Agility aasta meil nii ladusalt ei alanud kui sõnakuulelikkuse aasta. Kuid algus on tehtud ja veidi siis kommentaare meie võistluse kohta. Osalesime täna Itiga Agiliy Plussi poolt korraldatud võistlustel Maardus, TAKO hallis, kus kohtunikuks oli Indrek Tirmaste, kellele see oli esimene ametlik võistluste hindamine. Radade üle ei saa nuriseda, need olid parajalt tehnilised, mis meile sobib suurepäraselt. See, et me puhast tulemust ei saanud, on juba kivi minu kapsaaeda. Iti oli väga tubli, kuid nagu alati hakkab koerajuhil koos koeraga joostes kuskile kiire ja unustatakse koostöö koeraga. Hüpperajal saime 5 karistuspunkti, sest pärast eelviimast tunnelit avastasin ennast täiesti vales kohas (kuna aega jäi üle, siis automaatselt muutsin oma planeeritud asukohta) ja sealt see meie segadus hakkas. Eelviimaselt tõkkelt saime tõrke, sest pärast oma rütmi sassi ajamist olin ma selle tökke näitamiseks no nii vales kohas kui veel sai olla ja loomulikult ei saanud Iti minust aru.
Esimene agility rada kujunes parajaks komistuskiviks enamusele, kuid meile see sobis suurepäraselt. Aga ikkagi suutsin ise selle ära rikkuda, sest peale poomi oli 270 kraadine tagasipööre tõkkelt ja loomulikult läksin liiga suure hurraga esimesele tõkkele peale, s.t., et liiga lahtise käega ja loomulikult luges Iti sellest välja, et pärast seda tõket tuleb kuskile kaugele lennata ja nii ta tegigi - imeilus rõnga sooritus. Jätkasime samast kohast ning ka lõpuosa sujus imeliselt. DSQ käes, millest oli siiralt kahju.
Kolmandal rajal ei osanud ma sellist tõrget ette aimata, mis meil juhtus ning see oli taas õpetus minule. Olin õigel ajal õiges kohas, kuid hindasin koera üle ja lootsin, et ta võtab külgsuunas oleva tõkke ise ning ei panustanud selle näitamisele, kuigi aega oli piisavalt ja kiiret ei olnud kuskile. Taas valus õppetund. Kuid inimene ongi selleks loodud, et oma vigadest õpida. Luban ennast kokku võtta ja edaspidi veel hoolsamini arvestada rajaga tutvumisel kõikide asjaoludega.
No comments:
Post a Comment