Otsustasime Rikaga osaleda sellel treeningul, sest koolitaja on hoopis teist masti kui siiani oleme harjunud nägema, ehk saame midagi uut ja huvitavat juurde. Jah, minu ja Aleni nägemus sooritustest on täiesti erinev. Mina olen nn. soome kooli pooldaja, kuid Marekovic ütles selle peale, et pole vaja kasutada ilu juhtimisel vaid lihtsust. Nemad kasutavad ainult 4-5 tehnikat, mis tõesti on kõige algelisemad agility tehnikad. Põhirõhk Marekovicil on pimepöördel. Ja teine asi, mida tema rõhutas, oli koerale sobiva trajektoori valimine. Vot selles osas olin temaga täiesti päri. Tavaliselt inimesed lahendavd trajektoori sedasi, kuidas inimesele on mugavam, kuid tuleks teha vastupidi, kuidas koerale on mugavam. Siinkohal sain küll mitu head nõuannet, millega arvestada edaspidi. Ja suureks üllatuseks oli, kui Alar näitas oma koeraga veidi ette, mida nad Marekovici juures on õppinud. Kui palju igasugu käske, no kes neid rajal kõike meeles suudab pidada? Igal pool, kus nemad kasutasid käsukusid, nägin võimalust sama asi selgeks teha kehakeele abil. Väga huvitavad olid Marekovici pakutud lahendused kontaktide õpetamisel. Kuid kas need ka kõige paremini toimivad, on iseasi, sest selgus tõsiasi, et tema oma koer on meister kontaktide ülehüppamisel (kuigi ise nägi ta süüd selles, et tal on liiga vähe aega oma koertega tegelemiseks).
Meie treeningu esimene rada oli järgmine (rajafoto on laenatud Svetlana Zolotnikova blogist):
Teise raja tegin nüüd mälu järgi, seega võivad mõned proportsioonid olla valed. Kuid teemaks oli eelmisel päeval võistlustel kasutatud rajalõik enne slaalomit.
Kolmas rada oli kontaktpindadega. Üritasin mälu järgi midagi meenutada (kuidagi ei meenu, kas poomi järel ka veel midgai oli):
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et koolitus oli huvitav, veidi teise nurga alt kui siiani on meid koolitatud. Kuigi mõnigi pooldas seda pika päeva varianti, siis ise nii pikki koolituspäevi ei poolda. Vana hea rühmade variant sobib rohkem meile.
No comments:
Post a Comment