PÜHAPÄEV, 29. MAI 2016

RV SK võistlus Saaremaal, Haeskas

Seekordne võistlus toimus tavapärasest erinevas kohas. Kohale jõudmiseks olid olemas vaid koordinaadid, mis aga minule mingiks abiliseks ei olnud, sest olin unustanud navigaatori Tallinna ning kahjuks ei tunne ma Saaremaad läbi ja lõhki, mida oletas korraldaja. Vaatsin küll kaardi pealt ning tundus kõik selge, kuid sõitma hakates eksisin totaalselt ära. Ühtäkki leidsin ennast keset metsi ja ei ühtegi silti kuskil. Olin ikka päris paanikas, sest mul ei olnud õrna aimugi, kuhu suunas jätkata. Helistasin korraldajale ja õnneks võeti telefon vastu. Minult küsitakse, kus sa oled – hea küsimus, kui ma vaid ise teaks kus ma olen! Siis juhatatakse, et sõida sinna ja sinna, kuid kuidas ma sinna saan, seda ettekujutust mul ei olnud. Hakkasin huupi kuskil suunas sõitma ja lõpuks sain tagasi Kuressaare maanteele. Lõpuks kohale jõudes oli minu stressitase ikka laes ja kindlasti sai sellest osa ka taga puuris olnud koer. Korraladajad peaksid ikka ette nägema kõik variandid, mitte arvama, et ainult koordinaadid aitavad kohale jõuda.

No nii, kohale sain ja võistlus algas ka koheselt. Ütlen ausalt, et olin hämmingus platsi osas. Kui siiani on Saralaste Agilityklubi SK võistluste platsid olnud superhead, siis seekord seda öelda ei saanud (RV võistluse korral oleks võinud olla paremad tingimused). Muru oli küll niidetud, kuid võililled õitsesid ja näiteks äratundmise esemeid muru seest koer ei näinud (endalgi oli raskusi nende nägemisega). Ja takkatipuks oli kohtunik meil seekord karguga – uus kogemus!

Aga aitab stressitrekitajatest, läheme üle võistluse juurde. Võistluse alguseks oli ilm muutunud päikeseliseks ja palavaks, kuigi hommikune ilm oli super võistluse jaoks. Ilma vastu aga ei saa. Meie Itiga astusime võistlustulle kolmandana (üldse oli 4 võistluspaari) ning võistlus algas individuaalvõtetega. Iti ei olnud kõige paremas meeleolus, kuid enam ei olnud midagi teha.

1. Juurdekutsumine – 9,5p.

Iti poolt väga ilus sooritus.

2. Kõrvalkõnd – 8p.

Siin oli Iti üsna hajevil, kontakt tahtis kaduda, kuigi mingil hetkel asi paranes. Päris korrast ära oli tagurpidi kõnd, mis muidu õnnestub Itil väga ilusti. Ju siis täna ei olnud õige päev.

3. Eseme äratundmine – 9p.

Esimese ehmatusega kihutas Iit esemetest mööda, kuid kui sai kohe aru oma veast, tuli esemete juurde tagasi ja tegi väga ilus soorituse.

4. Kaugjuhtimine – 8p.

Ei saagi aru, miks nii palju punkte maha võeti. Vaid ühe asendi juures oli näha väikest edasi liikumist, kuid teised asendid püsis paigal. Võib olla ei meeldinud kohtunikule Iti käppade asend istu asendi puhul?

5. Suunatud toomine – 5p.

Väga ilus märki jooks ja peatus ning asend. Kuid siis vana viga – hantli järele saates keerab ennast üle ja tahab minna keskmise juurde. Sain ta sealt ära ja suunata õige hantli juurde, kuid viga oli tehtud ja punktid räägivad iseenda eest.

6. Uwe võte – 10p.

No nüüd Iti andis küll tuld ja sai suurepärase sooritusega hakkama, tõeliselt ilus sooritus. Seega midagi me oskame ka väga, väga hästi.

7. Z skeem – 8p.

Kõrvalkõnd oli väga närviline ja hajevil, asendid olid õiged veidi ehk loiud.

8. Ruutu saatmine – 0p.

Ja tuligi tänase päeva nael. Kõik läks nihu ja midagi ei olnud teha. Miski vedas koera paremale, sain ta küll ringi sisse, kuid ruutu saates jooksis kohtuniku suunas ja läks platsil välja. Lõpuks siiski läks ruutu, kuid taas liiga taha, kuid ega õige asend ruudus enam aidanud kah poleks.

Ja nii meie individuaalvõtted tehtud said, mõni superilusti, teine jälle kehvemini. Jäänud olid veel püsivõtted.

9. Rühmas istumine – 9,5p.

See sujus päris ilusti-

10. Püsilamamine ja juurdekutsumine – 8p.

Lamama minek teisest käsust. Uskumatu, et 3 koera vajasid teist käsku. Nii see kahjuks oli ja kaks punkti kadus nagu niuhti. Lamamine iseenesest oli ilus ja juurdekutsumise kohta ei saa ka ühtegi halba sõna öelda.

Kokkuvõttes 231p. Andis meile II järgu ja isegi 2. koha. Seekord siis sedasi, loodame et järgmine kord paremini.

Kuid ma ei saa jätta mainimata, et minu hinge jäi kraapima autasustamise tseremoonia. Ege ja Gitta said esimest korda SK3 klassis I järgu, võitsid võistluse ja said ka C ACIOBi. Autasustamisel anti Egele kogu kraam kätte ja ei ühtegi sõna suure saavutuse eest. Saada CACIOB , see juba on midagi. Olen selliseid situatsioone ise üle elanud ja tean, kui kurvaks see teeb, et tegelikult seda ei väärtustata. Kogu maailma peaks kuulma, et keegi on millegi suurega hakkama saanud! Miks siis korraldada RV võistlust, kui seda esile ei tooda?

Läksime nüüd hoopis ujuma, et kõik mustad mõtted peast välja heita ja peale seda naasime koju, kus nautisime mõnusat suveilma ja tegime veel veidi aiatöid. Igati kordläinud nädalavahetus.