Kui lugesin ühel päeval, et Pärnu klubi pakub lausa 4 võistlust ühel päeval, siis tekkis kohe suur tahtmine minna osalema. Esiteks, et korraga on neli võimalust, kuid teiseks olin tõeliselt uudishimulik, kas mina ja mu koer ka sellisele maratonile vastu peame. Ka kohtunik oli varasematest aegadest teada ning ega siin enam pikalt mõtlemist olnudki ning ühel hetkel olime kõigile neljale rajale registreeritud.
Laupäeva varahommikul sai asutud teele. A3 võistlused algasid küll alles kella kahe aegu päeval, kuid kuna sõitsin koos Egege, siis pidime olema kohal juba A2 klassi alguseks. Veidi hirm oli, et kas ma enne oma klassi algust liialt ära ei väsi, kuid kuna ilm oli agility võistlusteks supersoodne, siis see aitas palju kaasa mõnusa meeleolu ja enesetunde loomiseks. Üllatuseks olime lausa esimestena kohal. Avasime oma laagriplatsi ja sättisime endid mõnusalt sisse. Piisavalt jäi aega ka koertega jalutamiseks.
Kui esimene rada hakkas valmis saama ja numbrid olid paigaldatud, siis vaatasime, et ega täna siia nalja tegema ei ole tuldud. Rada oli päris pähkel, kasuks tulid agility tehnilised oskused. Uduumbe jooksmisega tänastel radadel suurt midagi teha polnud. Seda näitab ka pilk tulemustele, kus domineerivaks sai tähekombinatsioon DSQ. Ja mida rada edasi, seda tugevamad pähklid järada anti. Viimane A2 rada aga oli üllatuslikult lihtne. Ei tea, kas kohunik halastas lõpuks võistlejatele või oli see tal ikkagi planeeritudki sedasi. Nüüd jäi üle vaid oodata, mida pakutakse A3 klassile. A2 võistlused läksid märkamtult kiiresti ja oligi aega hakata ise ettevalmistusi tegema. Kui esimene rada ilmus platsile kogu oma hiilguses, siis enamus vangutas pead ja ohkas. Kuid ütlen ausalt, et mulle kõik tänased rajad meeldisid väga. Need olid parajalt väljakutsuvad ja nõudsid päris tõsist ajutööd. Kahjuks ei jäänud tehnilistel põhjustel meie esimene rada videole, kuid nagu tulemustest selgus saime Rikaga maksi koerte seas ainsatena 0 tulemusega raja, tõsi küll väikese ajaveaga (0,25 sek.). No see oli küll väga meeldiv üllatus. Tulemuseks 1. koht.
Teine agility rada algas maksi koertega, mis oli minu jaoks väga meeldiv lahendus, ei pidanud ootama, et enne meid jooksevad kõik minid ja midid ja alles siis maksid. Minuarust oli see väga hästi lahendatud. Rada algas väga ebatavalsise slaalomi nurgaga, mis sai väga paljudele saatuslikuks. Ega meiegi ole sellist nurka eriti harjutanud ja ma ei olnud päris kindel kuidas see meil õnnestub. Kuid hakkama saime ja mitte kõige hullemini. Rika küll hetkeks küsis, et mida sa must tahad, kuid siis sai aru, mida ma tahan. Arusaamatused tekksidi meil tõkkel 6 ja kuna seal ei jõudnud ma teha nii nagu planeerisin, siis hakkas kogu edasine rütm lonkama, mis valusalt maksis kätte okseril, kus Rika hüppas täie kerega tagumise lati peale. Oli ikka kole vaatepilt, kuid lasin koeral edasi joosta endal aga tohutu hirm, kas jookseb nüüd lihtsalt adrenallini mõjul või siis ikka tõesti on kõik OK. Lõpuosa sujus juba kenasti. Ja kui vaatan videot, siis on väga hea näha, mida ma ise valesti teen. Rada õppides on mul täielik ettekujutus, kuidas ma mingit tõket näitan, kuid tegelikkuses see ei toimi ja sedasi tekivadki meil arusaamatused ning sageli kipuvad kaared liiga pikad tulema. Õnneks selgus, et Rika ei saanud mingit viga okseril ja saime võistlusi jätkata. Oma 5kp. saime 2 koha.
