LAUPÄEV, 12. SEPTEMBER 2020

 Eesti Meistrivõistlused Sõnakuulelikkuses 2020

Meistrikad pidid toimuma juba juulis, kuid keeruline olukord Covid19 tõttu Eestis ja kogu maailmas tegid oma töö ning toimusid need hoopis nüüd, septembris. Suured tänud korraldajale - Kagu Eesti Kennelklubile - kes vaatamata kõigile raskustele siiski selle võistluse ära tegid.

Olime seda võistlust oodanud pikisilmi, sest suur soov oli ikkagi minna ja tiitlit kaitsta. Elul on aga vahel meiega teistsugused plaanid ja palju ei puudunud, et me ei oleks sellel võistlusel üldse osalenud. Meie kallis Rika oli juba pikka aega haige olnud, kuid ta võitles oma haigusega tõsiselt, sest ta teadis, kui raske meil oleks, kui me peame kogu aeg tema haigusega tegelema. Ja ta oli tõesti tubli kuni viimase hetkeni, alles üks päev enne lahkumist andis ta mõista, et enam ma ei jaksa - palun laske mul nüüd minna. Ja kahjuks see üks päev sattus olema päev enne meistrivõistlusi. Pidin tegema selle raske otsuse ja lasin tal jääda igavesele unele. Olin üliõnnelik, et saime hüvasti jätta kodus ja et sain olla tema kõrval viimse hetkeni. Kuid mida see tähendas Itile (loomulikult ei olnud tema selle hetke tunnistajaks, kuid eks ta tajus kõike).

Nüüd pidin tõsiselt mõtlema, mida teha, kas üldse minna võistlema, sest olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti. Teadsin, et kui ikkagi otsustame minna võistlema, siis ma ei tohi oma emotsioone üldse valla päästa vaid hoidma neid enda sees - kuidas seda aga teha, et Iti midagi ei tajuks? Oi kui raske see oli.

Mingil hetkel istusin maha ja kutsusin Iti enda kõrvale ning rääkisime omavahel ja jõudsime otsusele, et me siiski läheme ja osaleme võistlustel ja pühendame selle võistluse meie kalli RIKA mälestuseks. Me ei võtnud enam endale mingeid eesmärke vaid tahtsime lihtsalt teha võistluse, mille pühendame oma kallile sõbrale.

Mida see kõik aga tähendas minule? Ma pidin kogu valu endas sees hoidma, et säästa Itikest.

Hommikul alustasime päeva tavarutiinidega ja peagi oli aeg asuda teele. olles veidi sõitnud adusin, et mu otsus ei pruukinud õige olla, sest autoroolis ei tundnud ma ennast üldse kindlana. Pea oli väga uimane, pidevalt tikkus uni peale, mis tingis selle, et tegin vähemalt kümmekond peatust enne kui kohale jõudsime. 

Kuna teekond oli üliraske, siis olin peale vaimse väsimuse ka füüsiliselt täiesti läbi. Kuid kohale tulime, seega ka osaleme. 

Olime neljandad, kes pidid platsile minema. Võistluse esimeses osas olid järgmise dvõtted: UWE, kõrvalkõnd, juurdekutsumine ja suunatud toomine.

Nüüd panen kirja meie sooritused niin nagu ma neid üldse mäletan (tegelikult töötasin ka ise nagu robot ja paljusid asju isegi ei mäleta). Kuna mul on võtted ka videos, siis ehk suudan midagi meenutada.

1. UWE -  10p.

Viimasel ajal olen Itilt nõudnud platsile minekul koheselt kontakti, kuid seekord tundsin, et pole mõtet üldse üritadagi, sest tundus, et see oleks olnud tühi töö ja vaev. Kuid võtte alguspunkti jõudsime ja visuaalselt tundub võte kenasti sujuvat, kuigi kui hästi vaadata, siis istu asend on veidi liiga madala. Muus osas jään rahule, isegi põhiasend lõpus on imeilus (tavaliselt kipub viltu jääma).

2. Kõrvalkõnd - 8,5p.

Alguses on näha, et kontakt on veidi hajunud, kuid üsna pea muutub see ilusaks ja olen ise ka Iti kõrvakõnniga väga rahul. Tagurpidi kõnnil esimesed sentimeetrid on ka veidi viltu, kuid siis läheb kenasti sirgu.

