Täna osalesime Itiga tema elu esimestel ametlikel agility võistlustel Vantaal, Racinel Arenal. Kohtunikuks oli Ritva Herrala. Teadsin Ritva Herrala käekirja ja seepärast julgesime oma avalöögi teha just tema radadel. Võistlusi oli kolm: A rada - agility, B rada - agility ja C rada - hüpperada.
AG1 klassis ei olnud palju võistlejaid. Maksi koeri oli keskelt läbi 17 (palju oli eemale jääjaid). Kuid häid ja perspektiivseid koeri oli nende seas palju. Ja nii nagu meie, oli ka teisi, kes osalesid esimest korda. Igal ühel olid oma tugevad ja nõrgad küljed. Meile sai aga saatuslikuks rõngas, mida olema harjutanud üsna palju, kuid selgub, et oleme staadiumis, kus oleks vaja teha tutvust väga paljude erinevate rõngastega. Racinel Arena rõngas igatahes Itile ei olnud meeltmööda ja mõlemal agility rajal saime sealt oma vead kätte. Aga nüüd veidi lähemalt radadest.
A rada - agility rada - 10kp., 7. koht
Rada oli tõeliselt lihtne, kuid peale A takistust olin ise veidi hooletu ja põhjustasin järgmisel tõkkel tõrke. Eks ma veidi pelgasin, et koer hüppab veidi liiga kaugele ja sedasi on oht sattuda müürile ning liiga vara hakkasin vastu keerama. 1:0 Iti kasuks. Edasi läks rada imeilusti kuni rõngani, mis oli peale slaalomit. No ei tunnistanud Iti seda takistust ja jooksis rõnga alt läbi. 1:1 olime vigade tekitamises tasa. Sain tal sabast kinni, et ei tuiskaks tunnelisse, kuid tõrge oli ju juba saadud. Edasi jätkus rada taas superilusti. Tegelikult olin Itiga väga rahul. Stardis püsis ilusti ja keskendumine rajal oli ka väga hea, vaatamata kõvale kisale.
B rada - agility rada - DSQ
Sellel rajal oli juba veidi keerukamaid lahendusi, kuid nendega saime hakkama, v.a. lõpuosas 2 eelviimast takistust. Taas oli rõnga sooritus nagu esimesel rajal, peale slaalomit, ja ka seekord jooksis Iti rõnga alt läbi ning suutis rõnga ka lahti teha. Edasi läks taas kõik imeilusti. Kuid sellel rajal ei jäänud ma rahule A sooritamisega (neiu hüppas veidi liiga kõrgelt maha). Sellega ma ei olnud arvestanud ja tänu sellele ei olnud ma valmis kahe järgmise tõkke juhtimisega ning eelviimasel tõkkel saime disklahvi.
Nüüd aga oli mulle selge, et tegelema tuleb hakata ettevalmistusega enne rajale minekut. Stardis püsimisega ei ole probleem, kuid just oma järjekorda oodates hakkavad tuurid tõusma. Kuna olime ametlikult jooksnud alles 2 rada, siis võtsin asja kohe käsile ja enne viimast rada harjutasime rahulikkust ja keskendumist. Väljapool platsi õnnestus kõik kenasti, kuid platsile sisenedes hakkasid lained taas pealael kokku saama. Kutsusin ka platsil neiu korrale.
C rada - hüpperada - 0kp., 2. koht
Vot selle rajal ei tundnud ma üldse Ritva Herrala käekirja ära, oli A1 klassile päris väljakutsuv rada, mida näitasid ka tulemused. Meeletult pikk sirge, mille lõpus oli koeral võimalus valida kolme tunneliaugu vahel, sõltuvalt sellest, kuidas koerajuht joosta / juhtida oskas. Ja eks selles kohas palju disklahve tuli ka. Iti sai selle kohaga ideaalselt hakkama. Kuid meile sai komistuseks üks tõke enne slaalomit. Tõkete 14 ja 15 vahe oli väga suur ja minu juhtimine oli veidi halb koera jaoks ning koer ei saanud aru tõkke 15 sooritamisest vaid jooksis peale tõkke 14 ületamist kohe slaalomisse. Sain taas sabast kinni ning päästsin olukorra. Kuna Iti ei ületanud hüppeliini, siis tõrget meile selle eest ei antud (siin on tegemist olukorraga, kus paistab välja, et koerajuht juhibki koera otse slaalomisse, koer justkui ei saakski teha hüpet) ja sedasi me puhta rajaga finišisse ka jõudsime. Kaotasime seal kindlasti mitu head sekundit.
Olen meie esmaesitustega väga, väga rahul. Tundub, et väga lootusetud me ei ole ja selliste tunnetega julgeme minna ka järgmistele võistlustele.
No comments:
Post a Comment