa ja samal ajal vaadata tõusukontakti ning siis koos palliga järgi liduda, et näha laskuvat kontakti. No päris lõbus oli. Nüüd siirdusime taas peamajja, kus hakkasime kõik koos radu lahkama. Igast rühmast üks esitas neile antud radadest oma versiooni ja seejärel võrreldi neid korraladaja poolt ettenähtud versioonidega.

Pärast lõunat oli temaks raja ehitamine koordinaatide abil. Vot see asi oli  mulle siiani väga segane, kuid nüüd hakkas see mind väga huvitama ja sain ka asjale päris kenasti pihta. Jah tavavõistlustel, kus abilisi on vähe, pole seda meetodit mõtet kasutada, kuid suurvõistlustel, nagu MM, aitab see meetod raja ehitada viie minutiga. Käisime seda mõõtmist veidi harjutamas ka areenil. Peamajas sai veel ühte teist asjale lisatud.



Kahjuks aga hakkas minu ja soomlaste aeg ümber saama ja me pidime umbe 1h enne lõppu lahkuma. Siis järsku tuli kellegi mõte, et viimane aeg teha ühsiselfi ja nii see spontaanselt kohe ka sündis.


Lennuk läks 21.20 ja me ei julgenud jääda lootma, et sõidame Frankfuthi ettenähtud ajaga, mis oleks olnud umbes 2,5h, sest tulles sõitsume seda v ahemaad 4,5h, mille tingis Saksamaa hullumeelne liiklus koos oma superummikutega. Kuid tagasitee sujus ilma üllatustega ja 2,5h pärast olimegi juba lennuväljal. Autot ära andes aga tuli väike ebameeldiv üllatus. Nimelt avastas vastuvõtja, et auto tagumine stange oli veidi kriibitud. Seda ei osanud keegi seletada. Esa ja Jouni olid seda meelt, et see sai juhtuda ainult hetkel, kui tagasiteel tegime viie  minutilise pissipeatuse. Järelikult sellel ajal suutis keegi seal midagi tekitada. Siit hoiatus, et alati tasub teha täiskindlustus, sest meil oli see olemas ja ei mingeid probleeme.

Nüüd veidi ringi jalutamist ja ootamist ning peagi olime lennukis ja südaööl juba Helsingis, kust hommikuse laevaga sutsti ma kodus olingi.

Mina jäin oma reisiga, samuti seminariga väga, väga rahule. Seminaril sai palju uut lisateavet, selgitusi, oli tõhusaid arutelusid jne. Seega igati töine ja väga asjalik seminar. Suured tänud korraldajatele.

Mõned toredad fotomeenutused veel lisaks: