Meie seekordne võistlusreis Riiga ei kujunenud kahjuks ootuspäraseks. 232 punkti ja 6. koht ei olnud kindlasti tulemus, mida läksime püüdma. Midagi ei ole teha, vahel tuleb leppida ka selliste olukordadega. Igal asjal on põhjus ja täpselt nii võtan ka seda ebaõnnestumist. Iial ei või teada, mille jaoks see hea oli, kuid vaatamata ebaõnnele võistlustel oli meil tore võistlusreis – meeldiv seltskond ja toredad ettevõtmised.
Meie reisikaaslasteks olid Ege ja Gitta, kes tulid omandama raskeid võistlusolusid, mis olid seekord taas tõsiselt rasked. Lätlastele võiks teha ettepaneku, et järgmine kord tehku võistlused loomaaias, oleks lihtsam – tuleks kohale viia ainult koerad. See selleks, rasked tingimused ei olnud kohe kindlasti meie ebaõnne põhjuseks.
Oma reisi alustasime reede pärastlõunal ja iga kilomeeter lõuna poole hakkas ilm ka ilusamaks muutuma, kuni lõpuks ilus päikeseline kevad meid saatma hakkas. Pärnus tegime väikese vahepeatuse ja saatsime Skipu spaasse ning ise jätkasime reisi edasi. Iklas tegime mõnusa õhtusöögi ning teekond võis jätkuda. Kui meri paistma hakkas, siis tekkis suur tahtmine minna mere äärde jalutama. Seda me tegimegi ja jalutuskäik oli tõsiselt mõnus nii meile kui koertele.
"Meeskond - pidage kinni! Ma tahan teid pilidle saada!"
"Kui sul on midagi tarka öelda, siis kuulame hoolega!"
Ja see kaunis päikeseloojang – on mida imetleda. Maailm on ikka imeline ja eriti loodus oma võludega.
Ja tore üllatus oli see, et Gita ja Rika suutsid ühte suurt toigast kahekesi sikutada ilma, et oleks jagelemist tekkinud (siiani on Rika veidi distantsi Gita suhtes hoidnud ja väga sõbrannaks teda veel ei tunnista). Loodame, et kui selliseid reise rohkem saab olema, siis ükskord saavad neist ka head sõbrad.
"Kumb on kangem?"
Riiga jõudes siirdusime kohe hotelli, kus nagu alati, ootas ees soe ja sõbralik vastuvõtt. Saime omale luksnumbri ning sättisime endid mõnusalt sisse. Kuna Iklas sai korralikult söödud, siis erilist õhtusööki me enam ei vajanud, puhkasime veidi ja lasime mõnel kaasa võetud hõrgutisel hea maitsta. Enne magamaminekut läksime veel jalutuskäigule ja oi kui mõnus ja soe õhtu oli. Kui esialgu oli plaanis teha lühike pissiring, siis lõpptulemuseks oli paras, mitme kilomeetrine jalutuskäik mööda Riiat. Jalutuskäik oli asja eest, sest saime teada, milliseid hirme koerad pimeduses võivad avastada ja mis neid ettevaatlikuks teeb.
Hommikul meil kuskile kiiret ei olnud, sest võistlused pidid algama alles 11.00. Meil oli aega teha endale mõnus puder ja nautida ilusat kevadhommikut kohvitassi taga. Otsustasime koertega ette võtta samasuguse jalutuskäigu nagu õhtul, et näha, kas hirmud on samasugused. Ja tuligi välja, et pimedus oli see, mis põhjustas hirme. Päevavalguses olid asjad palju lahkema väljanägemisega. Ilm oli taas kena päikeseline, kuid äga tuuline.
Võistluspaigale jõudsime kenasti ja õigeaegselt, sättisime endid sisse ja peagi alustas ka 0 koer. Meie olime kataloogi järgi viimased (üldse osales 9 koera). Käisime vahepeal ringi jalutamas, linde ja loomi uudistamas ning kõik tundus kõige paremas korras olema, ka mul endal ei olnud mittemingisugust pinget ja tunnet, et täna võiks midagi viltu minna. Olen pannud juba ka varem tähele, et oma sisetunde järgi ei saa ma ette ennustada, kas midagi võiks viltu minna või mitte, sest viimasel ajal tunnen ennast täielikult rahulikuna. Võib olla see ei olegi hea, kui olla täiesti rahulik. Kunagi on keegi kuskil öelnud, et väike kripeldus peab alati olema, siis on asi õige. Võib olla vastabki tõele!
Võistluste kohtunik oli Carina Savander Ranne Soomest. Individuaalvõtted tehti kõik järjest ja püsivõtted olid lõpus.
1. Kaugjuhtimine – 7,5p.
Päris karm hinne, sest aru ma ei saa, mida ta valesti tegi. Ainukene, kus võib norida on istumisest seisma tõusmine – veidi aeglane ja kahtlev. Aga kas selle eest siis kohe 2,5p.? Ju siis oli midagi veel, mis minu silma ei riivanud.
