Super vahva ja asjalik nädalavahetus Saksamaal. ma olen väga õnnelik, et mul avanes võimalus osaleda rahvusvahelisel agility kohtunike seminaril. Suured tänud Monika Põld sulle, et andsid mulle selle võimaluse.
Eks mul oli enne minekut väike kõhedus sees, sest seminari töökeeleks oli inglise keel ning reisi pidin võtma ette täiesti üksinda. Kuid nagu alati - igale asjale leidub lahendus ning minu kõhklused said kõik pea peale pööratud.
Alustame algusest. Tänu headele sõpradele õnnestus mul reis teha koos Soome kolleegidega, Esa Muotka ja Jouni Kauttoga. Minu reis algas reede hommikul laevaga Tallinnast Helsingisse, kust edasi jätkus lennusõit Helsingist Frankfurthi. Frankfurdist rentisime auto ja reede õhtul veidi peale kaheksat olimegi kenasti Hemeris. Kui ma sain teada, et mul õnnestub minna seminarile, siis ei julgenud ma isegi mitte unistada nii mõnusast reisist.
Eelinfo seminari kohta jättis küll veidi soovida ja eelinfo põhjal olin ette valmistunud, et hommiku- ja õhtusöögid tuleb kuskil ise otsida. Kuid võta näpust. Päev enne ärasõitu tuli info, et reede õhtul on 20.00 ettenähtud ühine õhtusöök. Jõudsimegi kohale just õigel ajal. Paljud olid juba kohal ja ennast mõnusalt lauda sättinud. Tervitused tehtud asusime ka õhtusöögi kallale. Kui kohale saabusid delegaadid Venemaalt, siis nemad tõid kaasa külakosti, mida Griša käis kõigile kohalviibijatele pakkumas. Oli üks krõbe naps küll, kuid tervitusnaps sai sellegi poolest tehtud ning sõprussuhted loodud.
Üllatused jätkusid ka järgmistel päevadel. Ütlen kohe, et ma pole ammu enam nii palju söönud, kui sellel nädalavahetusel. Selgus, et seminari hinna sees olid kõik kolm söögikorda, lisaks veel kohvipauside ajal pakutavad küpsised, puuviljad ja tohutud vaagnad väga maitsvate kookidega. Õlut võis juua nii palju, kui vaid keegi jaksas. Koju tagasi jõudes ei julgenud ma kaalu poole vaadatagi, kui seda aga lõpuks tegin, siis oli üllatus suur - mitte ühtegi grammi ei olnud juurde tulnud. Keegi tark ütles mulle, et intensiivse ajutegevuse ajal tugev söömine ei mõjuta kehakaalu. Loomulikult ma ei uskunud seda - kuid nii see oli.
Majutus oli ka superluks - oma tuba, oma luba - ühesõnaga kõik oli olemas. Kuigi jah reede õhtul oli veidi jahe olemine, sest toas olev radiaator ei tahtnud kuidagi sooja sisse võtta. Hommikul informeerisin sellest korraldajat ja kui laupäeva lõunal korra toas käisin, siis oli ikka mõnus soe juba toas olemas. Seega kõik käis väga operatiivselt.
Ainukene, mis tundus imelik - osalejaid tundus olema liiga vähe. Euroopas on rohkem maid, kui Hemeris esindatud oli. Kuid nagu hiljem selgus, ei olnud info seminarist paljudeni üldse jõudnud ja paljud said selle kätte viimsel tunnil. Kuid meie saime info ja kohal me olime. Ja nüüd võin ette rutates öelda ka seda, et mu teine hirm oli samuti asjatu - inglisekeelne keskkond ei olnud probleemiks. Kogu info jõudis minuni ja isegi suu julgesin lahti teha.
Nüüd veidi lähemalt seminaril toimunust.
Seminari peategelased olid:
Christa Bremer, Alen Marekovic, Marco Mouwen ja Wilfried Claes.
