PÜHAPÄEV, 5. VEEBRUAR 2017

Leidus vaba pühapäev ja mida sellega peale hakata? No eks midagi koos koertega ikka peab välja mõtlema!  Ja nii need mõtted Racinel Arena suunas liikuma hakkasid. Border Agility Teami korraldatud võistlustel oli võimalik joosta 3 rada. Kui saabusid stardijärjekorrad, siis oli väga meeldiv tõdeda, et nii palju eestlasi oli ennast kirja pannud: Kristina, Dimitri, Jelena, Sanka, Sirje. Kahjuks ei jõudnud kõigi jookse jälgida, sest kohale jõudsime veidi hiljem ja kohapeal toimusid võistlused kahel platsil ning nagu kiuste sattusid meie omad jooksma mõlemal platsil üsna ühel ajal. Kuid eestlased on tublid ja pakuvad soomlastele ikka päris tugevat konkurentsi. Esikolmikusse mahtus nii mini, midi kui ka maksi koeri.

Itiga oli meil eesmärgiks keskendumine ja rajal kaose mitte tekitamine ning loomulikult puhas rada. Laias laastus me oma eesmärgid täitsime: Iti oli ilusti kontaktis, jälgis kenasti rajal ning 2/3 puhaste radade eesmärgist sai ka täidetud.

Maksid alustasid hüpperajaga, kus kohtunikuks Anne Savioja. Koeri oli klassis üsna pealju, kuskil vist 57. Iti oli väga tubli ja jäin meie jooksuga väga rahule. Ok, üks pulk kukkus - tuli saata tõkke taha ja üsna tiheda pöördega 270 kraadi paremale keerata. Tavaliselt Iti võtab sellised nurgad ilusti, kuid ju siis seekord läks midagi kas sammus sassi või kiirustas ta liialt, aga pulk seal kukkus. Muus osas oli rada super.



Kuna koeri oli palju, siis jäi piisavalt aega vahepeal jalutada ja puhata.

Edasi jätkasime agility radadega, kus kohtunikuks Petteri Kerminen, kelle radadel ma varem ühegi koeraga jooksnud ei ole. Esimesel agility rajal oli rõngas, mis hetkeks tekitas minus veidi pingeid, sest sellel platsil on Iti varem rõngaga üsna pahuksis olnud ja pole seda üldse takistuseks pidanud (kas jookseb alt või üldse mööda). Minu ainukene lootus oli, et pea aasta on möödas, ehk on ununenud negatiivsed kogemused selle rõngaga. Iti oli taas väga tubli, jäin tema jooksuga 100% rahule. Jooksime puhta raja (seega ka rõngas sai kenasti sooritatud) ja jõudsime oma tulemusega lausa 4. kohale (koeri klassis 60). Kaotame aega veidi kontaktidel ja seda eriti poomil, sest siin ei jõua ma talle järele ja ma ei usalda teda veel iseseisvalt vabastada. Kuid sellepärast me ei põe: peaasi, et kontaktid on ilusad ja kõik krutskid rajal õnnestuvad. Sellel rajal oli väga palju eksimusi slaalomisse sisenemisel ja seda kõikides turjakõrgustes ning paljudele sai saatuslikuks kaks viimast tõket, sest seal ei saadud koera õigele liinile ja paljudel ebaõnnestus viimane tõke.

Ja jäänud oligi veel üks agility rada. Ka siin oli Iti supertubli ning jäin tema sooritusega väga, väga rahule. Puhas rada ja 5. koht (koeri klassis 53).

Väga positiivselt lõppenud agility pühapäev, jätkame harjutamist ja loodame ka edaspidi esineda edukalt.