 

3. Juurdekutsumine - 10p.

No siin tegi küll Iti enda ühe parima soorituse, on ka videolt näha, et midagi ei saa ette heita.

4. Suunatud toomine - 9,5p.

Päris ilus sooritus, lõpus võib veidi kiirusega norida.

SellegaTesimene osa lõppes. Teises osas tuli sooritada: kaugjuhtimine, Z skeem, ruut ning esemed.

5. Kaugjuhtimine - 8,5p.

Siin näen videolt enda jaoks täielikku üllatust, Iti nuhib kui eemaldun ja seda veel kahel korral. Sellist asja pole ma veel varem tema juures märganud. Muus osas tundub kõik päris kena olevat.

6. Z skeem - 9p.

Jään tema sooritusega päris rahule, isegi kõrvalkõnd pole kõige hullem.

7. Ruutu saatmine - 6p.

Kuna siin tuli meil suur viga sisse, siis seda ma isegi mäletan, seda pidin suutma teda parandada. Olime seda edasi saatmist harjutanud lõpmatuid kordi ja viimasel ajal tundus asi õnnestuvat, kuid võta näpust - Iti jooksis täiesti viltu kuskile paremale. Suutsin kahe juhtimise käsuga ta õigeks saada ja edasi kulges kõik juba nii nagu võte ette näeb.

8. Eseme äratundmine - 10p.

Siin tegi Iti perfektse soorituse, olen selle üle piiritult uhke ja õnnelik.

 

Sellega said individuaalvõtted sooritatud, kuid ise ma ei olnud sugugi kindel, et kõik nii sujuvalt läks, sest nii mõndagi episoodi ma ei mäletanud üldse. Nüüd jai vaid oodata veel püsivõtteid. Kuna võistlejaid oli 7, sisi jagati meid kahte rühma ja meie olime esimeses rühmas viimased, mis tähendab, et iti läheb viimasena lamama. See variant on Iti jaoks alati kõige raskem. Ja kui siis nägin, et pannakse istuma meid veel küljega eemaldumise suunas, siis muutusin üsna ebakindlaks, sest teadsin, et Iti tajub niigi minus mingit muudatust ja nüüd veel see ka. 

Teha polnud midagi ja nii me siis platsile läksime. Iti jäi ikka väga kaugele ja minu üllatus oli suur, kui tagasi tulles nägin, et ta ei olnud grammigi ennast liigutanud, s.t., et ta ei olnud ennast järgi keeranud. No tubli tüdruk. Nüüd jäi veel viimane võte. Ka siin üllatas Iti mind, sest seekord ei lasknud ta ennast liikumisjuhist eriti häirida ning läks ilusti lamama ja ka juurdekutsumise lõpus tegi imeilusti.

9.-10. Püsistumine -10p.

          Püsilamamine / juurdekutsumine -10p.

Ja sedasi see võistlus tehtud saigi. Veidi ootamist ja alustati autasustamisega. Kui järgi jäid poodiumi kohad, siis hakkasid emotsioonid minust võitu saama ja vägisi hakkasid pisarad silma tulema, sest teadsin, et olime teinud Rika mälestuseks ilusa võistluse, vahet polnud, milline see poodiumi koht siis oleks.

Ja siis selgus, et olime võitnud võistluse. Selle asemel, et rõõmu tunda, puhkesin ma lahinal nutma - olin ju hoidnud kogu leina pea terve päeva enda sees kinni, tegin kõik selleks, et Iti midagi aru ei saaks. Keegi ei saanud midagi aru, arvati, et nutan rõõmust ja õnnest. No võta kinni: usun, et nendes pisarates oli kõike: kinnihoitud leina, rõõmu ja tohutut kergendust.

Ma ei usu ka praegu, et me olime suutelised seda tegema, sest olin justkui kuskil udupilves, alateadvuses aga teadsin, et pean vapper olema ja seda just Iti pärast ning ennast, nii hästi kui võimalik, kokku võtma.

Siinkohal teen suure kummarduse oma väikese sõstrasilma ees, kes andis endast kõik, et sellistes rasketes tingimustes koos hakkama saaksime. 

Kurvad sündmused enne võitu varjutasid veidi Iti suurt saavutust, kuid tasapisi hakkan toibuma ja juba suudame Itiga koos rõõmustada selle üle, millega me hakkama saime. 

SUUR, SUUR ÄITÄH SULLE KALLIS ITI! 

SA OLED IMELINE KOERAKE!