Osalesime täna Tartu "Säde" korraldatud agility võistlustel Ülenurmel. Võistlustele regasin ennast üsna viimasel hetkel, sest Saaremaalt üksi Tartu sõita polnud erilist soovi. Kui leidsin endale kaasalsed, siis ei olnud enam pikka mõtlemist. Kuid siiski lõpuni ma seda päeva ette ei mõelnud ja tagant järele mõeldes oli ikka meeletu ettevõtmine saarelt Tartusse minna võistlema. Müts maha saarlaste ees, kes selliseid võistlusreise pea iga kord peavad ette võtma, sest koudsaarel on võistlemise võimalusi ju väga harva.
Meie seltskonnas oli üks A2 ja kolm A3 võistlusklassi koera. A2 pidi algama 11.45, seega kohale pidime jõudma hiljemalt 11.15. Et jõuda õigeks ajaks kohale sättisime endid 7.00 väljuvale praamile (selgus, et s.o. pühapäeval esimene väljumine). Praami väljumisaeg määras ka, mis kell tõusma peab. Mina tõusin 4.45, et kõik vajalikud toimetused rahulikult ära teha. 6.10 olid tüdrukud mul juba värava taga. Laadisime minu kõik kolm koera (kokku oli autos 6 koera) ja asjad autosse ning sõit võis alata. Olen puhkuse ajal harjunud mõnusa hommikuse magamisega ja oi kui raske oli minu jaoks tänane äratus. Õnneks oli terve tagumine pink minu ja minu koerte päralt, seega sain ennast päris mõnusalt sisse seada ja pika sõidu ajal ka paar uinakut teha. Mida lähemale Tartule, seda ilusamaks hakkas ka ilm muutuma. Pole ammu seda kaudu sõitnud ja nii palju kui viitsisin aknast välja vaadata, siis silmailu pakkus tõeliselt kaunis Eestimaa. Kohale jõudsime umbes kella üheteistkümne aegu, seega kui oleks keegi osalenud A1 võistlusklassis, siis oleks olnud vaid 2 valikut: kas mitte osaleda või tulla kohale juba eelmisel õhtul.
Kohale jõudsime, kui joosti alles A1 esimest agility rada. Mitmed minu õpilased osalesid selles võistlusklassis ja seega süvenesin ka ise nendesse radadesse. Juba kohe tundus mulle, et rajad on päris pähklid ning päeva lõppedes oli mulle selge, et A1 võistlusklassi rajad olid antud klassi jaoks ikka väga rasked. A2 ja A3 rajad olid minu silmale palju lihtsamad.
Kohtunikuks oli tänasel võistlusel Zdeněk Spolek (CZ). Selle kohtuniku radu polnud ma varem jooksnud, kuid nädal enne võistlust otsisin mitu tema rada netist ning harjutasin neid. A3 viimasel rajal oli tunda ka selle kohtuniku õiget käekirja (hästi pikad tõkete vahed), kuigi agility radadel oli tema käekirja näha kõikidel radadele. Nimelt on tema radadel kontaktidele lähenemine väga raskete nurkade alt.
Meie esimene rada oli hüpekas, mis oli üsna huvitav ja mõnusalt sujuv rada. Olin väga rahul Rikaga, kes juba esimesel rajal oli minuga samal lainel. Sageli on meil esimene rada isetegevuse voor. Üks väike ebaõnnestumine oli, kuid seda ei pruukinud platsi servalt tähelegi panna. Nimelt raja lõpus tunnelist väljudes olin rajaga tutvudes arvestanud koera trajektoori järgmisele tõkkele teisiti, kui koer selle tegelikkuses lahendas. Ja hetkeks oli mul tunne, et koer valib pärast seda tõket vale tõkke, kuid väike poolvalss aitas välja kõige hullemast. Puhas rada, kuid kiirusega jäime neljandale kohale.
Fotod: Jelena Saga
Järgnesid 2 agilityrada, mis mõlemad olid ka huvitavad oma profiililt. Esimesel agilityrajal oli veidi nuputamist peale poomi oleva lahendusega. Läksin välja riski peale ja tahtsin koera saada järgmisele tõkkele vasaku käega tagantkätt viskamisega. Olin juba ette valmistunud, et kui ei õnnestu, siis vähemalt proovime ja saan teada, kas see võte on meil selge või mitte. Ja nagu tulemus näitab on vaja veel harjutada, saime sellelt tõkkelt tõrke. Kuigi reeglite järgi ei oleks tohtinud seal tõrget anda, sest koer ei ületanud hüppeliini kahel korral. Rika jooksis kohe tõkke taha, ta ei tulnud hetkekski õigele poolele. Kui ta oleks kasvõi korraks nina pistnud õigele poole ja siis tagasi põrganud - vot siis oleks saanud anda tõrke. Kuid ega ma selle tõrke pärast ka nukrutse, sest ega see võte meil hästi välja ju ei tulnud. Pärast mõtlesin, et mida kohtunik oleks siis teinud, kui oleksingi viinud koera tõkke tagant ümber tagumise tiiva? Ja sellel rajal olid väga ohtlikud nurgad müürile ning kiigele.
Ja lõpuks siis ka teine agilityrada, mis oli taas väga mõnus joosta ja kus saime isegi auhinnalise kolmanda koha. Sellel rajal sujus kõik kenasti.
Olen tänasel võistlusel oma pea seitsme aastase tüdrukuga väga rahul. Ja arvestades seda, kui palju oleme pidanud agilitys treeninguid ja võistlusi vahele jätma, siis olen tänaste tulemustega ikka väga, väga rahul.
Ja oligi aeg asutada koduteele. Mõni minut peale poolt seitsest hakkasime liikuma ja koju tagasi jõudsin pool kaksteist öösel. Mina sain autos puhata, kuid mul oli kahju Marikast, kes oli meie autojuhiks. Ja kuna Marika elab minust pea 50km eemal, siis tema päev venis tunnikese võrra veel pikemaks kui meie päev. Aitäh Marika sulle, et meid kaasa võtsid, ise me poleks sellise meeletusega hakkama saanud.
No comments:
Post a Comment