8. päev - tagasi koju
Ja ongi aeg jätta hüvasti Gödöllöga. Meie lennuk pidi väljuma 14.15 ja takso olime tellinud 12ks. Eks väike närv oli see, kas takso ikka tuleb või peame käiku laskma musta stsenaariumi. Kuid siiski uskusime, et head inimesed ei ole veel kõik maamunalt kadunud. Enne lahkumist käisime hüvasti jätmas ka Jackiga. See oli nii meeli liigutav hüvastijätt. Täna hüvasti jättes ei osanud me ette kujutada, kas kumbki koer sai aru, et see on viimane kokkusaamine. Jacki igatahes jäi meie lahkudes nutma.
Tänasime ka oma lahket majaperenaist.
20 minutit enne kokkulepitud aega oli takso ukse ees. Olime üliõnnelikud. Lennujaama jõudsime üsna varakult. Püüdsime leida kohta, kus saaks mõnusalt aega veeta. Jätsime asjad ühte nurka ja läksime alumisele korrusele istuma. Oma kohalt nägime oma asj kogu aeg, kuid me ei tulnud üldse selle peale, et lennujaamades ei tohi asju valveta jätta. Ja ühel hetkel tuligi meil arusaamatus politseiga, kes valvasid meie asju ja olid nõutud, mida teha. Kuna me ei pannud kohe seda hetke tähele, mil politsei ilmus, siis mõne hetke pärast saime paraja pahameele osaliseks. Loomulikult ei saanud me midagi aru, kuid näha oli, et asi oli naljast kaugel. Õnneks siiski meie asju veekahuriga kahjutuks ei tehtud ja kõik lõppes õnnelikult.
Lennukisõit koju oli aga päris õudus. Nimelt oli täna väga pikalt kohutav turbulents, nii, et mina, kes ma kannatan üsna palju, olin ka kohati näost kaame. Ja takkaotsa istus kuskil meie lähedal keegi, kellel oli peal väga tugeva lõnaga parfüüm, mis tekitas minus lausa allergia. Need 2h olid minu jaoks lausa igavik. Ka nüüd oli lennukis kokku 5 koera, 3 suurt pagasis ja 2 väikest salongis. Ma ei kujuta ette, mid atundsid koerad turbulentsi ajal. Kohale jõudes aga oli Rika nagu alati rõõmsameelne ja teotahteline. Kuid ega meie kannatused sel päeval veel lõppenud. Auto ootas meid samas lähedal parklas ja kui nüüd tahtsime asutada ennast koduteele, siis selgus, et me ei pääse välja, kuna parkla maksete terminaal ei töötanud ja meil ei olnud ka sularaha. Läksime lennujaama tagasi lootuses, et seal pangaautomaadid töötavad. Pika otsimise peale leidsime lõpuks Nordea panga automaadi, mis oli nõus meile raha välja andma. Vahepeal oli juba hirm, et jää või ööseks Riiga. Kuid nagu alati lõpp hea kõik hea. Kodutee sujus kenasti, eks väsimus oli küll suur (mis minul viga kõrvalistmel, Ege oli roolis), kuid mõni minut peale südaööd olime kodus.
Kogu meie reis oli väga muljeterohke, täis ainult positiivseid elamusi. Ka praegu igatsen taga veel seda nädalat Ungaris, mis vaatamata pingelistele võistluspäevadele oli samas ka väga suurepärane puhkus. Sellele kõigele aitasid kaasa meie tore elamine, rõõmsad ja lahked inimesed ümberringi ning loomulikult ei saa ma jätta mainimata, et reisiseltskond on kõige tähtsam. Siinkohal tahan ma veel kord tänada Eget, kellega reisimine oli suur nauding.
Samuti tahan tänada kõiki, kes meile kaasa elasid ja pöialt hoidsid ning erit TAKOt meeldiva üllatuse eest.
No comments:
Post a Comment