Reisi- ja võistlusmuljed - I OSA
Olen väga vilets blogi täitja ja seepärast minu muljed reisist ja MMst alles nüüd. Aga nagu vanasõna ütleb: "Parem hilja kui mitte kunagi!" Seega selle postitusega saab lugu alguse.
Meie sellist esinemist SK MMil ei osanud ma ka kõige halvemaski unenäos ette arvata. Kõik tundus olevat just nii nagu peab ja ei mingit hirmsat närveerimist, kuid ometi vedas miski meid alt. Ei oska isegi analüüsida, et mis meile saatuslikuks sai. Väga paljud arvavad, et stardijärjekorra number oli see, mis meid alt vedas. Kuid ise ma sellele küll ei rõhuks, sest teadmine, et oleme esimesed, mind rivist välja ei viinud. Ja kui ei oleks olnud kolme tõsist viga, siis oleks ju kõik võimalused meil alles olnud. Ja vead olid tõesti sellised, milleks ma üldse valmis ei olnud. Loomulikult oleme Rikaga väga kurvad, sest karta on, et see oli meie viimane etteaste SK MMl ja miks pidi just see ebaõnnestuma? Kuid selline on reaalsus ja sinna ei ole midagi parata vaid peame selle teadmisega leppima. Tänaseks päevaks oleme juba oma kurvastusest üle saanud, elu läheb edasi ja hetkel naudime mõnusat puhkust Saaremaal, kuhu mahub veidi trenne, mängimist, mõnulemist, ujumist ja palju muud toredat.
Nüüd aga lähemalt meie reisist.
17. juuni_kolmapäev_ärasõidupäev
Meie reis Torinosse toimus lennukiga ja täna hommikul 6.45 alustasime teekonda Tallinna lennuväljalt. Lend Torinosse toimus vahemaandumisega Amsterdamis, kus kahe lennu vahele jäi 1h ning kõik sujus meil suurepäraselt. 10.15 istusime juba Amsterdam Torino lennukis ning kohaliku aja järgi 11.15 olimegi Torinos. Mõni tund ootamist enne kui bussiga reisijad (Ege, Viktoria ja Sveta) meid Torino lennuväljalt peale võtsid. Veel umbes pool tundi sõitu ja kohal me olimegi. Meie koduks, viieks päevaks, sai hotell Panorama Torinos. Päris mõnus ja hubane hotell. Saime igaüks omaette toa ja võisime endid mugavalt sisse sättida. Kõik toad olid varustatud konditsioneeriga, mis Itaalia kuumas kliimas oli asendamatu toakaaslane. Meil Rikaga oli mõnus marmorit meenutava kiviparketiga põrand, mis Rikale oli väga meelepärane, sest seal peal oli mõnusalt jahe.
Õhtul otsisime üles veel võistluspaiga ja tegime kindlaks palju meil kulub hotellist võistluspaigale jõudmiseks aega. Kõik vajalik korraldatud naasime hotelli ning otsustasime teha tutvust hotelli restoraniga.
Korralikku jalutsukohta koerte jaoks läheduses ei olnud, kuid midagi siiski leidsime ja kui koera võib usaldada ja lahtiselt lasta joosta, siis said koerad oma jooksmise vajaduse kuhjaga täis. Nii said Rika ja Gitta iga päev paar korda päevas päris lahedad jalutuskäigud.
18. juuni_neljapäev_trennid ja avatseremoonia
Meie trenn pidi algama 11.30. Ajasime ennast kümneks kohale. Nüüd saime kokku ka Natalja ja Helenaga, kes reisisid kumbki omaette. Panime paika treeningplaani ja täpselt 11.30 olime platsil. Vaatamata minu tervislikule seisundile, sujus meil trenn Rikaga tõsiselt suurepärases meelolus ja imeilusti, miski ei viidanud ohtudele. Aega oli isegi nii palju, et jõudsime enne lõppu päris ära väsida. Pärast trenni läks tükk aega enne kui koer normaalse hingamise tagasi sai. Õnneks olid mul kaasas kõik vajalik, et koer selles kuumuses suudaks vastu pidada.
Tegime sel päeval ka meeskonna pildistamise sessioonid. Jäädvustasime mälestused ka Berrale, kes oli meie meeskonna sponsoriks.
Suur, suur tänu Berrale toredate T-särkida, treeningseelikute ja dressipluuside eest. Dressipluus oli mõnus soe ja esialgu tundus, et no mida sellega Itaalia kuumuses teha, kuid minule kulus see 150% ära. Olin veidi tõbine juba enne reisi ja mida päev edasi, seda kehvemaks asi muutus. Täna oli mul eriti raske ja suurema osa päevast ma lihtsalt magasin põrandal koera puuri ees. Õnneks mul ei olnud kraadiklaasi, kuid enesetunne oli küll selline, kus olin kindel, et temperatuur on väga kõrge. Hotelli mineku võimalust ei olnud ja mul tuli oodata avatseremoonia lõpuni enne kui sai hakata mõtlema koduteele. Õnneks pärast trenni oli enesetunne päris talutav ning suutsin osaleda ka avatseremoonial ning oodata ära, millal kaptenite koosolek lõpeb. Hotelli jõudes läksime veel sööma, sest päeva jooksul ei olnud ma midagi söönud, ning kui ma nüüd ka ei söö midagi, siis homme ma voodist ei tõuse.
Väike nüanss võistlusnumbritega. Päeva jooksul saime mingid kotikesed, kus oli sees kataloog ja võistluste number, mis tundus rohkem suveniirina – see oli tehtud mingist paberilaadsest materjalist. Kõik olid seda meelt, et ega seda küll võistlustel kasutada saa ning oldi üllatunud, et kas korralikke võistlusnumbreid ei tulegi. Kuid võta näpust. Kaptenite koosolekul selgus, et just need suveniirid ongi võistluste numbrid. Väga mitmed võistkonnad olid protestinud, et seda kasutades ei näe koerad koerajuhti, sest see oli nii jäik ja jäi kuidagi kehast eemale. Kuid järgmisel hommikul oli näha väga mitmesuguseid huvitavaid lahendusi, kuidas seda numbrit kasutada. Kes oli selle katki lõiganud ja lihtsalt särgi külge õmmelnud (need olid küll kangelased, sest numbri materjal oli selline, et sealt nõela läbi saada oli omaette tegemine), kes mingite klambritega disaininud jne., kuid hakkama said kõik ja tundus, et koerad ennast sellest numbrijamast häirida ei lasknud.
No comments:
Post a Comment