Meie reisi eesmärgiks oli 3 päeval hinnata agility võistluseid ja kahel päeval käia Rikaga sõnakuulelikkuse võistlustel võttes sihikule Rootsi SK tšempioni tiitel.
Selle aasta ühel varakevadisel päeval oli minu meilboksis kiri, mis koheselt köitis minu tähelepanu. Nimelt olin saanud kutse tulla maikuu lõpus Rootsi hindama kolmel päeval agility võistlusi. Kutsujaks oli Märstä-Sigtuna Brukshundklubb. Eks mu imestus oli suur, kuid olles veidi asja üle pead murdnud, taipasin, kust suunast tuuled puhuvad. Loomulikult ei kahelnud ma hetkekski nõusoleku andmisel. Samas hakkas peas mõlkuma mõte (olin seda kavatsenud nii või naa sel kevadel teha), et saan seda reisi ühendada Rika osalemisega sõnakuulelikkuse võistlustel Rootsis. Mõeldud – tehtud. Rika sai registreeritud kahele SK võistlusele (juhuks, kui esimesel päeval ei peaks võistlus õnnestuma).
28. mai – kolmapäev
Ja kuna aeg lendab linnutiivul, siis reis Rootsi lähenes samuti kiiresti. 28. mai hommikupoolikul asutasimegi Rikaga end Soome poole teele, kus meiega ühines Anne Savioja, kes oli meie reisikaaslaseks. Sama päeva õhtul istusime juba „Silja Serenadi“ pardal ja sõit Stockholmi poole oli alanud.
29. mai - neljapäev
Hommikul Stockholmi jõudes oli meil vaevalt 1h aega, et jõuda võistluspaigale, kus esimesena tuli alustada hindamist minul. Esimeseks rajaks oli A1 klassi agility rada. Õnneks olime kõikidest radadest saatnud korraldajale joonised ja seega oli loota, et rada on juba ehitatud ning minul tuleb see vaid üle vaadata ja numbrid panna. Kohalejõudmisega läks liikluse tõttu veidi tavapärasest rohkem aega (asus võistluspaik vaid 40km kaugusel) ja võistluspaigale jõudsime vaid mõni minut enne võistluste algust. Ja siis tabas meid esimene üllatus. Korraldaja oli minu joonist lugenud omamoodi ja rada oli küll valmis, kuid kahjuks start ja finiš ei asunud küljel, mis oleks korraldajale sobinud. Nende ettepanek (võiks öelda lausa nõudmine oli), et alustama peab vastas küljelt. Püüdsin selgeks teha, et sellisel juhul ei tule enam samasugune rada, mida olin joonistanud, kuid neid see ei häirinud (start ja finiš peavad olema teisel küljel). Ei jäänud muud üle, kui kõik tegelikkuses ümber keerata, s.t. rada uuesti ehitada. Lõpuks saime võistlusega alustada. Ühtekokku oli mul sel päeval (sellel rajal) hinnata 169 starti: minisid 45, midisid 52 ja mkasisid 73.
Kui esimesed 5 minikoera olid raja läbinud, siis peatati võistlus ja tuldi minu käest küsima, et kas tahan ideaalaega muuta.
• Selgus, et Rootsis on kombeks, et peale esimese 5 koera jooksu korrigeerib kohtunik ideaalaega. No mida sa korrigeerid, kui need 5 koera olid seinast seina, kelle järgi sa teed korrigeerimist? Tegin neile selgeks, et mina ideaalaega ei muuda. Võistlus võis jätkuda. Hindamisel oli veel mitu seika, mis meil on teistmoodi.
• Rõnga hindamine. Ka siin kasutatakse lahtikäivat rõngast, mis aga peale lahti minekut läheb iseenesest kokku tagasi. Kui koer hüpates teeb rõnga katki, siis selle eest viga ei saa. Seega rõnga sooritamisel ei ole Rootsis olemas viga, vaid ainult tõrked (samad, mis meilgi).
• Järgmine uudis oli slaalomi hindmaine. Tõrgetega on kõik samamoodi nagu meil, kuid vigadega on asjad hoopis teisiti. Iga vea eest slaalomis antakse viiekas ja iga vea korral tuleb slaalomit alustada otsast peale. Slaalomi parandamist kuskilt keskelt ei ole lubatud. Seega slaalomis said koerad ikka väga, väga palju vigu.
