Elu on imeline ja üllatab meid vahel ootamatult. Tänu toredale juhusele ja tõelisele sõprusele sattusime Iti ja Rikaga täna televiisori ekraanile. Suured tänud Maire Aunastele ja Maire Jürimaale, kes te leidsite, et meie tegemised võiksid huvi pakkuda ka laiemale üldsusele.
Ühel jaanuarikuu päeval helistas mulle Maire Jürimaa ja ütles kohe: "Ütlen sulle midagi, kuid ära ütle kohe ei, mõtle ja kaalu veidi asja enne." Kui ma kuulsin milles asi, siis olin tõesti sõnatu. Ja minu otsus oligi - aga miks ka mitte! Maire Jürimaa oli rääkinud meist oma heale tuttavale Maire Aunastele, kes oli sellest mõttest kohe vaimustunud ja pikka pidu polnudki, peagi helises mul telefon ja teises otsas oli Maire Aunaste. Maire Aunaste käis meil nädalapäevad varem kodus ja viis ennast meie asjadega kenasti kurssi, mis tähendas minu jaoks palju, sest oleme ka varem teleekraanile sattunud ja kahjuks pole reporter ennast asjadega korralikult kurssi viinud ning intervjuust ei tulnud välja, miks meid teleekraanile üldse kutsuti.
Saate salvestus toimus 04. veebruaril Vene Teatris ja salvestusele minnes oli närv üsna krussis. Isegi võistlustele minnes ei ole ma nii närvis. Ruum, kus salvestus toimus, oli väga süngetes mustades värvides ja eks see veidi hirmutas Itit, kes salvestuse ajal hakkas kahtlema pimeduses toimetavates telemeestes, mida on ka lindistuses näha. Kuid kokkuvõttes võin öelda, et intervjuu sujus kenasti ja lõpptulemus sai päris hea. Olen oma koerakeste üle nii uhke.
ÕHTU MAIRE AUNASTEGA
No comments:
Post a Comment