Saturday, January 11, 2020

LAUPÄEV, 11. JAANUAR 2020

SK hooaja avamine

TAKO SK Karikas I, M.Kraami nimeline mälestusvõistlus

Nagu ma juba facebookis märkisin, siis see võistlus võttis mind sõna otseses mõttes sõnatuks. Oli meil Itiga üsna pikk paus, pea pool aastat, sest saatus oli kavandanud meile mõlemale omad plaanid. Mina suutsin pärast SK MMi, kohe järgmisel päeval Prahas, murda oma käeluu ja õnnetuseks oli see parem käsi. Seega 6 nädalat kipsiga oli garanteeritud ja ega sisi pärast kipsi eemaldamist julenud ma oma käega suurt midagi teha.

Iti jaoks olid saatusel aga hoopis meeldivamad plaanid ning augustikuu keskpaigas kinnitas ultraheli, et meil on kutsikad tulemas. Seega nüüd olid Itil põhjused treeningutest loobumiseks, mis tegelikult sobis hästi ka minu käe taastusraviga. Pärast kutsikate loovutamist vajas Iti ka veidi taastumiseks aega ja tasapisi alustasime treeningutega alles detsembris. Esialgu tundus, et treeningutes on täielik kaos, sest energiapomm nagu Iti on, lasi nüüd oma energial täie hooga välja tulla ja tihtilugu treeningud olid päris suur katastroof. Kuid tasapisi hakkas prouale meelde tulema, mis see SK on ja tasapisi hakkas kõik paremuse poole liikuma.

Ja nii me ennast ikkagi aasta esimesele võimalusele kirja ka panime. Ja selle võistlusega suutis Iti mind tõeliselt üllatada ja südant soojendada. Minu silmade läbi vaadates tegi Iti oma SK karjääri ühe imelisema võistluse - milline kontakt, käskude kuulamine, korrektsus, täpsus jne. Ja tulemuseks 297,5 punktiga klassi võit ning M. Kraami nimeline rändkarikas tuli pärast paariaastast vaheaega tagasi meie kätte.


Olen nii, nii õnnelik, et mu väike kangelane on sõna otseses mõttes KANGELANE! Aitäh sulle väike sõber! 


Mõne sõnaga ka võistlusest endast. Kohtunikuks oli Vladislava Akimova Lätist, kes on teada ja tuntud, kui üsna range kohtunik, seega temalt saadud tulemus on arvestatav. Osalejaid meie klassis oli 6 ja Iti järjekorra number oli 2. Alustati individuaalvõtetega.

1. Z skeem - 9p.
Kohtunik leidis siin veaks kõrvalkõnni, mis jättis veidi soovida. ise nägin, et ka esimene (istu) asend oli ka aimatavalt viltu.

2. Suunatud toomine - 8p.
Siin võttis kohtunik 2p. maha selle eest, et tema arvates ennetas Iti märgis peatumist. Jah, sellise kiiruse pealt nagu Itil on, on üsna raske täiskiirusel saada ennast seisma märgi taha ja tahes tahtmata võtab koer veidi enne märki kiiruse maha. kuid kohtunik võttis seda kui koera iseseisev peatumine.

3. Juurdekutsumine - 10p.
Aimatavalt oleks võinud parem olla, kuid ikkagi oli kohtunik selle sooritusega väga rahul. 

4. Esemed - 9p.
Lõpus põhiasend veidi viltune.

5. Ruutu saatmine - 9,5p.
Siin läks pool punkti kaotsi asendi eest ringis, mis ei olnud päris püstine.

6. Kaugjuhtimine - 9p.
Nagu alati seismiset istuma minnes väike nihkumine.

7. Kõrvalkõnd - 9,5p.
Vot see oli mulle küll üllatus. See oli ainukene asi, mida saime meie pika pausi ajal harjutada ja tundub, et töö kandis vilja.

8. UWE - 9.5p.
Pool punkti selle eest, et lõpus põhiasendis korrigeeris korra hantlit.

9. Püsiistumine 10p.
Kõik korras.

10. Püsilamamine - 9.5p.
Lõpus põhiasend veidi viltu.

Koduseid ülesandeid ikka kogunes, seega jätkame harjutamist.

 Palju õnne ka Reginale ja Ingale!

Suured tänud ka kogu võistluste tiimile ja sponsoritele.


Monday, November 18, 2019

ESAMASPÄEV, 18. NOVEMBER 2019

PALJU, PALJU ÕNNE MINU KALLIS 

 GRAND OLD LADY RIKA!

Meil on selja taga 13 imelist koos veedetud aastat. Rika on andnud mulle väga palju inspiratsiooni ja motivatsiooni ning seda on näidanud meie suurepärane koostöö läbi aastate. Ka soliidne iga ei ole vähendanud tema energiat ja elurõõmu. Suured teod on tehtud ja nüüd on aeg puhata ja kõige mõnusam on seda teha Saaremaal, kus oleme ka praegu: vaikus, imeline loodus, mõnusad jalutuskäigud metsades, suvel ka sulistamine merevees - no mida üks hing oskab selles vanuses enamat soovida.