• Kolmas uudis meie jaoks on, et kui koer teeb esimesel tõkkel tõrke, siis võib koera viia tagasi ja panna uuesti istuma ning alustada rada uuesti. See ei ole DSQ.
• Ja mis kõige kummalisem, KJ võib koera rajal suvalises kohas peatada, selle eest ei karistata. Näiteks KJ näeb, et ta ei jõua järgmise tõkke juurde õigeks ajaks, siis ta lihtsalt peatab koera, läheb ise õigesse kohta ja kutsub koera.
• Ja minule, kui kohtunikule, meeldib kõige rohkem rootslaste kiige hindamine. Nimelt ei aktsepteerita seal kiige sooritamisel mitte mingisugust muud varianti, kui et koer peab enne kiigelt lahkumist olema kukkunud koos kiigega vastu maad. Ükskõik, mis varianti hüpet koer enne üritab teha, siis see on viga. Seega ei jäänud mul mingeid kahtlusi mõne kiige puhul, et kas oli lendkiik või üritas koer siiski tõugata. Ja nüüd ma saan aru, miks me Rikaga saime aastaid tagasi kiigelt vea, kui hindamas oli kohtunik Rootsist.
Tasapisi saime selle rajaga hakkama ja seejärel tuli hüpperada A1 klassile, mida hindas Anne Savioja.
Üldkokkuvõttes võib öelda, et meie koerte tase on tunduvalt parem. Keerulisemaid juhtimisvõtteid suurt ei teata. Väga palju on KJ ja koera kokkupõrkamisi ja mida on kohe väga, väga palju – see on rajal treenimine. Nende jaoks on see tavaline ja kui sellele tähelepanu pöörata, siis jääd hüüdjaks hääleks kõrbes.
Huvitav on veel ka see, et kohtunik võistlusraamatutesse ei kirjuta midagi. Selle töö teeb ära võistluste peakorraldaja.
Sellist autasustamise tseremooniat nagu meil, neil ka pole. Kuskil nurga taga antakse midagi üle ja sellega kõik piirdub. Ma esimesel päeval isegi ei pannud tähele, et neil autasustamine on.
Pärast võistlusi siirdusime oma ööbimispaika, mis oli meil ühes hubases Rootsi maamajas. Ümberringi kena loodus ja väga lahke pererahvas.
Kohale jõudes olid kodus ainult pere noorimad (2 väikest tütart Miranda ja Tindra). Vahemärkusena olgu öeldud, et tüdrukute perekonnanimi oli „“Tammert“. Perenaine oli väga teadlik, et Eestis on sellenimeline kuulus sportlane, kuid mingit sugulussidet nende vahel nad ei teadnud.
Läksime julgelt sisse, sest värava taga tervitas meid imearmas hiina harjaskoer. No ega seda ometi pelgama pea. Olime vaevu tuppa saanud, kui kuskilt tuli suure haukumisega veel keegi – selleks oli mali.
Sellega saime ka hakkama. Läksime veidi aeda uitama kuniks perenaine koju jõuab ja siis pidime lausa infarkti saama. Kuskilt ilmus hirmsa lõrinaga veel üks mali, kes ei tundunud enam nii leebeke olema. Üritasime jääda rahulikuks, kuid kuklas tuksus kogu aeg mõte, et no millal see kannikast kinni haarab. Õnneks oli mul oidu Rika jätta autosse kuniks perenaine tuleb. Lõpuks tuli ka perenaine ja rahustas koerad kenasti maha ning siis sain ka Rika majja tuua. Kahjuks aga Rika pidi kõik need päevad veetma meie väikeses toakeses, sest ma ei julenud teda nende malidega küll kokku lasta. Rika sai välja vahetuse korras, kui malid kinni pandi. Õhtulauas veini ja pizzat nautides jutustasime pikalt perenaisega uurimaks, kuidas Rootsis on lood agilityga. Üldiselt Rootsis ei ole selliseid treeningute vorme nagu meil. Neil saavad inimesed lihtsalt kokku, võtavad mingi raja ja siis jooksevad seda. Neil ei ole kedagi, kes neid treenib – nad ise on kõik iseenda treenerid. Ja eks seda ole näha ka võistlustel, kus kogemuste puudumine on silmaga märgatav.