2. Eseme äratundmine 0p.
Üllatus, üllatus – oskame me ju seda imehästi, mis juhtus – seda teab vaid Rika ise. Tegelikult läks ta ilusti ja jäi teise ja kolmanda eseme juurde ning mitu korda uuris ühte ja teist, et kumba võtta ja kahjuks võttis vale. Oli ta ju õigel teel, kuid mis sai saatuslikuks? Iseenesest oli sooritus ilus.
3. Suunatud toomine – 8,5p.
Väike ennetus märgis ja veidi vastu tahtmist eseme loovutamine. Muus osas väga ilus sooritus.
4. Z skeem – 10p.
No nii, see oli küll meile üllatus – pole me selle võtte eest kunagi häid punkte saanud (8 vist on olnud kõrgeim). Kuid seekord oli kohtunik teisel arvamusel. Kõrvalkõnd jättis minuarust küll soovida, kuid ma arvan, et kohtunik jälgis rohkem meie pöördeid (mis olid 90 kraadi), asendite võtmise kiirust ning puhtust, minu liikumist koera asendis olemise ajal. Need kolm asja (selle võtte juures kõige olulisemad) olid paigal. Ei ole midagi öelda – võib ainult uhkust tunda, et mõne asja oleme ilusaks saanud.
5. Metallhantel üle tõkke – 9.5p.
Ilus sooritus, ei oskagi kommenteerida, kuhu kadus pool punkti.
6. Juurdekutsumine – 9p.
Taas väga ilus sooritus, kui välja arvata aimatav hoo maha võtmine enne lama peatust, mida arvatavasti märkas ka kohtunik.
7. Kõrvalkõnd – 8p.
Taas väga meeldiv üllatus meie jaoks. Mulle endale tundus, et kontakt kippus hajuma, kuid taas olen seda meelt, et kohtunik jäi väga rahule meie pööretega, mis olid 90 kraadi kenasti. Tundub, et ka see kohtunik on jaganud võtte end ajaoks justkui osadeks ja iga osa moodustab mingi protsendi. Ju siis kontakti hajumine moodustaski selle %-i , mis meil punkt maha võeti. Rika põhiasendid olid väga ilusad ning, liikumine sammudel oli ka kenasti sooritatud. Ja vaatamata sellele, et ühes kohas liikumisjuht andis meile vale käsu, ei suutnud see meid rivist välja viia ja tegime oma soorituse kenasti lõpuni.
8. Ruut – 0p.
Sellest on mul küll väga, väga kahju – 0p. on täielikult minu süü. Ma lootsin, et Rika võtab veidi hoogu maha enne ruutu, mida ta tavaliselt teeb, kuid võta näpust – seekord ta seda ei teinud ja minu käsklus jäi seetõttu murdosa sekundist hiljaks ning Rika jäi seisma ruudu tagaservas. Polnud mõtet anda korrigeerimiskäsku, sest ta poleks seda nagunii kuulnud. Kuid vaatamata kõigele oli tegemist päeva kõige ilusama ruuduga. Rika oli ainukene, kes püsis ruudus ajani, mil ma teda kutsusin ja ta tuli koheselt esimesest käsust. Ruudu võttes oli palju eksimusi just juurde tulemisega, sest koerad ennetasid enamus koerajuhi käsku ja hakkasid juba enne midagi ruudus tegema (kes tõusis püsti, kes liikus ruudust välja jne.).
9. Püsilamamine – 10p.
10. Püsiistumine 10 p.
Seega võistlus lõppes meie jaoks kahe suurepärase püsivõttega, kuid kaks 0 tulemust olid oma töö teinud. Rikaga olin ma väga rahul, tema tegi oma tööd just täpselt sedasi nagu ta seda alati teeb. Ja las jääb saladuseks, miks ta eseme äratundmises eksis – saladused on ühed toredad asjad. Minu usk Rikasse ei ole kadunud kuskile ja meil on ees veel palju toredaid võistlusi.
Meie lõplikuks punktisummaks sai 232 punkti ning 6. koht.
"Kuna meil seekord asja pedjestalile polnud, siis paneme siia lihtsalt ühe ilusa pildi minust."
Aeg oli asuda koduteele. Ilm oli taas suurepärane ning ka tagasiteel viisime koerad mereranda jalutama. Oi kuidas nad seal möllasid ja tormasid. Liivarannal oli hea loopida palli ja lendavat taldrikut, sest polnud mingit ohtu, et koer ennast joostes või pidurdades kuidagi vigastaks. Lahe oli koertel ja lahe oli meil.
"Oi kui vahva on oma uue leluga mererannas joosta!"
"Tütarlaps, kuhu teil kiire on?"
Pärnust haarasime kaasa ka Skipu ning üsna normaalsel ajal olime tagasi kodus.
Selline sai siis meie seekordne võistlusreis.
No comments:
Post a Comment