PÜHAPÄEV, 27. APRILL 2014

RV AG võistlused Riias (CACIAG)

Kui hästi meenutada, siis Rikaga polegi ma veel Riias agility võistlutel osalenud, Dixiga sai seda väga sageli algusaastatel tehtud. No seekord sai siis see viga parandatud ja olime otsustanud Rikaga osaleda RV AG võistlustel, kus kohtunikus oli kutsutud Roland Mouwen Hollandist. Riia takistuste ja platsi vaipkatte kohta oli kuulda eelnevalt mitmeid arvamusi, kuid heas usus lootsin, et kui on kutsutud selline kohtunik ja tegemist on ikkagai RV võistlusega, siis peaks ju kõik suurepärases korras olema. Aga võta näpust. Kate, millel tuli joosta, oli alla igasugust arvestust, see oli lausa jubedus. Koeri oli ikka päris hale vaadata. Siit siis õppetund, et eelnevalt peab kodutöö paremini ette valmistama. Sellisel platsil rohkem joosta küll ei tahaks. Takistustega võis rahule jääda, kuigi nii mõnigi vaatas sealset rõngast kui mingit maailmaimet.

Õnneks kompenseeris ilus ilm kõik ebameeldiva. Kohale jõudes kestsid veel A1 klassi jooksud ja seega oli piisavalt aega endid sisse seada ja olukorraga tutvuda. A1 klassi jookse ma ei vaadanud ja seega ei oska ma neid radu kommenteerida. Võistlust hakkasin jälgima A2 klassist alates, sest nii A2 kui ka A3 klassis osales suur hulk eestlasi, kellele tuli ju kaasa elada. A2 klassi rajad olid juba väljakutsuvamad ja A3 rajad tundusid raja äärest vaadates lausa lõks lõksu otsa. Kuid suureks üllatuseks koos koeraga need rajad ei tundunudki nii hullud, parajas koguses väljakutseid ning väga mõnusalt joostavad. Kuna kohtunikul endal on ka borderid, siis oli raja ääres kuulda, et rajad on üles ehitatud just bordereid silmas pidades. Pärast A takistust oli kombinatsioon, mis eeldas koeralt head eemaldumist ja oletati, et ainult borderid on suutelised seda tegema. Ja veel hirmutas kõiki kohtuniku poolt välja öeldu: "kes jookseb üle rõnga jalgade, saab disklahvi". Tegelikkuses aga said eemalt saatmisega väga, väga paljud kenasti hakkama. Seega - ei ole vahet, mis tõuga on tegemist, kui koer on õpetatud eemalduma, siis teeb ta seda olenemata tõust.

Olime Rikaga maksi klassis stardiprotokollis esimesed. Ma ei osanud oodata midagi, sest terve eelmise päeva oli Rika jälginud agility võistlusi läbi autoakna ja ka täna, enne oma starti, näinud eemalt teiste jookse. Arvestades seda kõike olin valmis meeletuks tuuseldamiseks, sest oli ta ju oma meeled täiega üles kütnud. Ja siis veel see vaipkate! Kuid minu üllatuseks käitus Rika täna nagu vana proff, ei mingit närvitsemist, suurepärane keskendumine. Ma ei mäletagi, millal meil esimene rada võistlustel nii hästi välja tuleb. Tavaliselt esimesel rajal me teeme vabakava. Esimesel rajal saime tulemuseks 5kp. (teine tõke kukkus). Nagu pärast selgus, sai see tõke saatuslikuks väga paljudele. Ei oskagi arvata, mis siis koeri selle tõkke juures häiris. Võistluse lõppedes selgus, et seda rada ei õnnestunud kellelgi läbida ilma vigadeta ja lõpptulemusena olime viiekaga selle rajal Rikaga esimesed. Mul ei ole sõnu. Loomulikult on kahju, et see pulk kukkus, kuid suurem heameel on selle üle, et koer nii hästi kontaktis oli ja sellistes tingimustes nii suurepäraselt jooksis.



Teise rajal valisin alguses ise vale lahenduse ja sellega rikkusin koera raja, kes ei saanud kuidagi aru kolmandale tõkkele saatmisest. Kaotasime seal puid ja maid jagades parajalt ka aega ja tulemuskes ühe tõrkega ja ajaveaga 5. koht. Kui olime aga selle takistusega ühele poole saanud, siis sujus rada nagu kulda. Teisel rajal oli märgata, et Rika oli väga ettevaatlik (ju ta esimesel rajal veel ei saanud aru, millel ta jookseb). Protokollist on näha, et ettevaatlik ei olnud mitte Rika üksi, vaid kõik koerad (mini, midi, maksi), v.a. 2 minikoera) on saanud rajalt ajavea. Uskumatu, milline mälu on koeral! Olen Rika jooksudega täna väga, väga rahul. Ajaviga teisel rajal jättis meid üldarvestuses 4. kohale.