Õhtul tabas mind veel ka üks ebameeldiv üllatus. Nimelt olin kuidagi sassi ajanud, mis radu ma hindama pean ja nüüd selgus, et mul on A3 üks hüpperada puudu. Õnneks oli Annel kaasas läpakas, kus sees „course designer“ programm ja seega ei pidanud ma hakkama paberile käsitsi midagi sirgeldama. Kui raja valmis sain, siis oli aeg ka magama minna, sest hommikul tuli üsna vara ärgata. Ajavahe andis ka veidi tunda, sest ärkama pidi ju tunnike varem.
30. mai – reede
Äratus oli 7.30. Selleks ajaks oli perenaine juba lahkunud, sest pidi viima väikesed tüdrukud kuskile hoidu (vaesed väikesed, ei saanud ka korralikult hommikul magada agility hullud epärast). Ka koerad olid kaasa võetud ja Rika sai hommikul ennast majas ja aias peremehena tunda. Kui eile oli ilus päikeseline (veidi küll tugeva tuulega) ja soe ilm, siis täna sadas vihma ja kraadiklaas näitas vaevalt 10 soojakraadi.
Täna oli terve päev A2 võistlusklassile. Alustati minide ja midide hüpperajaga, kohtunikuks Anne Savioja. Mina käisin sel ajal Rikaga pikemal metsajalutuskäigul ja tegime veidi sõnakuulelikkust agility platsi ääres. Pärast Anne hüpperadu oli minul hinnata A2 kaks agilityrada, minid, midid ja maksid järjest, kokku 151 starti. Ka täna tuli kokku puutuda rootslaste kummaliste nõudmistega.
• Nimelt tekkis arusaamatus topelt tõkete korda tegemisega. Nendel on põhimõte, et kui rajal on mõnda tõket kasutatud mitu korda ja kui esimesel ringil peaks tõkkepulk maha kukkuma, siis seda üles panema ei minda, isegi, kui kahe tõkke vahele jääb 10-12 tõket. No selle nõudmisega ma küll rahule jääda ei saanud ja surusin oma tahtmise läbi ning nad hakkasid pulki tõstma ja isegi tiibasid tõstma, kui need juhtusid ümber kukkuma.
• Üsna pea tuli uus üllatus. Nimelt inimene, kes oli kohtuniku sekretär ja minu arusaamistmööda märkis vigu, istus sekretariaadi telgis ja see oli aamen kirikus, et tema oma asukohta ei muuda, s.t. et oma istmikku tema ei tõsta. Pärast esimesi koeri tuldi mulle ütlema, et mina pean rajal asetsema sedasi, et nemad mind näevad, muidu nemad ei näe, kui ma vigu näitan. No tere talv. Kuidas ma saan hinnata, kui mul on täpselt planeeritud, kuidas ma kuskil asetsen. Nüüd selgub, et mina pean tundma muret sellepärast, et nemad näeksid vigu. Ja siin ei saanud ma neile kuidagi selgeks teha, kuidas asjad tegelikult käivad. Kompromissina pakkusin siis, et kui näitan viga, olles ise A taga, siis hoian kätt nii kaua üleval, kui sealt välja tulen. Ja see sekretär - ega tema vigu märkinud. Tema vaid ütles, mis viga on ja selja taga oleva inimene kandis selle koheselt arvutisse.
• Kuna ilm oli külm, siis mul olid kindad käes ja see tekitas ka sekretäris protesti. Tema ei saanud aru, kas näitasin viga või tõrget. Seega tuli kindad käest ära võtta.
• Ühel rajal oli mul üks huvitav rajaabiline. Nimelt tema palvetas terve aeg ja kui juhtus mõni pulk kukkuma, siis selle pulga pidin üles tõstma ise.
• Ja tegelikult ongi neil kombeks kasutada rajal vaid ühte rajaabilist. Seega pidin pidevalt ise tunneleid korrastama, tõkkeid tõstma, slaalomit korda panema jne.
Ühel rajal millegipärast ajasid koerad väga palju tõkkeid maha. Sellel rajal oli rajaabiliseks üks aktiivne noormees, kes sai topelt tõkete tõttu joosta ühest raja otsast teise nii, et nahk seljas märg.
Ausalt pole ma näinud varem selliseid jookse, kus koerad nii palju vigu saavad. Koerajuhid unustasid väga sageli raja. Rootslastel on palju häid koeri, kuid oskamatud koerajuhid ei suuda seda materjali ära kasutada. Pärast minu agilityradu tuli veel maksidele kaks hüpperada, kus kohtunikuks taas Anne Savioja.