Laupäeval alustasime 9.00 uute, 01.01.2018 kehtima hakkavate, aglility reeglitega. Ega pikka juttu ei tehtud vaid üle said käidud ning kommenteeritud reeglites "boldiga" märgitud kohad, s.t. tähendab täiendused / uuendused. Ega mingeid erilisi uuendusi polnud, mitmed täpsustused, et asi üheselt oleks selgem. Kuid mõned asjad siiski:
- raja pikkus võib olla 100 - 220m
- rajal peab kasutama kolme erinevat kontaktpinda, ei tohi kasutada näiteks A takistus kaks korda, v.a. force majore olukord. A2 ja A3 klassis võib kasutada nelja kontaktpinda
- maksimumaja määramiseks on antud reegel
- RV võistluste ideaalaja määramisel on ka nüüd omad reeglid
- müüri lahtised osad peavad olema alt kinnised
- maksi pikkushüpe koosneb vaid 4st osast ja pikkushüpe on kujult ja ehituselt täiesti muutunud
- tunnelid peavad olema heledates värvitoonides
- väga palju täpsustusi oli kohtunikele, mida tuleb võistluste käigus silmas pidada
Peter Pupik tuli lagedale rõnga uue leiutisega (rõngas, mis pärast vastujooksmist laguneb täielikult koost laiali).
Peale lõunat jätkus töö hindamise osas. Kõigile osalejatele oli välja jagatud materjalid, kus olid joonised erinevate radadel ettetulevate situatsioonidega ja nüüd pidime kõik individuaalselt igat situatsiooni oma arusaama järgi hindama: kas tegemist on korrektse situatsiooniga, veaga, tõrkega või diskvalifitseerimisega. Kui sellega saime valmis, siis jagati meid kõiki rühmadesse ja edasi jätkus töö rühmades.
Mina olin kolmandas rühmas ja meie koordinaatoriks oli Wilfried Claes. Koondasime endid ühe laua taha ja hakkasime nüüd arutama hindamissituatsioone koos. Mitmete situatsioonide puhul tekkis väga äge diskussioon, sest arusaamad inimestel olid erinevad. Kuid vaidluste käigus jõudsime kenasti iga situatsiooniga õige lahenduseni. Samal ajal oli aga üks rühm areenil tegemas praktilist ülesannet. Meie siirdusime areenile viimastena. Teisel rühmal läks areenil nii kaua aega, et me olime ootamisest juba tüdinenud, kui järsku toodi saali hõrgutavalt maitsvad koogid. Tegime otsuse, et enne sööme neid kooke ja alles siis läheme, sest kui tagasi tuleme, siis meile kindlasti enam ei jagu. Ja õige otsuse langetasime. Söömise ajal tuli loomulikult ka teine rühm tagasi, kuid meie omad ei lasknud ennast segada ja nautisime magusa mõnusid täiega. Lõpuks jõudsime ka meie areenile, kus meil tuli igalühel hinnata kolme koera sooritust, s.t. areenil oli rada üles pandud ja meie pidime olema kohtunikud. Koerte oskused olid just sellised, et saime oma käsi tõsta igatepidi. No lõbu oli laialt, lõuapoolikuid meil jagus:
Joffrey Adyns - Prantsusmaa
Bonnik Bertelsen - Taani
Harald Schjelderup - Norra
Polona Persuh - Slovenia
Patrick Tunders - Holland
Björn Bröker - Saksamaa
Hindamisega ühel pool seadsime sammud taas peamajja, kus jätkus hindamissituatsioonide arutelu, aga nüüd juba kõik koos. Lisaks väljajagatud situatsioonidele tuli veel palju muid situatsioone inimeste poolt, mis on võistlustel ette tulnud ning ühiselt arutades said kõik olukorrad lahenduse. Sel hetkel me ei teadnud, et laupäeval ka õhtusöök on ette nähtud. Keegi igaks juhuks küsis, kuid korraldaja ei osanud vastata. Mindi küsima ja oi üllatust - 19.00 on kaetud ka õhtusöögilaud. Nüüd oli selge, et süüa saab mõnuga. Pärast õhtusööki tahtsime Svetaga minna lähedal asuvasse parki, kuid vihma hakkas lõpuks niimoodi sadama, et otsustasime otsa ringi keerata ja koju tagasi minna.