Kallis Rika - soovin sulle tugevat tervist ja meil oleks veel palju aastaid, mida koos nautida!



 

Thursday, October 31, 2019

OKTOOBER 2019

Kuidas meie kutsikad arenesid ja kasvasid 
oktoobris

Järgmine põnev hetk arengus oli silmade avanemine. 8. oktoobril, 12. päeval märkasin, et mõnel kutsikal on silmad veidi pilukil ja järgmiseks päevaks olid silmad lahti kõigil poistel, MI veel veidi viivitas. Tore oli vaadata, kuidas nad harjusid selle imeliku asjaga, midagi näha. Esialgu oli see vaid silmade avanemine, kuid üsna pea oskasid need väikesed olevused silmi juba kasutada. MI silmad avanesid 15. päeval. Tasapisi hakkasin neid pesakastist põrandale tõstma, kus nad hakkasid ettevaatlikult oma jalakesi kasutama. No on nad alles nunnud. Samuti hakkasime harjutama paberile pissimist. Pärast ärkamist tõstsin kõik paberile ja oh imet, kõik pissisid kenasti.

Kuu esimene pool möödus veel enamasti magades ja tissi otsas mõnuledes (foto ja video 04.10.2019_8. päev)




Aeg oli hakata kuulama muusikat ja muid erinevaid hääli. Mitmel korral nädalas kuulevad ka tolmuimeja hääli.

Põrandal tatsates, esimesed sammud on nagu lastel, paar saamu ja potsti pepu peale. No nii vahva taas vaadata. Ja nii armas, et üritavad tatsata minu juurde ja sülle ronida, ei tea, kas on hakanud aru saama, kes mina olen (video 08.10.2019_12. päev)



Märkamatult on saanud 2 nädalat täis, kuid väikesed pontsud on ikka veel üsna abitud (video 11.10.2019_15. päev). Tore oli ka vadaata, kuidas Iti pidevalt oli asja juures ja jälgis, et kellegagi midagi ei juhtuks.



14.10.2019_18. päeval märkasin, et tasapisi on hakatud omavahel mängima. Samuti märkasin täna ka esimesi hambaid. Veel proovisime täna kõndimist puidust põrandal, millega polnud kellelgi probleem.

Olen hakanud ka ise kutsikatega kordamööda mängida ja seda suurem tundub olema nende soov tulla mulle sülle ja nautida minu silitusi ja patsutusi. 

20. päevaselt kohtusime esimest korda külalistega, väikeste lastega.


3 nädalat (18.10.2019_22 . päevased) täis.

Tänase päevaga avardus kutsikate maailm tunduvalt, palju uusi sündmusi ja elamusi.

- Võtsin täna pesakastilt ühe külje lahti ja nüüd saavad nad vabalt kogu toas ringi tatsata.    
   Nüüd tunduvad nad juba nagu päris koerad: jooksevad, mängivad, urisevad mängides. 

- Käisime esimest korda õues, kus esimene tutvumine oli üsna ebakindel, sest kõik oli nii võõras  




Täna haaras RE poiss esimest korda mänguasja.

Täna said ka esimese ussirohu.

Täna hakkasid saama ka esimest korda tahket toitu. 


  
Iga järgneva päevaga hakkas elu muutuma kutsikate jaoks huvitavamaks. Kuna tegemisi ja uusi elamusi lisandus iga päevaga, siis hakkasid ka päevased uneajad pikemaks muutuma. 





19.10.2019_23. päev

Nüüd on mängud juba päris hoogsad.



Ka õues on juba palju vahvam.



21.102019_25. päev - veidi pilte meie mängudest.







22.10.2019_26. päev - tunneme juba huvi mänguasjade vastu. Oi - see tunnel on igavesti vahva asi, on küll kassidele mõeldud, kuid sobib ka meile suurepäraselt.


24.10.2019_28. päev - õues on ikka väga vahva ja põnev joosta





25.10.2019_29. päev - täna tegime esimese autosõidu.



26.10.2019_30. päev - täna käisime külas emme Iti emmel Lahtis.
Oi kui tore seal oli, meiega mängiti palju, palju ja sel hetkel ei teadnud meist keegi, et üks meist leiab oma tulevase kodu siin.



28.10.2019_32. päev - täna saime midagi mõnnat


Täna sai ka mõnuga lusti lüüa.



29.10.2019_33. päev - uued avastused õues



Ja oi kui mõnus uni tuli õhtul!


30.10.2019_34. päev - mõnusaid hetki meie päevast





Ja nii see oktoober läbi saigi. Minu jaoks oli see tõeline elamuste kuu, nii palju uut, uusi avastusi, elamusi, imelisi hetki jne. Kutsikaaeg on imeline.