Päev venis taas võrdlemisi pikaks ja koju jõudes oli väsimus üsna suur. Täna oli perenaine valmistanud meile maitsva õhtusöögi. Täna läksin mina varem magama, sest homme tõotas tulla meile Rikaga võrdlemisi raske päev. Hommikul tuli mul hinnata A3 minide ja midide kaks hüpperada ning seejärel pidime Rikaga minema Habo-Tible piirkonda, kus pidid toimuma sõnakuulelikkuse võistlused, kuhu me ennast kirja olime pannud.
31. mai - laupäev
Olime tänase äratuse planeerinud 6.30. Olime kõik asjad kokku pakkinud ja riides, et minna hommikukohvi jooma, kui Anne järsku küsib, et „huvitav, miks perenaine pole ärganud, peab ta ju jõudma lapsed enne võistlusi ära viia“. Ja siis vaatame kella ning selgub, et oleme ärganud soome aja järgi tund aega varem. No mida sa hing teed. Ei jäänud muud üle, kui veel tunnikeseks voodisse minna. Anne jaoks ei olnud see mingi probleem, väikese hetke pärast ta magas nagu nott, kuid mina vahtisin terve see tund lage.
Võistluspaigale jõudsime 8.30, sest tahtsime kindlasti alustada täpselt. Ajagraafik oli üsna tihe, sest pidin kellaaja peale ära minema ja tahtsin jõuda enne mõlemad minide ja midide hüpperajad ära teha. Makside hüpperajad olid päeva lõpus ja selleks ajaks peaksin ma jõudma tagasi. Tänasel päeval pidin ma hindama 205 starti. Kahjuks venis esimene võistlus väga pikale ja teisel hüpperajal jõudsin hinnata vaid minide stardid, sest kell oli juba 11.30, kui alles minid lõpetasid ning meie SK võistlus pidi algama 12.00. Sega midide teise hüpperaja hindamine jäi Anne peale. SK võistluspaik pidi asuma umbes 20 minuti autosõidu kaugusel. Kahjuks aga see 20 minutit oleks kehtinud kohalikule, piirkonda tundvale autojuhile. Navigaatorit ei olnud võimalik kasutada, sest ta ei lasknud siisse trükkida tänava nime, mis mul olemas oli. Sain sisestada vaid linna nime ja selle järgi hakkasingi seiklema. Agility rahvas trükkis mulle välja ka kaardi koos juhistega, kuid kui seda kasutama hakkasin, siis selgus, et kõik on rootsi keeles. Ei saanud mina aru, kuhu ma keerama pean ja kuhu mitte. Mida kaugemale ma jõudsin, seda tõenäosem oli, et olem totaalselt eksinud. Pean tunnistama, et olin üsna paanikas. Kell oli juba 12.15, kui ma ikka veel seiklesin. Üritasin helistada korraldajale, kuid telefon oli suunatud postkasti (pidi olema telefon, mis vastab võistluspäeval). Tagatipuks hakkas ka veel vihma sadama. Minu närvitsemine kandus kindlasti üle ka Rikale. Ekslesin piki Rootsi külateid ja äkki kuskil suvalises kohas õnnestus mul navigaatorisse sisestada vajalik tänava nimetus. Kell oli kuskil 12.25, kui ma lõpuks olin kohal. Olin täiesti kindel, et meie see võistlus on võisteldud, sest olime hilinenud 25 minutit. Parkisin auto ära ja jooksin kiiruga otsima, kus see võistlus peaks toimuma. Lõpuks nägin rahvahulka ja siirdusin sinna. Küsisin, et kust võin leida organisaatori. Mind juhatati ühe naisterahva juurde, kes kohe taipas, kes ma olen. Ja üllatus, üllatus. Selgus, et just, just on platsile minemas teine grupp, et teha püsivõtted. Seega ajakava oli minu õnneks veidi maas ja meid lubati selle rühmaga liituda. Kuna ma ei saanud osaleda stardinumbri loosimises (Rootsis loositakse stardinumber alati kohapeal), siis minu stardi numbriks sai 12, s.t. kõige viimane. Püsivõtetele minemiseks pidin nüüd kiiresti tormama auto juurde ja tooma Rika. Ilma olukorraga tutvumata, pissitamata ja tugevas vihmasajus pidi Rika otse autost püsivõtetele minema. Ja kindlasti minu närvipinge autos ei tulnud Rikale kasuks.
