REEDE - PÜHAPÄEV, 29.-31. JUULI 2016

TENDING LAAGER HARTOLAS

Sel aastal otsustasime Iti ja Rikaga osaleda taas Tendingu suvelaagris (eelmisel aastal jäi meil vahele). Rika oli kaasas suvitajana, kuid Itiga sai kolm päeva tõsist tööd tehtud. Laager on küll neljapäevane, kuid meie osalesime sel korral vaid kolmel päeval. Jõudsime kohale reede hommikupoolikul ning pealelõunal osalesime juba Jessica Svanljungi SK koolitusel. Jessica juures käisime ka veebruaris paaril korral ja nüüd oli võimalus näidata, kas oleme edasi arenenud. Näitasime ette oma kõrvalkõnni ja sellega jäädi päris rahule. Olin ise ka Itiga väga rahul, sest pärast varajast ärkamist, mitmetunnist auto- ja laevasõitu tulla ja ja kohe hakata tegema tööd uues keskonnas ning platsil, kus samaaegselt on palju koeri töötamas. Iti oli väga tubli ja ei lasknud ennast eriti häirida. Jessicalt saime mõned näpunäited võtte alustamise kohta, muus osas ei olnud tal midagi lisada.

Veel võtsime käsile Z skeemi peatused ja kõige enam valmistab meil hetkel peavalu lamama minek. Iti ei lähe lamama. Kuid põhjus oli imelihtne ja loodan, et saime sellest probleemist lahti. Põhjus olin mina ise, kes läks liiga kiiresti muudatustega õpetusfaasis edasi. Teoorias olen ma tugev, kuid millegipärast praktikas ei taha ma ise kõike järgida. 
 

Veel oli aega tegeleda ruutu saatmisega. Probleemiks ei ole meil edasi saatmine, vaid just ruutu saatmine võõras kohas, kus sageli Iti jookseb suvalises suunas, mis on märk sellest, et tal ei ole veel selge, kuidas peab ruutu jooksma. Esimesel katsel panigi Iti platsi teises otsas oleva ruudu poole jooksu. Uuel katsel leidis ruudu kenasti üles Nüüd muutsime ruudu asukohta ja Iti eksiski, ta jooksi sinna, kus eelmine ruut asus. Siin soovitas Jessica tõsiselt vahele sekkuda ja koerale selgeks teha, et ruut asub hoopis teises kohas. Tõin koera tagasi kohta, kust saadetakse ruutu ja lugesin sõnad peale, et ta vaataks ja kuulaks, mida talle öeldakse ja näidatakse. Ja nüüd jooksis Iti ilusti õigesse ruutu.

Ja sedasi see pool tundi möödus nagu linnutiivul.

Peale trenni läksime Oili ja tema koertega lähedal oleva järve äärde ning loomulikult ei jäänud veemõnud nautimata. Vesi oli imesoe. Nüüd sai ka Rika lõpuks nautida tõelist suve – oi kuidas ta ujus edasi ja tagasi ning ei vajanud mingit palli loopimist.

Meil õnnestus jälgida ka veest päästmise treeningut, kus Oili oli uppujaks ja Sirke Viitaneni koer käis teda päästmas. Rika ja Iti vaatasid seda tööd kaldalt tõsise olemisega.
 

Pärast ujumist tegime veel pikema jalutuskäigu metsas, et koerad saaksid kenasti kuivada.

Laupäeval oli meil esimene trenn juba kohe peale hommikusööki ja seekord AG trenn Saija Mustoneniga. Kui platsile jõudsin, siis panin kohe nime ja näo kokku. On Saija palju minu radadel jooksnud, kuid siiani isiklikult me tuttavad ei olnud. Saijal olid väga mõnus rada üles pandud ning joosta sai elu eest. No Iti oli super, super tubli. Saija oli väga imestunud, et nii noor koer ja nii hästi koolitatud. Ta ei uskunud oma silmi, et sellise raskusastmega raja suutis Iti juba teisel katsel puhtalt läbida. Mitmes kohas oli Saijal väga häid nõuandeid ja soovitusi, proovisime neid kõiki ja tänu sellele sai meie tööriistakast veel täiendust. 

Peale trenni taas ujuma ning siis Iti puhkama, sest peale lõunat oli tal veel SK trenn ees koos Christa Enqvistiga. Esmalt tegime veidi tööd suunatud toomise kalla ja peamiselt just hantli toomise osas, kus Iti laseb ennast häirida kõrvalistest asjadest ning läheb sageli keskmist hantlit tooma. Tegime mitmeid häirimisega sooritusi ja Iti sai päris kenasti hakkama, loomulikult oli ka eksimisi. Kui eksis, siis tegime asja veidi lihtsamaks, et koer ikkagi tooks hantli ära.

Veel võtsime esile eseme äratundmise, mis kujunes aga selliseks, et ka Christa mõistus ütles ülesse. Ei tea, kas oma töö tegi väsimus, kuid Iti läks nii lukku, et ei teadnud üldse, mis võte see eseme äratundmine on. Proovitud sai igasugu lahendusi, kuid Iti keeldus eseme toomisest minule, ta lihtsalt jäi poolel teel seisma. Lõpetasime ära, sest koer oli lukus, mis lukus. Läksime jalutama ja siis panin Iti puhkama.

Laupäeva õhtul toimus ka auhinnatseremoonia, kus autasustati aasta jooksul tulemusi saavutanud koeri ja koerajuhte.

Pühapäeva hommikul peale hommikusööki oli meil veel üks agility treening Saijaga, mis kujunes ka väga positiivselt meeldivaks. Iti oli taas väga tubli. Seekord oli Iti ühes trennis oma õe ja vennaga, kes pole veel agilitys võistlemist alustanudki. Peale trenni taas ujuma ning sisi juba tagasi koduteele. Tagasiteel käisime läbi ka Jüri juurest, kus meil oli aega oma 4 tundi enne kui Helsingi suunas teele asusime, et laevale jõud.

Taas üks tore ja kasulik nädalavahetus mõnusas seltskonnas. Nagu alati on peale Tendingu laagrit pea nii palju uusi mõtteid ja ideid täis, et koju tulles ei tea, kust otsast alustada, sest proovida tahaks kõike.