LAUPÄEV, 07. SEPTEMBER 2013

Agility võistlused Viljandis

Võistlused korraldas Viljandi Koerteklubi Vile. Kohtunikuks oli Jurate Miliunaite Leedust. Rajad olid päris joostavad ja leidus ka mitmeid huvitavaid kombinatsioone. Minu, kui kohtuniku silma, riivas veidi asjaolu, et topelt sooritatavad tõkked olid liiga järjestikku, s.t., et kui esimesel ringil tõke maha aeti, siis seda ei jõutud üles tõsta. Sellist raja ülesehitust nimetavad kohtunikud omakeskis - laisa kohtuniku rada. Ega ma asjata radu joonistades higista, sest üritan võimalikult vähe kasutada topelt tõkkeid ning kui selleks tekib vajadus, siis jätan tõkete vahele piisavalt tõkkeid, et topelt tõkkeid jõuaks korda seada. Trennides on asi lihtne, kuid võistlusradu planeerides on selle tingimuse täitmine üsna keerukas, et samas saaks ka huvitava raja.

A3 võistlusklassile oli planeeritud hüpperada ja kaks agilityrada. Alustasime hüpperajaga, mis visuaalselt tundus, et meile kõige sobivam ei ole. Seda kindlasti mitte Rika seisukohalt vaid minu, sest mõni koht eeldas kiireid jalgu, mida minul kahjuks enam kuskilt võtta pole ja keegi ei laena ka neid! Ja tegelikult rada oleks meil peaaegu õnnestunud, kui ma oleks pärast okserile saatmist kohe edasi tegutsenud. Kuid kahjuks jäin seal veidi passima ja sellega oli edasine raja saatus otsustatud, jäin lihtsalt hiljaks raja edasist profiili arvestades ning disklahv oligi möödapääsmatu.



Esimene agility rada oli väga mõnus ja sobis meile ideaalselt. Pärast poomi oli kombinatsioon, kus mul oli hea meel, et sain võimaluse kasutada väga harva vaja minevat tehnikat - topelt sülepööret - mis meil õnnestus suurepäraselt. Kuid kahjuks ei olnud ma arvestanud asjaoluga, et rohi oli märjaks läinud ning ma libastusin ja seoses sellega näitasin koerale veidi vale suunda ja Rika jooksis okseri suunas. Sain ta aga sealt kohe kätte, saatsin slaalomisse ja lõpuni sujus kõik suurepäraselt. Kuid pärast sain teada, et meile oli selle eest, et Rika jooksis okseri suunas tõrge antud, mis tegelikult küll õige ei olnud, sest koer ei ületanud kuskilt slaalomi tõrkejooni vaid kaotas ajas. Tulemuseks 5 karistuspunkti. Kuid kui ma vaatasin videot, siis saime 5-ka ka poomilt maha hüppamise eest, mis aga millegipärast protokollis ei kajastu. Kohtuniku sekretär peaks olema tähelepanelikum.



Viimane agilityrada aga jäi ajaliselt väga hilisele kellaajale ning arvestades looduse tegemistega tuli meil joosta rada juba üsna pimedas. Ma ei kujuta ette, kuidas jooksid veel need koerad, kes olid peale meid? Ja kui kohtuniku sekretär juba valges ei näinud kõiki kohtuniku näitamisi, siis kas ta nüüd ikka nägi kõike, mida kohtunik näitas ja kas kohtunik ka ise nägi, mida koerad tegid? Mina igatahes küll ei näinud, kas Rika sooritas kõiki tõkkeid või mitte ja kohati ei näinud ma isegi tõket vaid mälu järgi aimasin, kus miskit on. Lõpptulemuseks oli puhas rada ja 2. koht. Ei jää midagi muud üle kui öelda, et Rika oli väga tubli. Suured tänud Epule, kes viimase raja jaoks laenas oma jooksujalatseid, tänu milelle ma üldse julgesin seda viimast rada ette võtta. Enne teist tõket siiski veel nägin, et ka koera jaoks oli pinnas juba väga libe, sest Rika libastus ikka niimoodi, et kukkus lausa külili. Kuid õnneks kogus ennast kiiresti ja suutis tõkke ületada probleemideta. Panen siia ka viimasest rajast video, mis ei ole täielik, sest pimeduse tõttu, kuigi kasutati filmimisel öist reziimi, loobuti filmimisest. Aga antud lõik annab ainmu, mis tingimuste stuli joosta.



Selliseid olukordi peaks korraldaja edaspidi suutma vältida. Viimane rada oli tõeliselt ohtlik nii maksi koertele kui ka nende juhtidele. Müts maha kõigi ees, kes pimeduses rajaga hakkama said. Üks võimalus, et kõik oleks saanud joosta enam vähem võrdsetes tingimustes oleks olnud see, kui viimasel rajal oleks disklahvi korral kohe rajalt ära tuldud. Sellega oleks suudetud kokku hoida vähemalt 15 minutit. Sel kellaajal oli iga minut hinnas, sest iga minutiga läks üha pimedamaks.