Eesti Meister 2007 agilitys ja sõnakuulelikkuses
EYEWITNESS PANDEMONIUM alias DIXI
Dixi oli minu jaoks midagi pühalikku, mida ei ole võimalik sõnadesse panna. Arukas, taibukas, südamlik, hell, töökas, lustlik , vigurvänt, truu, armastav, hooliv, ustav - need on sõnad, millega võis Dixit iseloomustada. Dixis oli olemas kõik, mida ühes koeras peab olema ja rohkem veelgi. Päevast, mil Dixi saabus meile, muutus minu elus kõik - elukorraldus, mõttemaailm, arvamus koertest jne. Kooselu Dixiga oli kui unenägu.
Tänu Dixile alustasin ma justkui uut kooliteed, kus oli nii palju uusi õppeaineid, mida ma oma varasemate õpingute jooksul ei olnud omandanud. Dixi viis mind kokku väga toredate ja huvitavate inimestega, kes on meid aidanud ja õpetanud. Võiks öelda, et meie esimesed kooselu aastad kulgesid ringi rännates ja uusi teadmisi omandades. Siinkohal suured tänud Jenni Leinole ja Janita Leinonenile, kes olid meie suured eeskujud koeraspordis ja kes olid nõus oma kogemusi ja teadmisi meiega jagama.
Koostöö Dixiga oli nauding.
Usun, et Dixist sai paljudele Eesti koerasportlastele eeskuju, kui unelmate sportkoerast.
Dixi oli koer, kellega võis lausa inimkeeli suhelda - Dixi sõnavarasse kuulus oma paarsada inimkeelsest väljendit.
Tänu Dixile avanes minu jaoks maailm, meil oli palju toiredaid reise koos.
Dixi viis mind koeraspordis ka maailmatasemele. Me osalesime kuuel korral Agility Maailmameistrivõistlustel, korra European Openil ning korra ka Sõnakuulelikkuse Maailmameistrivõistlustel.
AG MM 2005 Valladolid, Hispaania
European Open 2006 Roeser, Luxemburg
AG MM 2006 Basel,Šveits
SK MM 2006, Poznan, Poola
AG MM 2007 Hamar, Norra
AG MM 2008 Helsingi, Soome
AG MM 2009 Dornbirn, Austria
Dixist ja tema arengust läbi minu silmade.
Kuidas kõik algas…
Kõik sai alguse 2000.a. Helsingis toimunud
Agility maailmameistrivõistlustest. Grupi hakkajate inimestega otsustasime
minna vaatama, mis ime spordialaga, millest viimasel ajal pidevalt räägiti, siis
ikkagi tegemist on. Selle reisiga sai minu tulevik otsustatud. Nendel
võistlustel oli maksi klassis ülekaalus mingi koeratõug, mida ma nägin
esmakordselt, kuid mul ei olnud esialgu aimugi, mis tõuga tegemist on. Hoobilt
sai aga selgeks – sellist koera tahan ma ka endale! Nii alustasin otsinguid,
kust saada border colliet (nüüd juba teadsin, mis tõuga tegemist). Minu
unelmate koeraks oli isane border collie, sest just isased borderid olid
nendel võistlustel väga esinduslikud ja uhked. Nüüd algasid ka probleemid –
selgus, et seda tõugu polegi nii lihtne saada. Minu eesmärgiks oli saada koer
Soomest, kus sel hetkel oli päris palju kenneleid, kes kasvatasid bordereid.
