Ärasõidupäev.
Meile endilegi üllatuseks kvalifitseerusime Rikaga Agility MMle sõiduks, küll varukoerana, aga ikkagi - milline võimalus! Tegelikult ega ma kohe päris kindel ei olnud meie sõidus, sest veidi pani mõtlema asjaolu, et kas kahe raja pärast ikka hakata nii kaugele sõitma. Kuid tänu moosimistele andsime siiski alla ja nii me oma reisiplaane tegema hakkasimegi. Kuna meie otsus sai tehtud päris viimasel minutil, siis seisime silmitsi mitme probleemiga (kus ööbida ja kuidas sõita). Aga nagu alati lahenevad kõik probleemid iseenesest. Üsna kiiresti oli meil olemas öömaja ja peagi selgus ka suurpärane võimalus sõitmiseks. Nüüd kus kõik oli paigas, ei jäänud meil muud üle, kui veel viimast treeningutest võtta.
Luxembourgi sõitsime lennukiga ning meie reisikaaslasteks olid Dmitri ja Stenley. Lennuk väljus üsna varakult, 7.05. Seega tuli lennujaamas olla varakult. Olime Rikaga kohal kuskil 5.45. Tegime check in ära ja aega jäi veel piisavalt üle. Teenindajad olid väga meeldivad ja pakkusid, et võiksin minna veel koeraga jalutama, et teda mitte liiga vara ära anda. Jalutasime veel pea pool tundi ringi ja poole seitsme aeg andsin Rika ära. Lennujaamas kohtasin ka Alarit ja Piretit, kes sõitsid vastavalt Frankfurti ja Kopenhaagenisse. Seega igaüks vaatas ise, kuidas kohale sai. Kõik ametlikud toimingud tehtud olingi juba ootesaalis, et minna lennukisse. Kuigi Dmitri oli öelnud, et tema on varakult lennujaamas, siis siiani ei olnud ma teda veel isegi näinud. Ka ootetsoonis teda polnud. Kell oli juba 6.45 ja mul hakkas väike pabin sisse tulema, et ega ometi midagi juhtunud ole, olen ju arvestanud, et koos sõidame. Juba jõudsin mõelda musta stsenaariumigi valmis, kui äkki kuskilt ilmus ka Dmitri. Minu rõõm oli piiritu. Tema aga olevat juba oi, oi kui vara kohal olnud ja lihtsalt jalutas ringi. Nii – lõik on korras ja sõit võib alata.
Lend Brüsselisse kestis veidi üle kahe tunni. Oleme Rikaga reisinud lennukiga juba üsna mitmel korral ja kõik oli ok, kuid seekord sain aru, et koer oli olnud lennu ajal väga stressis (ta oli närinud päris ribadeks oma vaiba). Kuid õnneks puurist välja saades ei saanud tema seisundist küll aru, et midagi kehvasti oleks olnud. No hea seegi, et stress piirdus vaid vaiba kahjustustega.
Dmitri oli rentinud auto ja nüüd siirdusimegi otsima firmat, kust auto kätte saada. Brüsseli lennujaam on üsna suur ja enne sihtpunkti jõudmist andis ikka mehiselt vantsida. Kuid kohale saime ja peagi olid ka autovõtmed meil käes. Meie kaaslaseks kuueks päevaks sai väiksemat sorti Opel. Kuid ega ta nii väike ka olnud – meie killavoor mahtus kõik kenasti sisse ja ruumi jäi ülegi veel (koerad sõitsid kenasti puurides). Teekond Luxembourgi poole võis alata, navigaator näitas vahemaaks 230km. Luxembourgi jõudsime kuskil poole ühe aegu kohaliku aja järgi. Ka hotelli leidsime kerge vaevaga. Meie koduks 5 päevaks sai hotell Ibis lennujaama lähedal.