Monday, September 30, 2019

SEPTEMBER 2019

Kuidas meie kutsikad arenesid ja kasvasid 
septembris

Olin seda hetke oodanud aastaid. Teekond selleni on olnud väga, väga keeruline ja raske, kuid ma ei kahetse ühtegi hetke, mida olen selle kõige nimel pidanud tegema ja ohverdama. Lõpptulemus on seda kõike väärt. See kogemus on minu elu üks ilusamaid aegu, kõike, mida olen sellel teekonnal kogenud, ei ole võimalik sõnadesse panna - kuid üritan seda siiski teha nii kuidas oskan.

Olen tõeliselt lummatud kõigest, mida selle seitsme koos veedetud nädala jooksul olen näinud ja millele on mul olnud õnn kaasa elada. Uskumatu oli jälgida vastsündinud olevuste reaktsioone: pole silmi, pole jalgu, pole kuulmist - kõik lihtsalt lebavad liikumatult. Kui aga ema tuleb vaikselt pesakasti, et neid olevusi sööta, siis järsku hakkavad kõik nihelema ja vaikselt nagu kaanid, nihkuma ema poole. Imeline taju ja arvatavasti ka lõhna tunnetus.

3 päeva vanused kutsikad.



 
Neiu MI


Noormees DO


Noormees RE


Noormees FA


September möödus meil kõik päevad tissi otsas, mis oli tõeliselt vahva vaatepilt (video on aga 02.10). Oi, kuidas ma neid väikseid olevusi armastan💖💖💖


Friday, September 27, 2019

REEDE - 27. SEPTEMBER 2019

Meil on kutsikad - oleme nii õnnelikud!

Seda postitust alustade tunnistan kohe, et mul on pisarad silmas, sest ma ei usu veel isegi, et see teekond on jõudnud finišisse. Kes on olnud kursis meie teekonnaga, mis on kestnud mitmeid aastaid, siis need teavad, mida minu hing ja süda tunnevad.

Jah, meie tegemised on olnud veidi justkui salastatud, kuid seekord olin tõesti ebausklik ja ei julgenud enne hõisata kui kõik on kindel. Alles pärast ultraheli (27.08), mis kinnitas, et Iti ootab kutsikaid, julgesin hakata mõtlema asja avalikustamisele.

 Tending Bonfire & Welsh Riverdee Rayder 



Siinkohal pean ütlema suured, suured tänud Miriam Søndergaardile, tänu kellele saan tunda hetkel sellist ütlemata suurt, suurt rõõmu. 

Kuna meie teekond on olnud väga vaevarikas, siis olin mures iga sammu pärast, mis eelnes kutsikate sünnile. 19.09 sõitsime ära Soome, kus kutsikad pidid sündima. Selline nõue oli tingitud Soome Kennellidu reeglitest, sest tahan kutsikad registreerida Tending Kenneli nimele, mis näevad ette, et kustikad peavad sündima Soomes. Ja niimoodi me siis Soome sattusime ja plaanime siin olla pea 2 kuud.

Iti sünnitegevus algas juba 26. septembri varahommikul ja see, mida ma pidin üle- ja läbielama selle ühe ööpäeva jooksul - ma ei oska seda sõnadesse panna. Jah, koerte sünnitus peaks olema loomulik, kuid kahjuks ei ole loodus iga kord nii armulik. Need piinad, mida Iti pidi üle elama - jäävad igaveseks minu mälupilti. Ja kui 27. septembri hommikul oli selgemast selgem, et Iti ei saa selle kõigega ise hakkama, läksime kiiresti Espoo loomakliinikusse, kus Itile tehti keisrilõige ja ilmavalgust nägi neli imelist inglikest (oli viis inglikest, kuid kahjuks üks inglike ei suutnud ise hingama hakata ja arstide jõupingutused ei toonud ka edu) - 3 poissi ja 1 tüdruk. Kuid sellega minu õudusunenäod veel ei lõppenud - operatsiooni käigus selgus, et Itil on emakas väga hullusti rebenenud ja tulemuseks oli munasarjade ja emaka eemaldamine.  Kui nüüd tagant järele kõigele mõelda, siis ma isegi ei julge mõelda, mis oleks võinud kõik juhtuda, kui me poleks kliinikusse läinud just siis kui läksime? Tänan kõigeväelisemat, et ta siiski suutis kaitsta minu kallist Itikest ja tema väikeseid inglikesi.  





 
Ooteruumis ootamine oli tohutu piin (see kestis vähemalt tunnikese, võib olla isegi rohkem). Kogu selle aja ma ei teadnud, mis toimub - oli täielik teadmatus. Lõpuks tuldi ütlema, mis on juhtunud. See oli mulle suur, suur shok - ikkagi veel ei toodud Itit ega inglikesi. Lõpuks kostis koridorist imelist piiksumist ja inglikesed saabusid - millised emotsioonid! Kuid emast veel ikka ei kippu ega kõppu, sest nüüd algas teine operatsioon. Läks veel väga, väga pikalt enne kui ka Iti toodi tagasi - vaeseke oli alles narkoosi all ja ei teadnud oma suurest õnnest midagi. Olime kliinikus seni, kuni Iti narkoosist ärkas ja hakkas aduma, mis on toimunud. Lõpuks saime loa minna koju.

Niimoodi sai alguse meie elu uus etapp.