Õnnetuseks sain aga igalt poolt, kuhu pöördusin, vastuseks, et kahju küll, kuid
me ei müü borderikutsikaid väljapoole Soomet. Arvan, et põhjus ei olnud mitte
selles, et nad ei müü väljapoole Soomet, vaid põhjuseks olin mina ise –
kasvatajate jaoks täiesti tundmatu. Kui nad veel kuulsid, kust ma tulen ja
millises seisus meie koerasport on, siis sulgusid kõik uksed. Mina aga ei
jätnud jonni ja jätkasin otsinguid kuni lõpuks, pärast kahe aastaseid otsinguid,
sattusin Eyewitness kenneli peale. Kenneli omanikuks oli noor tütarlaps, kes ei
olnud nii radikaalsete vaadetega ja arvas, et tema jaoks oleks see uus ja
huvitav kogemus, kui üks kutsikas läheks piiri taha. Rääkisin talle oma
eesmärkidest ja ma olen väga tänulik Jenni Leinole, kellel oli julgus uskuda
minusse ning anda mulle võimalus saada borderikutsika omanikuks. Kutsika
väljavalimise usaldasin kasvatajale, kes teadis milleks ma koera tahan ja oskas
vastavalt nendele soovidele valida ka kutsika. Ja veel enam – tema valik langes
kutsikale, kellel olid tema arvates kõige paremad eeldused näidata ennast
edukalt ka näitustel. Selles oli kasvatajal tõesti silma – Dixil on
suurepärased näituse tulemused, eriti kui arvestada seda, et tegelikult tuleks teda
klassifitseerida justkui töökoerte gruppi, kes oma välimuselt tavaliselt
erilised näitusekoerad ei ole.
Meie esimene kohtumine Dixiga toimus, kui ta oli
alles mõne nädalane. Mul olid pisarad silmis kui hoidsin seda pisikest
karvapalli süles, ma ei uskunud ikka veel, et see kõik on ilmsi. Kui ma
eelnevalt mainisin, et minu unistuseks oli isane border, siis Dixi puhul on tegemist
hoopis emase koeraga. Et miks läks sedasi? Kuna pesakonnas sündis ainult üks
isane kutsikas, kellele oli soovija olemas juba ammu enne pesakonna sündi, siis
arvestades kõigi raskustega, millega mul tuli kutsika otsimisel kokku puutuda,
muutsin oma meelt ja leppisin emase kutsikaga. Ja ma olen selle otsuse üle väga
õnnelik!. Ma ei unusta kunagi seda õnne kuidas mul oli vedanud, et sain
sellise koera nagu Dixi - koera kellest olin unistanud ja kes lin kogu mu elu.
Selles koeras oli kõik, mida ühes koeras peab olema ja veel rohkemgi.
Kuidas hakkas
sujuma koostöö …
Enne Dixit olin
tegelenud ja koolitanud oma inglise cockerspanjelit Rollyt. Dixit ja
Rollyt ei anna omavahel üldse võrrelda. Kui võrdleme nende temperamenti
sõnakuulmatuses, siis siin tegi Rolly Dixle silmad ette. Kui aga võrdleme nende
töötahet ja -võimet, siis selles olukorras pani Dixi pika puuga Rollyle ära.
Borderil on tõesti tahet õppida ja töötada. Alguses oli minu jaoks kõige raskem
see, et border ei oska ennast ise maha rahustada, teda peab selleks õpetama.
Muus osas olin ma alguses aga üsna nõutu, sest olin
kuulnud igasugu jutte borderite koolitamisest ja teadsin, et minu oskustest
selleks ei piisa. Seepärast olimegi juba vaevalt kuu pärast Dixi Eestisse
jõudmist taas Soomes, et saada aluspõhi borderi koolitamisele (Dixi oli siis
mõni päev üle kolme kuu vana). Tagasi naasedes hakkasime tasapisi õpitut
kinnistama ja töö Dixiga oli minu jaoks suur nauding. Meie
koostöö algas küll üsna ruttu tõsise tööga, kuid samas oli Dixil piisavalt
võimalust hullata ja mängida, sest kogu tõsine töö oligi üles ehitatud mängule.
Nii mõnigi ohkas; „et vaene koer, kutsikapõlve pole sul üldse olnud“. Kuid
kõik need ohkajad eksisid, sest Dixil oli aega kõigeks – tööks, mänguks,
hullamisteks, puhkamiseks ja ka pahanduste tegemiseks.
Kuidas algasid Agility ja Sõnakuulelikkuse trennid ja võistlused …
Agilityga hakkasime
tõsisemalt tegelema umbes kümne kuuselt. Sõnakuulelikkuse põhielemente sai
harjutatud juba maast madalast. Esimene agility võistlus oli Dixil 21.09.2003
Lätis (Dixi oli siis 14 kuud vana). Tundub, et oma tuleristsed Dixiga saimegi Lätist,
sest ka järgmised võistlused, kus osalesime, toimusid Riias – need olid juba
rahvusvahelised võistlused. Kui esimesel võistlusel ebaõnnestusime, siis
rahvusvahelistel võistlustel saavutasime III koha.
