Pärast tõsiseid vigastusi ja kõiki muid takistusi olime taas agility võistlusplatsil. Oli ikka hea tunne küll olla taas tagasi. Meie viimane agility võistlus toimus möödunud aasta juulis ja viimane trenn, enne pikka pausi, augustis. Seega ega me trenni eriti teinud olegi: jaanuari lõpus üks üleplatsi trenn TAKO hallis ja nädal tagasi esmaspäeval üks trenn Pete Huotariga. Sellise pagasiga me siis julgesime ka võistlustele minna.
Oli ikka mõnus tunne küll siseneda võistlushalli ja tunda, et oleme üks paljudest. Seekord siis läksime mõõtu võtma Järvenpään Agilityurheilijat RY poolt korraldatavatele agility võistlustele Sipoos, kus kohtunikuks oli Mia Laamanen, kes samuti üle pika aja hindas esimest korda taas Soomes (elas ta ju palju aastaid Soomest eemal). Olen Mia radu jooksnud aastaid tagasi Dixiga (Rikaga vist isegi pole jooksnud)ja tean, et need rajad ei ole lihtsate killast, kuid väljakutsed meile meeldivad. Ja eks legendid Mia radadest mõjutasid ka osalejate arvu: 23-26 võistlejat raja kohta. Soome mastaapide kohta on seda ikka väga vähe. Meie Itiga osalesime maksi klassis (Soomes on ju nüüd ka mini maksid, kuhu Iti peaks kuuluma), sest vastasel korral ei oleks meie tulemused Eestis arvesse läinud.
Alustati agility radadega ning meie võistlusnumbriks oli 14. Esimesel agility rajal tundsin ise, et olen veidi ebakindel ja seetõttu kannatasid ka minu näitamised, millest koer ei pruukinud üheselt aru saada. Tõke enne poomi oleks nipilt napilt tegemata jäänud. Pärast poomi aga tuiskasin ka uisa päisa ja näitasin järgmist tõket hoolimatult ning tulemuseks tõkkest mööda tulemine. Edasi sujus taas kõik kenasti, kuid kahjuks viimaseks tõkkeks oli okser ja seda Iti ei osanud arvestada ning kuna jäin ka koerast maha, siis okseri pulk tuli ka kaasa. Muidu aga jäin rajaga väga rahule, eriti kontaktpindadega.
Järgmiseks oli taas agility rada. No siin juhtisin taas peale poomi hoolimatult, Iti tahtis valesse tunneli auku minna ja vea parandamisega jäin nii valesse kohta, et edasine rada käis üle jõu, sest ma ei jõudnud kuidagi õigesse kohta õigel ajal ja sedasi see rada meil täiesti metsa poole kiskuski. Kuid kontaktid ja slaalom oli super.
Viimaseks rajaks oli hüpperada. No nüüd saime oma koostöö sujuma ja õnnestus puhas rada. Vahelt vedamisel oli küll üks arusaamatus, kuid sellega saime hakkama ja jõudsime sujuvalt lõppu. Ja nagu hiljem selgus olime raja kiireimad ning võitsime raja ja saime oma teise Soome hüppeserdi. See oli küll väga meeldiv üllatus.
Jäin meie võistluspevaga väga, väga rahule. Kuigi meil mõlemal oli olnud pikk paus, siis Iti ei paistnud see üldse häirivat (temal oli kõik selge, mina aga ei olnud päris enesekindel ja rikkusin koera sooritused).
 |
No comments:
Post a Comment