Olime vist eestlastest esimesed, kes kohale jõudsid. Registreerisime endid sisse ja mingi aja pärast asutasime end uuesti teele, et üles otsida võistluspaik ning seejärel minna linnaga tutvuma. Koerad jäid hotelli. Navigaator näitas, et võistluspaik on vaid 7 minuti kaugusel autoga sõites. Peagi olimegi Cogue kompleksi juures, mis pidi järgmised neli päeva maailma agility harrastajate ja –fännide võõrustaja olema. Meie ees avanes tohutu hoonete kompleks, mille kõrval laius suur, suur park.
Ideaalne koht sellise suurürituse läbiviimiseks. Leidsime üles õige hoone ning tegime tiiru ka sees, kus parajasti tehti ettevalmistusi järgmisel päeval toimuvale avatseremooniale. Leidsime üles fännidele mõeldud kohad tribüünil ning võistlejatele ettenähtud ruumid. Olles olukorraga tutvunud asutasime end linna poole teele. Veidi raskusi oli linnas parkimisega, sest tänavad on üsna kitsad ja kõik tänavaääred on autosid täis. Kui aga asjaga lähemalt tutvusime, siis saime aru, et tegelikult on parkimine Luxembourgis päris hästi korraldatud – neil on iga suurema maja all suured parkimismajad, loomulikult tasulised. No nende parkimismajadega oli meil eraldi seiklused, millest veidi hiljem. Parkisimegi auto ühte majja ning läksime linna peale. Kuna meil oli kodutöö vaatamisväärsuste osas tegemata, siis vaatasime seda, mis ette juhtus ja seejärel otsisime koha, kus lõunat süüa. Sattusime mingisse itaallaste bistroosse, kus teenindajateks olid kaks väga jutukat noormeest. Võtsime värske salati, spinati supi ja tassi kohvi. Spinati supp tundus alguses väga kummalise väljanägemisega, kuid maitse oli võrrrrratu ja kõhtu täitis ka tublisti. Nüüd hakkas ka hommikune varajane tõusmine tunda andma ning otsustasime minna tagasi hotelli. Parkimismajja jõudes tahtsime tasuda parkimise eest, kuid oh imet – automaat väitis kogu aeg, et meie kaart ei ole õige kaart. Küsisime kohalikelt abi, kes proovisid ka kaarti sisestada küll ühtpidi küll teistpidi aga ei midagi. No nii, kas jäämegi siia? Dmitri läks otsima, et ehk on mingi administraator siiski kuskil. Tagasi jõudes selgus, et kuna Dmitril oli kaart olnud taskus mobiiltelefoni juures, siis suure tõenäosusega telefon nullis kaardi kiibi ja seepärast automaat seda ei lugenud. Aga inimfaktor tegi asja korda ja pääsesime õnnelikult parklast välja. Peagi olime tagasi hotellis (parkimise eest tasumisega oli meil probleeme ka järgmistel päevadel, kuid egas kõigest jõua ka kirjutada, igatahes Dmitrist sai küll parkimise spetsialist). Vahepeal oli ka minu toanaaber Külliki kohale jõudnud. Väsimus võttis võimust ning sättisin ennast mõnusalt suurde voodisse. Just nimelt suurde, sest tegemist oli kaheinimese voodiga, mida meil tuligi kahepeale Küllikiga jagada. Voodi oli nii suur, et ka Rika mahtus vabalt kahe vahele ja ruumi jäi ülegi.
Kuna aga ka tekk oli kahepeale üks, siis Külliki käis ja lunis vähemalt teise teki juurde.
Hotelli tagasi jõudes käisime Rikaga jalutamas ja kohalikku ümbrusega tutvumas.
Õhtu veetsin teleka taga, kust leidus tohutult prantsusekeelseid kanaleid ning mõni üksik inglise keelne. Õhtul kell 9 oli veel planeeritud meeskonna koosolek meie hotelli fuajees, kus kaptenid andsid edasi päeval kaptenite koosolekult saadud info ning panime paika treeningute kava. Kuna järgmised hommikud olid planeeritud kõik üsna varaste ärkamistega, siis täna otsustasin minna magama mõistlikul ajal.
No comments:
Post a Comment