Agility Maailmameistrivõistlused Luxembourgis
Taas tagasi koju.
Meie lennuk pidi startima Brüsselist alles 20.05, seega kiiret polnud kuskile. Käisime hommikul veel kaubanduskeskuses kingitusi kodustele vaatamas ja alles kella kahe paiku asutasime ennast Brüsseli poole teele. Teepeal tegime mitu peatust, et koeri jalutama viia ja ühe korraliku lõunasöögi olime ka ära teeninud. Brüsselis esimese asjana tuli auto tagasi anda, mis läks valutult (olime auto eest korralikult hoolitsenud). Seejärel suundusime lennujaama ootesaali. Kuna oli veel aega, siis läksin Rikaga jalutama, mis aga osutus päris peavaluks. Käisime edasi tagasi ühele ja teisele poole, et leida väikest murulappi, kus koera saaks ennast vabalt tunda, kuid mida ei olnud, seda ei olnud. Olin Rika pärast päris mures, sest tema ei tee oma hädasid asfaldi peale. Kõpuks leidsin 0,5 ruutmeetri suuruse rohututtidega kaetud kohakese, kuhu siis Rika sai ka kükitada.
Meie check in möödus valutult, kuid Dmitri sattus ametniku peale, kes oli tõeline bürokraat. Kõigepealt nõuti koera vetpassi (minult seda ei nõutud). Dmitri pidi kaevuma oma lukustatud kotti. Kuid sellest ei piisanud ametnikule. Nüüd tahtis ta näha, milline koer Dmitril puuris on. Nähes koera otsustas ta, et see koer on selle puuri jaoks liiga suur ja Dmitri ei saa koera sellise puuriga lennukisse võtta. Nuta või naera, mida teha. Pakuti kaks varianti: kas jätad koera maha või lähed ja ostad uue puuri. Kas tõesti on see võimalik, kuid jah – ametnik oli järele andmatu. Lõpuks tuli kohale veel üks ametnik, kes siiski suutis olukorra lahendada Dmitri kasuks ja Stenley sai õnnelikult oma puuriga lennukisse. Ja lõpuks ometi olime lennukis ning meie reisi viimane etapp võis alata. Tallinna lennujaamas tuli üsna kaua oodata koeri ja juba tekkis väike ärevus sisse, sest Brüsselis stuujardessilt koerte kohta küsides, kas nad ikka on lennukis, me jaatavat vastust ei saanud. Aga kõik lõppes kenasti ja peagi olid ka koera ootesaalis. Seekord tundus, et Rika pidas lennureis8i paremini vastu, mingeid stressi märke näha polnud. Lennujaamas loi meil vastas Ege, kes viis meid lõpuks oma koju, kus meid ootas meie väike röövel Iti, keda ma polnud 6 päeva näinud ja keda ma juba väga, väga igatsesin. Aitähh Egele, kes kantseldas minu jõmpsikat kõik need 6 päeva.
Selline see meie reis Luxembourgi siis oli. Reisida on tore, kuid kodus olla on veel parem!
No comments:
Post a Comment