Kolmas rada sujus meil ka kuni tõkkeni 12 imeilusti. Peale poomi tekkis meil peale tõket väike arusaamatus ning Rika keeras ennast valele poole. Kuid nagu ikka aitab hädakisa ja kriitiline olukord sai lahendatud. Edasi sujus taas kõik imekenasti. Puhta raja jooksis ka üks Soome koer, kes aga olid meist veidi kiiremad ning seekord tulemuseks taas 2. koht. Aga pole ju üldse paha.
Uskumatu, kolm rada oleme kenasti vastu pidanud. Neljas oli hüpperada, mis taas oli mõnusate väljakutsetega. Rada meeldis mulle taas väga. Kuid kahjuks pikk päev oli teinud oma töö ja olles saatnud koera tõkkele 8 tekkis mul mälulünk ning kõik läkski aia taha. Tegin küll koledat hädakisa, aga ei aidanud. Rika jooksis rõnga taha, vaatab mulle suurte sõstrasilmadega läbi rõnga, et kas see tõke ja kui ma üritan talle selgeks teha, et mitte see, siis tema sai minust valesti aru ning sooritas hoopis rõnga. Saatsin koera uuesti tunnelisse ja sealt tõkkele 8 ning nüüd sujus kõik imeilusti. Mul on sellest rajast tõsiselt kahju, see oli niiiiiii mõnus rada. Aga ega ühe päeva kohta oligi meil juba päris hästi läinud, seega üks ebaõnnestumine ei varjutanud ka enam meie päeva.
Kokkuvõttes pean ütlema, et pidasime Rikaga mõlemad väga hästi vastu ja ma ei väsi kordamast, et olen oma neljajalgse koeratüdrukuga väga rahul, ta on mul tõeline kullatükk.
Kõik tulemused SIIN:
Meeldivaks üllatuseks Pärnu võistlustel oli veel see, et peale iga raja autasustamist autasustati lõpus veel ka nelja raja kokkuvõttes parimaid. Selline kokkuvõte andis ülevaate, kes siis sellisel maratonil suudavad n.ö. ellu jääda ja auga välja tulla. Ja meie Rikaga saime nelja raja kokkuvõttes 2. koha - vau - no see on küll tore uudis, mis tähendab, et meid Rikaga ei saa veel agility radadel sugugi maha kanda. Meil on olnud väga pikki pause meie mõlema tervisliku seisundi pärast, kuid hetkel tundub, et oleme saavutanud mõnusa stabiilsuse. Jah kiirusega me kiirete koertega ei konkureeri, kuid mul on väga hea meel, et oleme Rikaga omandanud palju tehnilisi oskusi, mis seekord tulid suuresti kasuks. Rika - suur tänu sulle toreda võistluspäeva eest.
Seekord tahaksin aga väga kiita võistluste korralduslikku poolt. Juba hommikul kohale jõudes võtsid meid vastu optimistlikud ja rõõmsameelsed korraldajad. Kuigi mitmed korraldajatest olid ka ise radadel jooksmas, ei näinud ma terve päeva jooksul ühtegi vingus ega mossis nägu. Raja toimkond oli väga tasemel, sellist meesterahvaste hulka raja ehitusel näeb harva. Samuti tuleb kiita korraldajat selle eest, et korraldatud oli ka toitlustamine. Sellistel pikkadel võistluspäevadel kulub see marjaks ära. Ja väga kiiresti toimusid autasutamised, s.t. et tulemuste selgitamine ei võtnud kaua aega ning võistluste lõppedes ei pidanud ootama pikalt võistlusraamatu kättesaamist. Aitähh korraldajale.
No comments:
Post a Comment