LAUPÄEV, 24. SEPTEMBER 2011

Agility kui hobi.

Osalesime TAKO korraldatud agility võistlustel, kohtunikuks Kati Wala Soomest. Kuna oleme teinud väga vähe trenni, siis ega midagi head oodata polnud. Ja kõige suurema shoki sain, kui selgus, et Rika oma kiirusega võib klassifitseerida aeglaste koerte kategooriasse, uskumatu, kuid tõsi. Aga mis seal ikka, tore on ikka tegeleda asjaga, mis koerale väga meeldib. Ja niikaua, kui mõlema jalad vastu peavad, üritame jätkata.

Rajad olid mõnusalt joostavad ja küllaltki kiired ja esines ka mõnusaid lõksusid.

Esimesel rajal oli kenasti tunnel ümber poomi sätitud ja ega ma seda eriti kartnud, sest olin kindel, et see ei tohiks probleemiks olla, kuid võta näpust, milleski ei tohi kunagi kindel olla. Teoorias olen küllaltki tugev, kuid kahjuks rajal koos koeraga ei tule kõik nii välja nagu tahaks. Juba alguses ei saanud koer aru, et peab slaalomisse minema ja tegi suure kaare. Edasi peale müüri mingil põhjusel tõmbas tõkke maha, millest ma ka aru ei saanud. Videolt vaadates saab ainult tõdeda, et koer hüppab hooletult. Ja peale A takistust tegin ise vea. Koer pidi minema pikkushüppele, kuid A-lt minnes ise vaatasin juba pikkushüpet ning ei jälginud koera ja nii ta käe järgi sinna rõngasse jõudis. No ja ega edasi ka enam midagi head olnud. Seega palju oleks vaja veel harjutada, kuid eks aeg näitab, kas ja kuidas.



Teine rada. Algus oli ilus ja siis peale kiike oli kaks tõket, mida ma planeerisin hoopis teisiti kui välja kukkus ja tänu sellele oleks koer peaaegu valesse tunneliauku karanud, kuid õnneks läks. Edasi sujus kõik ilusti kuni eelviimase tõkkeni, millest Rika sujuvalt mööda jooksis, uskumatu. Aga eks ma alahindasin seda lõppu ja usaldasin koera liialt, mida tegelikult tulebki teha, kuid kas alati nii julgelt? Seega taas mida õppida. Sellel rajal aga jäin väga rahule variandiga, mille tegin peale müüri. See koht tundus algul väga hulluna, kuid tegelikkuses ei valmistanud mingit peavalu.



Kolmas rada - hüpperada. Nagu ma olen alati öelnud, et meile sobib variant, kus on kolm võistlust. Esimene läheb aia taha, teine on enamvähem ja kolmas on ok. Siin rajal olen ma kõigega juhtimises ja koera töös rahul, kuid vaatamata kõigele jäime viiendale kohale, sest selgub, et Rika ei püsi enam konkurentsis kiirete koertega. Seega jääb agility meile hobialaks.