Võistlused toimusid paralleelselt kahel platsil, seega oli võistlusi hindamas ka kaks kohtunikku: Cecilia Lundgren ja Marita Berg. Ette rutates olgu öeldud, et Rootsis on kohtunikul kõrval sekretär, kes koheselt märgib hinnetelehele kohtuniku kommentaarid. Püsivõtete eest platsil punkte ei näidata.
Platsi äärde jõudes meid juba oodati ning koheselt palus liikumisjuht endale järgneda. Esimeses ringis oli kohtunikuks Cecilia Lundgren ning võistlused algasid esimese ringis püsilamamisega.
1. Püsilamamine – 8p.
Rika läks lamama ja püsis imeilusti, kuid põhiasendisse tulekuks vajas lisakäsku. Ok, algus pole kõige parem.
Seejärel liikusime kõrvalplatsile, kus järgnes koheselt püsiistumine. Kohtunikuks Marite Berg.
2. Püsiistumine – 10p.
Tore oli see, et peitu tuli siin minna metsa alla, kust nägi imehästi, mida koerad teevad.
Mul oli Rika üle väga hea meel, et ta sellistes tingimustes suutis veel nii hästi teha püsivõtted.
Ja nüüd siis algasid individuaalvõtted. Kuna olime järjekorras viimased, siis oli meil rahulikult aega minna jalutama ja veidi rahunema ning üldse olukorraga tutvuma. Mõlema platsi ääres jalutasid pealekauba ka hobused, kuigi Rikat nad vist eriti häirida ei tohiks. Võistlejaid oli kirjas 12 ja seega arvasin, et meil on nüüd hiiglama palju aega enne kui individuaalvõtetega saame alustada. Kuid siis selgus, et esimesed 6 koera olid teinud oma võistluse hoopis hommikupoole ja taas läks meil ootamatult kiireks, kui pidime alustama oma individuaalvõtetega.
Individuaalvõtete järjekord oli standartne.
3. Kõrvalkõnd – 6p.
See oli meie elu üks raskemaid kõrvalkõnde. Nimelt tegi olukorra raskeks asjaolu, et teisel platsil, mis asus otse meie platsi taga, toimusid samal ajal suunatud toomine, metallhantli toomine, esemed ja kaugjuhtimine. Rika keskendus täielikult teisel platsil toimuvale, kui liikumine toimus sinna suunas ja ta unustas täielikult, mida meie parasjagu tegemas olime. Ta suutis kohati minust maha jääda, ei võtnud kõiki põhiasendeid ja jumal teab, mida ta veel tegi. Korra juhtus ka sedasi, et LJ ütleb mulle mitu korda midagi, kuid mina aru ei sa aja siis järsku ta taipas ise, et oli hakanud meid juhendama rootsi keeles. Kõrvalkõnni lõppedes oli mul selge, et ega siit enam head nahka tule.
4. Z skeem – 9p.
Asendite järjekord oli standartne. Minu üllatuseks oli Rika mingi ime väel järsku keskendunud ning kuulas ilusti, mida ma ütlen. Ta võttis kõik asendid ilusti ja ka kõrvalkõnd oli päris ilus. Üks punkt läks maha selle eest, et istu asend oli veidi viltu.
5. Juurdekutsumine – 8,5p.
Rika kiirus kõikides etappides ei olnud ühesugune ja midagi on hinnetelehel öeldud põhiasendisse tuleku kohta, kuid sellest ei saanud ka rootslased aru, mida kohtunik oli mõelnud.
6. Ruutu saatmine – 8p.
No siin suutis Rika teha kummalise triki, mida ma varem pole kunagi näinud. Nimelt läks ta märki suure kaarega ümber märki ümbritseva ringi ja jäi seisma ringist väljapoole. Andsin lisakäsu märki minemiseks. Ruutu läks Rika aga väga ilusti. Ja ülejäänud võte sujus ka imeilusti.
Sellega oli esimene ring läbi ning siirdusime teise ringi.
7. Suunatud toomine – 10p.
Loosi tahtel parem hantel. Rika töö oli lausa võrratu.
8. Metallhantel üle tõkke – 10p.
Sama lugu.
