Üle pika aja, kui osalesin agility võistlustel kahe koeraga: laupäeval Rikaga ja pühapäeval Itiga. TAKO korraldatud võistlustel oli kohtunikuks Zsofi Biro Ungarist. Rajad olid ikka päris krõbedad ja seda niia AG3s kui ka AG1s.
Rika iga on juba selline, et agility võistlustel me endale enam eesmärke ei sea. Kuna aga Rika armastab agilityt väga, väga, siis ei saa me veel eemale jääda. Sära koera silmades, kui ta saab aru, et pääseb rajale - see on midagi seletamatut. Ta on nii üliõnnelik, et katsume jätkata seni, kuni Rika tervis lubab. Jah meil ei õnnestunud kõik kenasti, kuid olin Rikaga väga, väga rahul. Tema energia ja tahe kõike teha on võrratu. Ja tagantjärgi kaaludes sain täielikult au, et olin ise kõikide vigade põhjustaja - Rika oli supertubli. Koostöö Rikaga rajal on ainult üks suur nauding.
Pühapäeval aga sooritasime Itiga oma esimesed agility stardid Eestis. Ametlikult alustasime võistluskarjääri veebruaris Soomes.
Juba esimene rada pani paljudel kukalt sügama - milline slaalomisse sisenemise nurk? Laupäeval oli samasugune A3s ja isegi nemad ei suutnud sellega hakkama saada ja nüüd samasugune sisenemisnurk A1s. No mina eriti ei muretsenud, sest Iti peaks oskama sellise nurga alt siseneda slaalomisse. Esimesel rajal sai meile saatuslikuks hoopis esimene tõke. Teine tõke oli 3m tunnel ja läksin tunneli taha koera kutsuma. No ja eks ma tegin tavapärase liigutuse kutsudes koera üle esimese tõkke. Nimelt kui koer oli hüppel esimesel tõkkel lasin ennast veidi alla, et näidata tunnelit ja see põhjustaski esimese tõkkepulga mahaajamise. Ülejäänud rada kulges väga ilusti ja sujuvalt. Rajal on Iti nagu väike põrguline: tal on karvad turja peal püsti nagu oleks vihane takistuste peale ning oma suhtumist takistustesse üritab väljendada meeletu haukumisega. Kuid hoolimata meeletust haukumisest suudab ta veel ka mind jälgida ja sedasi me kahekesi finiši poole ka liigume.
Esimese raja tulemuseks 5kp. ning vaatamata ühele veale saime veel ka 1. koha.
Teisel agility rajal oli ka parajaid väljakutseid, eriti torkas silma kiigelt edasi liikumine. A1s kiigelt otse tagasi keeramine on väga raske ja sageli A1s me veel ikkagi kontrollime koeri kiigel ja seepärast tuli peale kiike palju ka põrumisi. Ka mina jätsin Iti rahumeeli kiigele ning liikusin ise kohta, kust nägin, et enam ei ole ohtu ebaõnnestumisele kiigelt tagasi keeramisel. Veidi ebaõnnestus tõke peale poomi, Iti keeras valele poole, kuid suutsime olukorra päästa.
Teise raja tulemuseks 0kp. ja 1. koht.
Kolmas rada oli hüpperada. No siin küll midagi hullu polnud, täiesti joostav A1 rada. Alustasin rada erinevalt enamustest teistest, jooksin ümber esimese tunneli, sest sedasi vältisin pärast tunnelit koeraga kokku jooksmist ja tegelikult tunneli tagant joostes oli koerale loomulik trajektoor tunnelist väljumisel pööre vasakule, mida ka Iti suurepäraselt tegi. Slalaomis ta korra kaotas rütmi, kuidagi takerdus, kuid sian aru, et valesti ei läinud midagi. Rajal oli rõngas, mis meile Soomes valmistas peavalu, kuid nüüdseks tundub, et oleme ka selle tõkke seljatanud. Iti liugles nagu kerge tuuleiil ühelt tõkkelt teisele ja peagi olime lõpusirgel ning taas ilus puhas jooks ning taas 1. koht.
Nüüd olin ma küll sõnatu, sellist edu ei julenud mitte lootagi - 3 esikohta. Tegime küll ilusad sooritused, kuid üleminek A2 klassi jäi järgmist korda ootama, üks 0 tulemus agility rajalt on meil veel puudu.
Iti monoloog - aga meil ei ole kiiret. Seal suurte poiste ja tüdrukute klassis on juba palju raskem, kuigi minu mamma tahaks kindlasti sinna kiiremini saada, et ei peaks jooksma neid kiireid A1 radu. Seekord oli kohtunik talle armuline, sest rajad vajasid veidi tehnilisi oskusi ning tundub, et nendega saan ma hakkama.
No comments:
Post a Comment