Kuna olen väga vilets blogi pidaja, siis kahjuks tuleb paljude sündmuste kajastamine hilinemisega. Kuid olen sama meelt Eesti vanasõnaga: "Parem hilja kui mitte kunagi". Ja seepärast tuleb meenutus laagripäevadest alles nüüd.
Uskumatu, kuidas aeg lendab, tänavune laager oli järjekorras juba viies. Viis aastat tagasi tuli mõte korraldada Saaremaal oma õpilastele agility laager. Koht laagri läbiviimiseks oli ju omast käest võtta ning ka kõik vajalikud tõkked olid olemas. Pikemalt mõtlemata sai asi käima lükatud. Ja nagu öeldud, sel aastal siis juba viiendat korda. Kolmel aastal olen kutsunud meid koolitama koolitajad Soomest ning kahel aastal (seda ka tänavu) vedasin koolitust ise. Meid on koolitamas käinud kahel korral Seppo Savikko ja korra Anne Savioja. Eelmisel aastal mahtus laagri sisse ka esimene ametlik agility võistlus, kus osalejate arv oli üllatavalt suur (üle 50 inimese). Käesoleval aastal otsustasin võistlust mitte korraldada ja õieti tegin, sest laagris osalejate arv oli nii suur, et tekkis probleeme treeningrühmade komplekteerimisel (oli soov, et kõik saaksid võrdselt kasutada treeningaega ja et selle aja jooksul igaüks ikka midagi juurde ka õpiks). Hiljem jõudis minuni ka ettepanek, et hakata laagris osalejate arvu piirama, et need kes osalevad saaksid rohkem treeningaega. Siiski ei ole ma selle ettepanekuga päris nõus ja eks paistab, kuidas järgmisel aastal kõike organiseerida (ei tasu ette ka rutata oma mõtetega). Rergistreerimise lõppedes selgus, et koeri on nii palju, et üksi ma nende koolitamisega hakkama ei saa. Palusin endale abiks Tiina, kes võttis algajamad enda hoole alla. Õnneks on mul võimalus teha treeninguid kahel platsi ja tõkete osas abistas meid Monika, kes toimetas omad tõkked meile lisaks. Enne laagripäevade kirjeldamist tahaksin veel tänada Evit ja Eppu, kes olid mulle suureks abiks toitlustamise organiseerimisel. Laager toimus vahetult pärast SK MM-lt naasmist (Pariisist jõudsin koju 12. juulil), seega enda osakaal laagri ettevalmistamisel oli nulli lähedane. Ainukene, mida ma enne Pariisi minekut ära tegin (teades, et selleks hiljem aega enam ei jää) olid harjutused, mida planeerisin kasutada treeningutel.
Aga nüüd tänavuse laagri juurde. Nagu juba öeldud toimus laager ajavahemikul 14.-17. juuli. Enamus laagrilistest saabus juba neljapäeva õhtul, sest treeningutega oli planeeritud alustada 9.30 järgmisel hommikul. Ilmataadiga oli meil kokkulepe, et see meie tegemisi ei sega ning v.a. üks väike vihmasabin, suutis ilmataat oma sõna pidada. Treeningud toimusid meil paralleelselt kahel platsil, ühel juhendas Tiina ja teisel mina. Reedel said kõik kaks treeningkorda (viis rühma hommikul ja sama palju õhtul).
Fotod on pärit Teeli Remmelga, Rasmus Tamme ning Jaanika Topkini fotoalbumitest.
Kella kahest oli planeeritud lõunasöök, mille valmistasid ka sel aastal meile kohalikud kokad. Kohalik toit on suurelt jaolt valmistatud kohaliku toodangu baasil (munad, piim, salati materjal jne.) ning täidab kõhtu kenasti. Kella kolmest alustasime taas treeningutega. Kõigil, kel oli soovi, said ka koertega ujumas käia.
Õhtusöögi aga valmistasime ise, et siis kõik koos ühise laua taga viia päev õhtusse.
Seekord pidid laagriliste tuju kõrgel hoidma saarepiigad, kes sellega ka suurepäraselt hakkama said. Monika oli kaasa võtnud akordioni ja kui õhtusöök söödud, hakkas pillist kostma tuttavaid lauluviise. Nagu alati ei lähe eestlane kohe kaasa, kuid mõne aja pärast olid kõik ühisel laululainel ja väike kohalik laulupidi sai maha peetud. Ja märkamatult venis reede õhtu päris pikaks. Laupäeval aga pidime treeningutega alustama juba 9.00. Laupäeval jätkasime sama skeemi järgi hommikupoolikul. Pealelõunal aga pidasime maha väikese võistluse. Tore oli vaadata, et ka selline mitteametlik võistlus tõi osalejatesse närvipinget. Kõik püüdsid anda oma parima ja väga palju päris algajaid koeri ning koerajuhte näitasid väga suurepäraseid sooritusi. Olen varasematelgi aastatel pannud tähele, et algajad koerajuhid, kes trennides ju ei näe edasijõudnute sooritusi, laagrisse tulles avastavad agility enda jaoks täiesti uues võtmes. Laagris nad näevad edasijõudnud koerte ja koerajuhtide oskusi ja kohe on näha, kuidas edasijõudnute edusammud innustavad ka algajaid koerajuhte. Paljud on öelnud, et alles nüüd nad saavad aru, mida see agility tegelikult tähendab.
Laupäev lõppes lõkkeõhtu ning lõbusate mängudega. Lauluviisid kõlasid veel ka pärast keskkööd.
Pühapäeva hommikul sättisid mõned juba varakult endid koduteele, suure enamusega tegime veel ka pühapäeval trenne. Kõige vastupidavamad on koos pildilegi saadud.
Suur tänu kõigile, kes osalesid ja loodan teie kõigiga kohtuda ka järgmisel aastal.
No comments:
Post a Comment