Hantlite võtete juures oli huvitav see, et hantleid ise valida ei saanud, tuli teha sellega, mis kätte anti.
9. Eseme äratundmine – 10p.
Esemed olid ringikujuliselt. Rika läks ja kohe võttis ja see esimene ese oli ka õige. Ka kiirused olid täna head.
10. Kaugjuhtimine – 10p.
Üllataval kombel Rika asendid täna ei olnud kõige hullemad. No kindlasti oleks leidunud kohtunikke, kes oleks tahtnud näha asendis rohkem puhtust. Kuid see kohtunik vaatas seda, et koer vahetab asendeid vastavalt käsule, kiiresti ja ei liikunud mitte millimeetritki paigast.
Ja oligi meie võistlus lõppenud. Ma ei uskunud oma silmi, kui teises ringis seda 10 punkti sadu nägin. Eemalt kuulsin, kuidas pealtvaatajad meie soorituste peale plaksutasid. Kuigi Rika sooritused esimeses ringis ei olnud kõige paremad, köitis Rika pealtvaatajaid ja teises ringis toimuv lausa naelutas nad platsi äärde. Ka teise ringi kohtunik soovis meile õnne ja mainis, et Rika sooritused olid tõesti suurepärased.
Püsivõtete punkte ma ei teadnud sel hetkel, kuid hingest lootsin, et istumine läks ilusti ja lamamise eest ehk 2 miinuspunkti teise käsu pärast. Kui nii, siis peaks esimene järk käes olema (ei saanud me ju ühtegi 0i).
Nüüd öeldi, et tuleb oodata kuni teatatakse tulemused. Lootsin, et see ei võta eriti kaua aega, kuid eksisin. Kuna pidin kellaaja peale tagasi jõudma agility platsile, kus ees ootas veel kaks maksi 3 hüpperada. Proovisin helistada Annele, et kaugel nemad on, et palju mul veel aega on, kuid ta ei vastanud telefonile (ju ta siis oli platsil). Aeg venis ja venis – juba oli pea tund möödunud, kui võistlused lõppesid ning minu närvipinge aina kasvas. Kõige hullem asja juures oli veel see, et olin meeltesegaduses oma aglity radade joonised kaasa võtnud. Seega kõige parema tahtmise juures ei oleks Anne saanud neid ka hinnata. Mina küll närvitsesin taas teadmatuse tõttu, kuid rootslased ise olid vanad rahud ise. Jutustasid, jõid kohvi ja sõid saiakese sinna kõrvale (oli olemas ka puhvet).
Möödus pea tund ja 15 minutit, kui lõpuks paluti meid klubi ruumidesse, kus toimus autasustamine. Kõik toimus rootsi keeles ja kohal olid vaid need 6 koera, kellega koos olime ühes rühmas. Ja autasustati nii nagu oleks see võistlus olnud eraldi võistlus, sest nende kuue koera seas anti ka välja kolmas, teine ja esimene koht. Kuid protokollis on järjestatud 12 koera paremusjärjestusse. Seega ei saanud ma täit sotti nende korraldusest.
Pildil on mõlemad kohtunikud ja liikumisjuhid.
Alles autasustamisel selgus meie lõplik punktisumma, milleks kujunes 287p. Ja kui meid viimasena välja kutsuti, siis võis arvata, et olime saanud parima punktisumma ja seega võistluse ka võitnud (autasustamine toimus ka kõik rootsi keeles). Super, me olime hakkama saanud ja välja teeninud selle, mille järgi tulime – Rootsi sõnakuulelikkuse tšempioni tiitli. Ja samas selgus, et olime võitnud kogu võistluse. Super, super, super!
Vaatamata kõigele suutsime ennast kokku võtta ja teha suurepärase võistluse. Rika on ikka tõeliselt SUPER!
Saatsin meie tulemusest sõnumi ka kasvatajale ja vastuseks tuli teade, et Rika on ju nüüd ka Põhjamaade SK tšempion (selleks on vaja kolme Põhjamaa tiitlit). Ise ma selle peale ei tulnud, arvasin, et vähemalt neli peab olema. No see oli küll nüüd super uudis!
