LAUPÄEV, 27. OKTOOBER 2012

Viimane AG võistlus aastal 2012.

Olen oma blogi kirjutamisega veidi raskustes, kuid nagu vanasõna ütleb: "parem hilja kui mittekunagi".

Võistlused korraldas Saarlaste Agilitykubi ja võistlused toimusid TAKO agility hallis Lool. Kohtunikuks oli Angela Unger Saksamaalt, täiesti tundmatu kohtunik - seega hüppasime vette tundmatus kohas (pole tema radu varem jooksnud). Kuid tagantjärgi peab mainima, et rajad olid päris huvitavad ja mõnusad joosta. Meile sobisid nad seetõttu, et võimalus oli kasutada erinevaid tehnikaid, mis meile sobib hästi. Uduumbe jooksmine ei ole meie jaoks.

Mul on kõik rajad ka videos, kuid kahjuks ei ole mul neid võimalik hetkel arvutisse tõmmata, seega tuleb varuda kannatust kuniks need päevavalgele ilmuvad.

Sel korral läksin võistlustele alles oma klassi alguseks ja jäi ära pikk ning väsitav ootamine. Eks õpilaste suhtes oli see patuasi, kuid nad on mul nii tublid, et saavad ka ilma minuta hakkama.

Nüüd aga veidi meie sooritustest.

1. agility rada

Tulemuseks 10kp. ja 4. koht. Rada ei olnud raske, kuid nagu alati vajab võistlus käima tõmbamist ja seega oli esimene rada olukorraga tutvumine. Peale poomi oleval tõkkel kukkus pulk ja ma tean ka miks. Olin tegelikult planeerinud seal hoopis teistmoodi tegutseda, kuid rajal mõtlesin ringi ja tulemus oli käes. Teine viga tuli tõrkest lõpu eel, kus tunnelist väljudes oli tõke mitte risti ees vaid pikkupidi. Rajaga tutvudes tundus see koht mulle võimatuna, et kuidas ma jõuan sinna. Kuid rajal olles jäi mul nii palju aega üle, et mina olin tõkke juures ja ootasin koera ning kui koer lõpuks tunnelist tuli, siis ma olin üllatusest jahmunud ning seisin kui soolasammas ja ei teinud midagi, et koer õigelt poolt tõkkele saada. Koer jooksis tõkke taha, kuid mul õnnestus ta ringiga tuua ümber tõkke ja ikkagi õigelt poolt tõkkele saata. Ülejäänud osas oli rada suurepärane.



2. agility rada

No jah, saime küll puhta raja ja 1. koha, kuid ise ma raja sooritusega rahule ei jäänud. Raja alguses oleva kombinatsiooni läbimist selgitasin kõigile oma õpilastele, kuidas teoreetiliselt see välja peab nägema ja mida peab silmas pidama. Ja mida te arvate, kes tegi tegelikkuses ise valesti - õieti arvasite - mina. Kuid siiski koera kiiruse maha tõmbamine päästis, et koer ei jõudnud tunnelisse lennata. Suur kisa läks lahti ka, kui koer väljus poomi all olevast tunnelist. No ei saanud ta minust aru ja tahtis slaalomisse minna - aga jälle päästsin olukorra. No ja sedasi läbi päästeoperatsioonide jõudsime puhtalt finišisse.



3. hüpperada

See oli päris huvitav ja kõik minu valitud lahendused toimised ideaalselt. Puhas rada ja 1 koht.



Vau, me pole ammu agilitys nii häid tulemusi üles näidanud. Ja nagu alati kiidan ma taas oma kallist ja ustavat sõpra - RIKAT, kes vaatamata minu soperdistele suudab teha kõik imekenasti.

Pisut üldiselt võistluste kohta. Nimelt jälgides teisi võistlejaid olin ma hämmingus, kuidas üritatakse koerast kiirem olla ja seda eriti tunnelitest väljudes koera vastuvõtmisel. Kui peale tunnelit oleks vaja koer saada teisele käele, siis üritatakse käevahetust teha peale tunnelit ja ma vaatsain pidevalt käed silme ees, et kas nüüd jooksevad koeraga kokku. Ja joosti, palju joosti. Oi kui ohtlik see on, sellistel puhkudel tuleks leida teistsugused lahendused, mis oleksid turvalised nii koerale kui ka koerajuhile.

Saarlastele aga suured tänud hästi organiseeritud võistluse eest.