PÜHAPÄEV, 10. APRILL 2016

NÄDALAVAHETUSE FINAAL - TAKO AG VÕISTLUSED

Päris tõsine töine nädalavahetus. Eile õhtul naasime tagasi Riiast, väike puhkus ja täna uuesti võistlustulle. Rikal on täna vaba päev, kuid Iti peab näitama, mis puust ta on - kas suudab kaks pingelist päeva järjest vormis olla!

Enne võistlusi oli mul kuidagi väga imelik tunne. Ma kohe ei oskagi seda seletada, mida ma tundsin. Tundsin, et ma täna ei ole üldse sellel lainel, et peaksin, minema agilityt jooksma ja see veidi hirmutas mind. Olin kuidagi eemal kõigest ja halli poole sõites küsisin endalt, et kas ma ikka tean kuhu läheme? Kuna meil oli pea poolteist nädalat pausi agility treeningutes, siis võis see olla põhjuseks, et agility tundus kuidagi kaugena. Kuid teades, kui tubli Iti on, siis lootsingi ainult sellele, iseendas ma sugugi kindel ei olnud.

Ja minu kartused osutusid tõeks juba esimesel rajal. Kolmas tõke kukkus tänu minu lohakale näitamisele ning raja teises osas Ale jooksmine tunneli asemel oli ka täiesti minu näitamise viga. Iti aga oli super tubli ja tegi kõik just täpselt sedasi nagu mina talle ette näitasin.

Kohtuniku, Monika Põllu, rajad ei olnud rasked, kuid A1 klassi jaoks oli siiski mitmeid lõkse, mis kohe kindlasti kõigile algajatele ei ole veel jõukohased. Meie vead esimesel agility rajal aga olid täielikult minu vead, lõksud ei olnud meile ohuks.

Teisele rajale minnes tundsin ennast juba veidi kindlamalt ja üritasin olla koerale selgem ja täpsem. Ja nüüd see õnnestus – imeilus sooritus Iti poolt, mis tagas meile ka ülemineku A2 võistlusklassi. Kui ma alles pool aastat tagasi olin kindel, et selle koeraga me agilitys võistlema ei hakka üldse, siis nüüd tuleb mul oma sõnu süüa ja hüüda hoopis hurraa hõiskeid Itile, ta on super tegelane agility platsil.

Jäänud oli veel hüpperada. Nüüd oli hea minna rajale teadmisega, et eesmärk on saavutatud ja võime sooritada rada nagu trennis, s.t. julgelt ja riske võttes. Üks risk veidi ebaõnnestus, kuid midagi hullu ei juhtunud (veidi keerutamist enne õigele kursile naasmist), finišisse jõudsime ilusa puhta rajaga ja kiiruse poolest olime ka parimad.



Mul tuleb kõvasti tööd teha iseendaga ja siis Iti osa on imelihtne, s.t., et peame saama oma koostöö ühele ja samale lainele, mis tulemusi vaadates ei tundugi väga utoopiline eesmärk olema.