Kell oli juba pea pool neli, kui alustasin tagasiteed. Poolele teel helistas Anne ja küsis, et kaugel ma olen, sest kohe algavad maksid. Mul oli sõita umbes veel 10 minutit. Arvasin, et kohe algab minu hüpperada ja kuna olin nii lähedal, et nad siis ootavad minu ära. Kuid kohale jõudes selgus, et algas hoopis Anne esimese agility raja makside jooks, mindi just rajaga tutvuma. Sain endale kinnitust, et kuskile pole kunagi kiire. Ma ei oleks uskunud, et Anne radadega nii kaua aega läheb. Kuid kõikide nende päevade jooksul sain ma selgusele, et rootslased on üldiselt väga rahulikud, kuskile ei kiirusta ja võtavad kõike stoilise rahuga. Seda peaks nendelt õppima.
Kohale jõudes selgus, et Anne oli kõigile teatanud meie suurepärasest tulemusest ja õnnitluste tulv ei tahtnud kuidagi vaibuda. Anne oli ostnud Rikale ka väga toreda mänguasja, mis loomulikult kohe ka loosi läks Rika poolt.
Ajagraafikust ei peetud absoluutselt kinni. Kuna võistlejaid oli palju, siis jõudsin enne võistluse algust minna Rikaga veel jalutama ning juua tass kohvi. Makside agility rajale läksin poomi juurde kontaktikohtunikuks. Muuseas kahel esimesel päeval olime plaaninud samuti olla teineteise agility radadel kontaktikohtunikud, kuid selgus, et Rootsis ei tohi platsil olla üle ühe kohtuniku korraga. Anne ei jäänud selle selgitusega rahule ning uuris välja, et sellist seadust pole olemas. Ja juba eile, s.t. A2 radadel oli Anne mulle kontaktikohtunikus poomi hindmaisel ja täna olin mina temale abiks poomi hindamisel.
Enne makside teise agility raja algust paluti meid Annega platsile, et öelda meile tänusõnad ja üle anda kingitused.
Päeva lõpetasid kaks maksi 3 hüpperada, kus olin kohtunikuks taas mina. A3 klassis oli taas väga häid koeri ja siin oli ka koerajuhtide tase juba palju parem. Väga mitmel juhul tuldi rajale treenima mingit konkreetset takistust. Isegi, kui näiteks kuni A takistuseni oli puhas rada ja koer tegi A imeilusti, siis anti koerale mänguasi selle eest ja selles kohas rada ka lõpetati ning lahkuti platsilt. A3 klassis olid koerajuhid palju teadlikumad rajal treenimise osas.
A3 klassis tuli mul allkirjastada ka üks SERT, kuigi ma ei saanud aru, mis tiitli see koer selle serdiga sai.
Kõik Rootsi rajad leiab SIIT:
Pärast võistlusi, kuskil kella kaheksa ajal õhtul, pakkisime oma killavoori kokku ja asutasime end teel Stockholmi suunas. Järgmised kaks ööd pidime veetma Anne tütre juures.
1. juuni – pühapäev
Olime Rikaga ennast reganud kahele SK võistlusele ja teine pidigi toimuma täna. Korra mõtlesin, et eile saime oma tulemuse kätte, et miks ikka minna, kuid siis tekkis mõte, et läheme ikka ja vaatame, kas eilne tulemus oli kogemata või mitte. Tänane võistluspaik asus pea 100km kaugusel Västeräs linnas. Täna hommikul suutsin mina teha äratuse 1h varem, kuid seda märkasime mõlemad alles teel Västerässe. Kuna nüüd oli aega piisavalt, siis tegime väikese vahepeatuse tee peal ja ostsime jäätisekokteili ning nautisime seda mõnusas päikeses. Teekonda jätkates tundus, et olime oma vahepeatuse liiga pikaks venitanud ja hetk tundus, et me ei jõua õigeks ajaks. Linna jõudes ei suutnud me kaardi järgi õiget kohta leida ja lõpuks pöördusime ühe vanapapi poole abipalvega. Vanapapi oli aga väga abivalmis ja palus meil sõita tema järel ning peagi olime õiges kohas. Kohale jõudes oli mõni minut veel aega enne kui meid kutsuti majja, kus toimus stardijärjekorra loosimine. Võistlejaid oli 4 ja mina tõmbasin taas viimase stardinumbri endale. Koheselt siirdusime platsile, kus toimusid püsivõtted.
Tänased sooritused võttis Anne ka videosse. Ka täna toimusid kõik võtted standard järjekorras, ka püsivõtted. Tänasel võistlusel oli kohtunikuks Stefan Tunér.
