See on mägede järskudele seintele kinnitatud jalgtee, mis oli pikka aega väga lagunenud ja osaliselt suleti see juba 10 aastat tagasi. Pärast 4 aastat kestnud renoveerimistöid avati jalgee uuesti 2015. aastal. Caminito del Rey´d tuntakse kui "maailma kõige ohtlikum jalgtee". Algselt oli see tee mõeldud kahe hüdroelektrijaama ühendavaks teeks ning mida kasutati jaamade teenindamiseks ning vajalike materjalide transportimiseks. Tee ehitusega alustati 1901. aastal ning see kestis 5 aastat. 1921. aastal läbis selle tee Kuningas Alfonso XIII, et avada tamm ning sellest hetkest sai see tee oma praeguse nime. Jalgtee laius on umbes 1m ja ta asetseb 100m kõrgusel allpool voolavast jõest.
Kogu marsruudi pikkus on 7,7km, mis jaguneb 4,8km juurdepääsuteid ning 2,9km pikkune teeosa, millest 1,5km on kinnitatud järskudele mäekülgedele ning 1,4km on metsateed.
Meil ei olnud õrna ettekujutustki, kuhu satume ja seepärast läksime üsna enesekindlalt rajale. Enne rajale minekut tehti põhjalik instrueerimine ning kõik said kiivrid pähe, mida ei tohtinud kogu matka jooksul kordagi peast võtta. Juba esimestel meetritel sai selgeks, et tegemist on tõeliselt hulljulge ettevõtmisega. Kui keegi peaks kunagi sinna sattuma, siis hoiatan kohe, et " kui kardate kõrgust, siis parem jätke see matk küll vahele".
Kui olime veidi maad läbinud, siis sai selgeks, et Jüri kardab kõrgust. Pakkusime Taaviga talle võimalust tagasi minna, kuid ta üritas olla vapper ja tahtis koos meiega minna lõpuni. Kuristikud meie all olid tõeliselt sügavad ja hirmutavad, kuid looduse meistriteosed olid hingematvad ning kõik hirmud ununesid.Matka keskmine osa kulges laugjatel nõlvadel ning kohati hakkas isegi igav. Kuna aga ilm oli ilus päikeseline, siis tegime sellel osal väikese pausi ning nautisime kaasavõetud võileibu.
Veidi enne lõppu muutus rada taas väga ekstreemseks ning huvitavaks. Rippsillale jõudes saime rinda pista ka väga tugeva tuulega. Pärast rippsilda tegime veel kaljuserval oleval pingil peatuse, et ära süüa kaasavõetud puuviljad ning jätkata matkaraja viimast osa.
Piltidel on osaliselt näha ka jalgteed, mis oli enne renoveerimist ja mida mööda mina kohe kindlasti poleks sellele matkale läinud.
Olen väga õnnelik, et saatus mind sellisesse huvitavasse kohta tõi ning see õnn sai võimalikuks ainult tänu lastele. Kõikidele hulljulgetele soovitan soojalt see kohta ka oma silmaga üle vaadata.
No comments:
Post a Comment