Esimene täispikk võistluspäev.
Päev algas midide ja minide meeskondliku hüpperajaga. Rajaga tutvumine algas juba 7.30, seega olime ka meie juba varakult kohal, et kaasa elada omadele. Midide võistkond jäi peale hüpperada 13. kohale ning minide võistkond 12. kohale. Võistluste vaatamine koos Koos eestlaste fännklubiga oli võrratu, kõikidele elati täiega kaasa ja usun, et eestlaste ergutushüüded olid kuulda kõigile. Meie dirigent Indrek oli mees omal kohal.
Pärast neid jookse algas makside meeskondlik agility rada. Seekord kohtunikuks Josef van Ester Belgiast. Nähes rajajoonist võisin taas kergendatult hingata, sest ka see rada oli justkui meie jaoks loodud. Kui minidel ja mididel oli rajal paar pikka sirget, kus tuli koeraga võidu joosta, siis makside radadel sellist asja polnud ning see meeldis meile väga. Tegime Rikaga vajalikud ettevalmistused ning oligi taas aeg minna rajaga tutvuma. Veidi peamurdmist vajas kombinatsioon peale A-d, kus tundus, et võib väga kiireks minna, kui A-d väga kontrollida. Sellel rajal oli ka laud sees, mis minus ei tekitanud mingeid emotsioone, sest teadsin, et Rikal lauaga mingeid kanakitkumisi pole. Peale hüpperada oli meie meeskond 21. kohal ja nüüd pidime starti minema kümnendatena. Olime Rikaga taas esimesed. Kui saabus meie aeg, siis suundusime rahulikult starti. Jätsin Rika starti ja ise läksin juba tõkke 2 juurde valmis. Ja nii me alustasime ja 47 sekundi pärast olime juba finišis. Uskumatu – me tegime selle ära ja videolt vaadates olid Rikal imeilusad kontaktid, ta justkui ei mõelnudki sellele, et kontaktidel võiks varastada. No küll ta teadis, et sellisel võistlusel peab endast hea mulje jätma.
Üks kena fotomeenutus Rikast ka agility rajal:
Foto: M.Vaidla
Kui paljud võistlejad pelgasid lauda, mingil hetkel isegi korjati allkirju laua eemaldamiseks takistuste nimekirjast, siis Rika puhul pean tõdema, et laud on isegi tema üks lemmiktõkkeid. Me ei ole seda eriti sageli harjutanud, kuid elu on näidanud, et laud talle probleeme ei valmista. Ja rajal seistes need 5 sekundit ning vaadates koera silmi, siis nee doli võrratud ja küsisid, et noh mis me passime, lähme edasi juba!
Meie järel tulid Bolt, Tuffy ja Süsi ning kõigil ilusad puhtad rajad. Wau – milline meeskond! Olime Rikaga kiiruse poolest kõige aeglasemad ja meie tulemus arvesse ei läinud. Kuid teiste kiirused tagasid Eesti meeskonnale meeskondlikul agility rajal 2. koha – uskumatu, milline saavutus, kui tublid meie võistlejad on! Eesti seisis tabelis eesotsas väga pikka aega, alles hüpperajal teiseks jäänud prantslased suutsid eestlasi edestada, kõik ülejäänud meeskonnad, kes hüpperajal meist eespool olid, hävisid ühel või teisel moel. Eesti ja Prantsusmaa olidki ainsad meeskonnad, kelle võistlejad kõik jooksid agility rajal puhtad jooksud. Meie arvepidajad aga ei olnud oma arvestustes kindlad ning seepärast saime oma saavutusest teada alles siis, kui see välja hüüti. Loomulikult kihutasime siis kohe areenile, et teha ka auringe, kuid kahjuks olime nii kaugel, et kohale jõudes olid auringid juba joostud. Eestlastel puudub kogemus selliseks puhuks. Oleksime pidanud olema juba areeni ääres valmis, et koheselt, kui välja hüütakse, siis areenile joosta. No, mis teha – kogemus järgmisteks kordadeks (läbi kogemuste ju õpimegi). Platsile jõudes olid pisarad silmis, sest kuulusime ju meiegi sellesse suurepärasesse tiimi. Fantastiline tunne oli saada palju, palju kallistusi, musisid, õnnitlusi jne. See oli hetk, mille nimel tasus vaeva näha.
Fotod: M.Vaidla
Meeskondlikult jäi Eesti meeskond 6. kohale. Oleme Rikaga väga õnnelikud, et meil õnnestus olla sellises suurepärase meeskonnas – aitähh Marje ja Süsi, Natalja ja Bolt ning Alar ja Tuffy!
Foto: M.Vaidla
See oli meile Rikaga esimene ja arvatavasti ka viimane osalemine Agiliy Maailmameistrivõistlustel. Loomulikult tahtsime anda endast parima ja maksimumeesmärk oli teha puhtad rajad, millega me ka hakkama saime. Ja et kirsiks tordile tuli veel ka 2. koht meeskondlikul agility rajal, siis see oli meile ikka tõeliseks autasuks. Olla poodiumil kõrvuti ja suruda kätt maailma kõige kangematega (Prantsusmaa ja Inglismaa), see on elamus, mis jääb südant soojendama eluks ajaks. Võib öelda, et olime Rikaga oma eesmärgid täitnud 200%lt.
Siin minu päevakangelane ise koos oma uhke saagiga:
Foto: M.Vaidla
Rika autasuks minu poolt oli pikem jalutuskäik imeilusas pargis.
Päeva lõpetasid midid meeskondliku agility rajaga. Kahe raja kokkuvõttes jäid midid 19. kohale.
Oligi aeg taas hotelli naasta. Järgmised päevad olid meie jaoks juba pingevabad, sest nüüd saime rahulikult vaadata ja nautida maailma parimate jookse ja elada kaasa põnevatele finaali heitlustele. Õhtul kutsus Dmitri mind oma seltskonnaga eesti meeskonna edu tähistama. Hotelli baaris lõime kokku šampuse pokaale eesti meeskonna terviseks!
No comments:
Post a Comment