LAUPÄEV, 11.JUUNI 2011

Nagu näha oleme pikka aega vaikinud, kuid kahjuks on ka selleks põhjust. Nimelt aprilli kuus hakkas Rika jälle lonkama ja enne õige diagnoosi saamist tuli meil ikka palju kulutada arstikabinettide uksepakke. Lõpuks jõudsime otsaga Pärnusse dr.Lasni juurde, kes suutis tuvastada ka lonkamise põhjuse. Seekord on vigastus vasakus õlas ja nimelt kõõlustes. Raviks on ainult rahu, rahu, rahu. No eks sa katsu sellise energiapommiga rahulikult midgai teha, see on ju lausa piin. Kuid eesmärgi nimel pidasime siiski pika pausi enne kui alustasime taas koormuse lisamisega. Agilitys on meil hetkel suur paus, kuid sõnakuulelikkust ikka üritame vaikselt teha. Ja täna osalesime üle pika aja taas SK võistlustel.

TAKO Suvekarika II etapp Murastes.

Kohale jõudes oli näha, et koer on valmis kohe platsile minema - selleks ju siia tuldi. Kuid nagu alati tuli veidi oodata (tänu millele kogunes powerit veel rohkem koera sisse).
Kuna ilmaennustus lubas tänaseks väga kuuma ilma, siis tegime paar päeva varem otsuse, et alustame võistlusega 2h varem, mille peale nii mõnigi vaatas kummalise pilguga (poolest ööst kavatsevad hakata võistlema).
Mõni minut kaheksa läbi alustasime võistlusega. Kohtunikuks oli pr.Kaja Koor ja liikumisjuhiks Priit Rattur.

1. Püsilamamine.
No ei saanud keegi siin mingit hiilgavat tulemust. Tundus, et meie otsus võistlus varasemale kellaajale tõsta ei meeldinud koertele, sest sellisel kellaajal olid sääsed veel ikka väga õelad ja neid jätkus hordide viisi koerte ümber. Ka Rika ei pidanud vastu, on ju temagi kõigest koer, ning tulemuseks 7p.

2. Püsiistumine.
No siin tegid koerad ajalugu. Kõigepealt suvatses gelo platsilt ära hakata tulema. Seejärel arvas Rika, et aitab küll, läheks lamama ja väikese hetke pärast mõtles Kaspar, et on solidaarne Rikaga ning läks ka lamama. Mõni sekund enne aja lõppemist taipas ka Aron, et ega sõpru tohi alt vedada, kui lamada siis juba kõik koos (nagu kolm musketäri). Ja loomulikult ei olnud pr. kohtunik meie neljajalgsetega ühte meelt ning andis kõigile 0p.

3. Kõrvalkõnd - 8p.
No see oli mulle endale ka üllatuseks, et pärast sellist üllatust veel mingi ühise keele leidsime. Ja ega endale jäi ka mulje, et ega kõige hullem polnud, kuigi koer oli veidi liiga palju minu vastas ja oi õudust naksas aegajalt mind kintsust, mis on tegelikult stressi tundemärk.

4. Suunatud toomine - 9p.
Päris ilus sooritus, punkt läks liiga lohakast hantli haaramisest.

5. Juurdekutsumine - 9,5p.
Ei mäleta mille eest see pool punkti.

6. Ruutu saatmine - 0p.
Fiasko! No koer oskab ikka üllatada. Täna toimus meil võistlus Muraste platsi vasakul poolele (varem kogu aeg paremal poolel). Märki läks koer ilusti ja siis saatsin omaarust ruutu ja mida tegi koer? Ta keeras ennast 180 kraadi ja siiruds platsi paremasse taha nurka, kus tavaliselt alati on meil ruut olnud. No kas midagi moriginaalsemat annab välja mõelda, seda suudab vist ainult borderi aju välja mõelda. Ja ise oli ta nii üllatunud, et miks ma ta tagsi kutsun.

7. Kaugjuhtimine - 9,5p.
Väike nihkumine, muidu super.

8. Eseme äratundmine - 0p.
No see oli küll katastroof, ta pole juba ammu eksinud, kuid näed täna eksis. Nii enesekindlalt võttis vale eseme.

9. ID ring - 8,5p.
Üllatavalt ilus Rika kohta, see võte on meil ka tavaliselt üks nõrgemaid.

10. Metallhantel üle tõkke - 10p.
Punktid räägivad iseenda eest.

Kogu võistluse kohta ei oska ei nutta ega naerda, lihtsalt lõbus oli ja koer oli ikkagi väga tubli, sest lõppkokkuvõttes saime ikkagi tulemuse, mis sest et III järgu 196,5 punktiga. Parem see kui mitte midagi.

Peale võistlust kiirustasime ruttu koju, sest tuli veel asju pakkida ja seejärel võtta suund Riia poole, kus järgmisel päeval pidid toimuma rahvusvahelised sk võistlused. Stratima pidime kell kaks pealelõunal. Reisikaaslasteks olid meile Leelet ja Grets ning Aljo ja Aron. Kell oli 14.12 kui startisime Mustamäe Prisma juurest. Sõit kulges viperusteta, v.a. paar väga tugevat paduvihmade hoogu - olime juba unustanud, et ka sellist vett võib taevast alla tulla. Kell oli kuskil veidi enne seitsest õhtul kui kohale saabusime. Nagu alati tervitasid meid lahked hotellitädid, kes kõik on tphutud koerte fännid. Saime toa võtme, asjad tuppa ja seejärel koertega jalutuskäigule. Et õhtu igav poleks, selle eest hoolitses Aljo, kes viis meid oma tuttavate juurde õhtusöögile. Grets ja Rika jäid hotelli puhkama ning Aron võeti kaasa. Meid juba oodati pikisilmi ja vastuvõtt oli hiilgav. Kõhud olid üsna tühjad ja me oleks olnud tänulikud iga palukese eest, kuid ees ootas meid ikka väga rikkalik õhtusöök. Suur tänu lahkele pererahvale. Kell näitas juba viimast tundi selles päevas kui lahkusime. Aljo jäi ööseks tuttavate juurde ja meie Leeletiga siirdusime hotelli.