Nagu alati, oli ka seekord soov minna oma tiitlit kaitsma, kuid kahjuks läksid asjad omasoodu ja pidime leppima teise kohaga. On olemas ütlus: "kui mingil põhjusel on segavaid faktoreid, siis ei tasuks teha koeraga trenni ja seda enam ei tasuks minna võistlema." Nii juhtus ka meiega seekord ja see maksiski kohe kätte. Itiga oli kõik korras, kuid mina ise olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti. Ja seda oli näha ka võistlussituatsioonides. Üheks eredaks näiteks võib tuua UWE võtte, kus Iti tegi üllatava vea, mida varem pole juhtunud. Ringi jooksis ta imeilusti ja ka peatus oli imeilus. Siis aga pidin andma toomise käsu ja ma ütlesin seda nii apaatselt, et Itil tekkis kahtlus, kas ta ikka teeb õigesti. Itikene jooksis hantli juurde ja jäi seisma justkui oodates kinnitust oma edasisele tegevusele. Ja loomulikult tuli mul anda lisakäsk, mis röövis meilt mitu head punkti. Väike eksimus oli ka ruudus, kus Iti taas kahtles minu käsus ning tuli anda lisakäsk, mis automaatselt maksis 2 punkti. Ülejäänud võtete osas aga ei saa ma oma väikesele sõbrale teha ühtegi etteheidet, sest ta oli nii püüdlik ja üritas teha tööd kahe eest.
Oi Itikene - pean paluma sinult vabandust, et ajasin sind segadusse ning sellega ei võimaldanud sul teha oma sooritusi maksimaalselt hästi. Kuid pole hullu, elu läheb edasi ja igast raskusest saadakse üle ja nii katsume ka meie teha.
Mulle väga meeldis Aljo Pärna ütlus:"see on Sinust tore, vahepeal ka teistele midagi jätta, aga järgmine aasta olgu tiitel jälle teie ... ma olen sellega juba harjuda jõudnud!" Suured tänud Aljo meisse uskumast.
No ja siis ka ametlik osa: kokku 284,5 punkti ja 2. koht.
Esikoha pälvisid Ege ja Gitta ning kolmandaks tulid Natalja ja Bolt. Palju õnne neile.
Veel mõnusaid hetki Itist läbi Julia Saarestiku kaamera.
No comments:
Post a Comment