Pühapäeval algas kõik taas 9.00, kuid nüüd oli teemaks raja kujundamine. Eelnevalt oli meile välja jagatud mitmed radade joonised ja nüüd jagati ära, milliseid radu mingi rühm (jäid samaks, mis eelmine päev) peab läbi töötama. Täna jagati meile küsimustik, mida antud rajaga tuleb teha. Näiteks:
- joonistada visuaalne koera trajektoor
- joonistada kohtuniku trajektoor
- näidata, kus on kohtuniku sekretäri jaoks sobilik koht
- panna paika 3 abilist ja määrata, millised tõkked igale ühele jäävad
- otsida olukorrad, mis ei vasta reeglitele
- teha ettepanek, kuidas vähendad/suurendada raja raskusastet muutes 3 tõkke asendit või panna nr. teisele poole tõket
- kuidas vähendada kohtuniku trajektoori
Tegelikult päris huvitav oli, sest inimeste/kohtunike nägemus oli kohati väga erinev. Taas jätkus töö nagu eilegi. Olles individuaalselt tööga valmis saanud kogunesime taas oma rühmaga ja hakkasime arutama radu. Samal ajal jälle teised rühmad käisid areenil. Arutasime koos kõik rajad läbi ja leidsime kõigile vastuvõetavad ja arusaadavad lahendused ning valisime endi seast välja ühe, kes läheb pärast kogu auditooriumi ees meie seisukohti kaitsma. Enne seda osa käisime ka meie areenil. Täna oli teemaks kohtuniku tähelepanelikkus. Pidime jälgima koerte sooritusi ettenähtud trajektooril. Kui koer oli sooritanud A takistuse, siis visati kuskilt tennispall ja see tuli kinni püüda ilma, et oleks lasknud koera ja koerajuhti silmist. Seejärel, kui koer lähenes poomile, veeres poomi alt suurem pall, mis tuli kätte saadaa ja samal ajal vaadata tõusukontakti ning siis koos palliga järgi liduda, et näha laskuvat kontakti. No päris lõbus oli. Nüüd siirdusime taas peamajja, kus hakkasime kõik koos radu lahkama. Igast rühmast üks esitas neile antud radadest oma versiooni ja seejärel võrreldi neid korraladaja poolt ettenähtud versioonidega.
Pärast lõunat oli temaks raja ehitamine koordinaatide abil. Vot see asi oli mulle siiani väga segane, kuid nüüd hakkas see mind väga huvitama ja sain ka asjale päris kenasti pihta. Jah tavavõistlustel, kus abilisi on vähe, pole seda meetodit mõtet kasutada, kuid suurvõistlustel, nagu MM, aitab see meetod raja ehitada viie minutiga. Käisime seda mõõtmist veidi harjutamas ka areenil. Peamajas sai veel ühte teist asjale lisatud.
Kahjuks aga hakkas minu ja soomlaste aeg ümber saama ja me pidime umbe 1h enne lõppu lahkuma. Siis järsku tuli kellegi mõte, et viimane aeg teha ühsiselfi ja nii see spontaanselt kohe ka sündis.
Lennuk läks 21.20 ja me ei julgenud jääda lootma, et sõidame Frankfuthi ettenähtud ajaga, mis oleks olnud umbes 2,5h, sest tulles sõitsume seda v ahemaad 4,5h, mille tingis Saksamaa hullumeelne liiklus koos oma superummikutega. Kuid tagasitee sujus ilma üllatustega ja 2,5h pärast olimegi juba lennuväljal. Autot ära andes aga tuli väike ebameeldiv üllatus. Nimelt avastas vastuvõtja, et auto tagumine stange oli veidi kriibitud. Seda ei osanud keegi seletada. Esa ja Jouni olid seda meelt, et see sai juhtuda ainult hetkel, kui tagasiteel tegime viie minutilise pissipeatuse. Järelikult sellel ajal suutis keegi seal midagi tekitada. Siit hoiatus, et alati tasub teha täiskindlustus, sest meil oli see olemas ja ei mingeid probleeme.
Nüüd veidi ringi jalutamist ja ootamist ning peagi olime lennukis ja südaööl juba Helsingis, kust hommikuse laevaga sutsti ma kodus olingi.
Mina jäin oma reisiga, samuti seminariga väga, väga rahule. Seminaril sai palju uut lisateavet, selgitusi, oli tõhusaid arutelusid jne. Seega igati töine ja väga asjalik seminar. Suured tänud korraldajatele.
Mõned toredad fotomeenutused veel lisaks:
No comments:
Post a Comment