1. Püsiistumine – 10p. (hinne selgus taas hiljem)
2. Püsilamamine – 10p.
Täna oli võrdlemisi palav ilm, kuid platsi ääres oli mõnusalt varjuline metsaäär, kus sai oma järjekorda oodata.
3. Kõrvalkõnd – 7,5p.
Ega see midagi ilusat olnud. Rika kuidagi ujus minu kõrval.
4. Z skeem – 8p.
Järjekord oli: istu – seisa – lama. Istu asend oli liiga madal ning kõrvalkõnnil tahtis Rika liiga ette minna.
5. Juurdekutsumine – 9,5p.
Peatused olid ilusad, kuid lõpus oli PA veidi viltu.
6. Ruutu saatmine – 9,5p.
Täna oli väga ilus ruut. Kohtuniku märkus oli, et märgi juures oleks tahtnud näha rohkem koera iseseisvust. Ei saa arvu, mida ta selle all mõtles.
7. Suunatud toomine – 9p.
Loosi tahtel vasak hantel. Enne hantlini jõudmist tegi Rika mingi haagi sisse ja seega ei olnud hantli juurde minek sirgjooneline, millest ka punkti kaotus.
8. Metallhantel -10p.
Ei ole midagi kommenteerida.
9. Esemed – 9,5p.
Veidi viltune PA.
10. Kaugjuhtimine – 9p.
Siin tuli mulle üllatuseks, mille eest kohtunik punkte maha võttis. Nimelt olevat minu käemärgid veidi liiga pikad, s.t., et hoian liiga kaua kätt.
Ja oligi võistlus läbi ja ei ühtegi nulli. Me tõestasime, et eilne ei olnud juhus. TUBLI RIKA! Anne ütles pärast, et kui Rika tööle hakkas, siis olid kõik tribüünil muutunud väga tähelepanelikuks ja tore oli taas kuulda, et aplodeeriti meie sooritusi. Pärast võistlusi tuli mitu inimest meie juurde ja kiitsid Rika tööd.
Täna läks tulemuste teadasaamisega veidi kiiremini, kui mitte arvestada seda, et enne tulemuste teadasaamist pidime ära vaatama ka SK2 klassi võistluse, kus osales 3 koera. Selle klassi tase oli päris hea.
Rika jäkgib SK2 klassi sooritusi.
Autasutamine toimus taas klubi ruumides, kus öeldi, et täna oli meil lausa RV võistlus. Meid hüüti välja viimastena ja siis oli selge, et oleme taas võitnud ja sedakorda 294 punktiga, mis ületab veidi eilset tulemust. TUBLI RIKA, sa oled mul VÕRRATU!
Täna õhtul tähistasime Rika kahte suurepärast sooritust maasikate ja mõnusa veiniga. Rika leidis omale ka uue sõbra.
02. juuni – esmaspäev
Meie laev Helsingisse pidi väljuma täna 17.00, seega hommikupoolik oli vaba. Käisime Annega linnas uitamas ja vaatamisväärsusi kaemas.
Enne laevale minekut tegime Rikaga veel pikema jalutuskäigu kähedal asuvas pargis.
Sadamas olime kuskil nelja aeg ja üsna kiiresti saime ka laeva. Tagasiteel Helsingisse käisime vaatamas ka südaöist show programmi, mille tulles jätsime vahele, sest tahtsime hommikul ärgata puhanutena.
03. juuni - teisipäev
Hommikul 10.00 olime Helsingis ja minu laev Tallinnasse väljus alles 16.30. Läksin veel nendeks tundideks Anne juurde. Tegime koertega mõnusa pika jalutuskäigu ja jäi veel aega veidi puhata. Peagi olime laevas ja viimane etapp meie reisist oli peagi algamas. Koju jõudsime poole kaheksa aegu (laevast mahasaamine võttis väga kaua aega). Lõpuks ometi nägin oma Itit ja Rollykest, igatsus nende järele oli suur. Suured tänud Egele, kes oli Itile ja Rollyle sel nädala hoidjaks. Hea, kui sul on inimesi, kelle abile võid alati loota.
Selline saigi siis meie nädalane Rootsi reis. Suured tänud Anne Saviojale meeldiva seltskonna eest ja Egele koerte hoidmise eest.
No comments:
Post a Comment