Sõnakuulelikkuse võistlustel osalesime
esmakordselt 20.08.2003. Tulemus oli super – 192 punkti ja I järk.
Läbi aegade oli meie koostöö Dixiga super, vastastikune usaldus oli vast see, mis aja jooksul muutus, Dixi usaldas
rohkem mind ja mina teda. Pidevalt püüdsin ennast kursis hoida uute
lahendustega koolitamises ning koos kõike järgi proovides leidsime endale
sobivad variandid, kuidas SK-s mõnda võtet lihvida või kuidas agilitys
saavutada maksimaalne kiirus.
Eesmärgid...
Esimeseks eesmärgiks oli hakata Dixiga harrastama
nii sõnakuulelikkust kui ka agilityt. Mingeid konkreetseid eesmärke mõlemal
alal ma esialgu ei olnud seadnud. Võisteldes hakkasid tulema aga tulemused ja siis
muutusid ka eesmärgid. Salajaseks sooviks sai tippu pürgimine. Eesti
tasandil oli meie eesmärgiks saavutada tšempioni tiitel nii SK-s kui ka AG-s – Dixi oli kahekordne Eesti tšempion
(EST AG CH ja EST SK CH).Dixi oli Eesti Meister 2007 sõnakuulelikkuses ja agilitys.
Läbi raskuste...
2004. aasta oli meile õuduste unenägu. Dixi haigestus väga raskelt ja tema
ellujäämise protsent oli nulli lähedane. Ma ei kaotanud siiski lootust ja tänu
kasvatajale ning Soome arstidele sai Dixi uue võimaluse elule, uue võimaluse
jätkata sealt, kus kõik pooleli jäi. Suur, suur tänu kõigile, kes meid sel
raskel ajal aitasid ja toetasid. Meie ümber oli tõeliselt palju häid inimesi, tänu kellede abile suutsime ümber veenda ka kõige skeptilistemad inimesed - inimesed, kes ei lubanud Dixile elupäevi rohkem kui mõni kuu. Dixi pidas vastu aga veidi rohkem kui 11 aastat ja lahkus ta Vikerkaare taha hoopis teise haiguse tagajärjel. Siinkohal tahaks öelda erilised suured tänud Irina Bukile, kellel oli kõige rohkem usku Dixi paranemisse.
Dixi lemmiktegevused ja -asjad...
SK-s võiks pidada Dixi lemmik harjutusteks ruutu
saatmist ja suunatud toomist. Neid kahte tegi ta suure innuga kuigi jah, ka
need vahel ebaõnnestusid. Soomes oli kord meil selline juhus. SK võistlusi
peeti samaaegselt kahel kõrvuti asetsevas ringis. Meil oli parasjagu suunatud eseme
toomise võte. Koer oli juba märgis ja andsin talle käsu tuua hantel. Samal ajal
aga hüppas kõrvalt ringist suur must koer meie ringi ja võttis just selle
hantli, mida Dixi pidi tooma, omale hambusse. Dixi jäi poolel teel seisma,
vaatas korraks üle õla minu poole justkui küsides, et kas ma ikka pean minema
ja saades minult kinnituse, suundus ta selle suure koera juurde. Ma ei tea
tänase päevani, mida Dixi talle ütles, kuid järsku lasi see koer hantli lahti
ja taas vaatas Dixi üle õla minu poole nagu tahaks kinnitust, et kas ta ikka
tõesti peab seda ilastatud hantlit tooma. Nähes minu kindlameelsust haaras ta
hantli ja lendas tagasi minu juurde. Saime võtte eest veel 5 punkti.
Agility oli minu meelest Dixi absoluutne lemmikala.
„Vabal ajal” oli Dixi
lemmiktegevus vareste ja kasside taga ajamine.
Lemmik koht magamiseks
oli kahe korruse vaheline trepp – ja just keskmine trepiaste, sest sealt oli tal
hea ülevaade aknast aeda. Niimoodi magas ta igal ööl ja uskumatu, set ta kordagi alla ei kukkunud.
Lemmiksöök – vist
polnudki, Dixi sõi kõike hea meelega.
No comments:
Post a Comment