Treeningud, avatseremoonia ja esimene võistluspäev.
8.30 oli kogunemine halli juures ning 9.00 pidime olema vet. kontrollis ning 10.03 oli meie treeningaeg. Suur võistlusplats oli treeningute tarbeks jagatud kolmeks, seega minid, midid ja maksid said kõik oma platsi. Aega treeninguteks oli 8,45 minutit. Seda oli päris piisavalt ning ära sai proovitud kõik tõkked, isegi piiksuva lauaga oli võimalik tutvust teha. Õnneks Rikal selle lauaga mingeid probleeme ei ole. Treening oli nii intensiivne, et kahel korral platsil, oma ühte minutit kasutades, sai nahavahe päris kuumaks.
Kõikidele meeskondadele oli olemas ruum, kuhu koerad sai omaette, suurest meelust eemale, jätta. Ruumid ei olnud midagi luksuslikku, kuid parem selline, kui oleks koridori peal pidanud olema.
Selline see meie privaatruum siis välja nägi.
Avatseremoonia pidi algama alles 14.30, seega vaba aega kui palju. Kuna hotell ei olnud kaugel, siis otsustasime minna vahepeal hotelli tagasi. See variant oli mulle väga meeltmööda, sest sedasi sai Rika puhata rahulikus keskkonnas, mitte ei pidanud olema hallis puuris. Täna õhtul oli ju maksi koertel ka esimene etteaste ning rahulik puhkus kulus marjaks ära.
Avatseremooniaks olime hallis tagasi. Korraldaja soov oli, et tseremoonial osaleksid kõik osavõtjad ja koerad, kuid siiski oli näha, et nii mõnedki olid koerad (just maksi koerad) ikkagi puhkama jätnud. Ju siis ei tahetud koeri enne võistlust väsitada. Tseremoonia naelaks oli laulja nimega Nori Rickenbacher, kes tegi võimsa soolo etteaste – oli tõesti nauditav ja kutsus lausa kaasa tantsima. Pikad kõned seevastu aga jäid enamusjaolt arusaamatuteks, sest peeti need enamuses prantsuse keeles.
Kogunemine avatseremooniale.
Midagi põnevat tseremoonial jäi siiski silma Rikale!
Kuna ma midagi aru ei saa, siis parem poseerin!
Mõned hetked avatseremoonialt.
Pärast tseremooniat hakati aga koheselt maksi meeskondliku võistluse tarbeks hüpperada ehitama.
Foto ei ole küll makside rajast, kuid annab siiski ülevaate võistlusplatsist.
Ega meil eriti palju aega jäänudki. Käsime Rikaga väikesel jalutuskäigul ja oligi aeg minna juba rajaga tutvuma. Meie meeskond tutvus rajaga teises grupis.
Foto: M.Vaidla
Raja joonisega oli võimalus tutvuda kohe, kui rada ehitama hakati ja juba esimesel pilgul tundus, et midagi võimatut ei ole, kuid õige ülevaate saab ikkagi alles platsil tegelikku tõkete paigutust nähes. Kui joonisel tundus, et tõketega 7 ja 8 võib meie jaoks probleem tekkida, siis platsile jõudes selgus, et tõketevahelised vahed olid hoopis teistsugused (tõke 9 oli tunduvalt kaugemal, kui ta seda joonisel oli) ja esialgne väike kartus haihtus koheselt. Tundsin ennast väga hästi, sest see rada oli just meie rada ja suure tõenäosusega me peaksime sellega hakkama saama. Kohtunikuks hüpperajal oli Jos Thines Luxembourgist. Eesti meeskond astus areenile viieteistkümnendana ja järjekord oli meil järgmine: mina ja Rika, Natalja ja Bolt, Alar ja Tuffy ning Marje ja Süsi.
Ja oligi käes aeg minna platsile. Kui üks meeskond jooksis, siis kaks meeskonda pidid juba platsil ootetsoonis valmis olema. See oli meie jaoks kõige raskem hetk, sest Rika kütab ennast hirmsasti üles teiste jookse vaadates. Üritasin teda nii palju kui võimalik hoida barjääride taga, kuid ta suutis ikka oma pea kuskilt läbi suruda või siis üle barjääri sirutada.
Eesti meeskond oma stardijärjekorda ootamas.
Foto: M.Vaidla
Peagi oli rajal Jaapani meeskonna viimane koer ja meie Rikaga olime juba valmis koheselt starti minema. Ma pole juba ammu sellisel suurel areenil jooksnud ja kuidagi väga võimas tunne tuli sisse (minu viimane agility MM oli Dornbirnis Dixiga aastal 2009) ja seda enam, kui kuulsid meie fännide kisakoori.
Kõlas vile ja võisime alustada. Rika püsis kenasti stardis ja seega saime kenasti alustada. Rika oli väga koostööaldis ja kõik sujus imeliselt. Ainuke koht, kus ma rahule ei jäänud oli peale pikkushüpet, kus oleks võinud olla palju väiksem kaar ning kus me kaotasime kindlasti tublisti aega. Kuid tegin seal kõike teadlikult, et vältida igasugu üllatusi pikkushüppe sooritamisel. Oleme Rikaga palju harjutanud pikkushüppelt järsku keeramist, kuid kuna pikkushüppe taga oli tühi ala, siis ma ei hakanud riskima ja läksin kindla peale välja. Kaar tuli küll suur, kuid selle kompenseeris puhas rada. Vau – me saime hakkama.
Imekenad fotomeenutused Rikast hüpperajal:
Fotod: M.Vaidla
Foto: A.Skaja
Fotod: C.Faltner
Peale meid oli Natalja ja Bolti kord. Kõik sujus samuti imekenasti kuni tõkkeni 19, kus kahjuks kukkus tõkkepulk. Kolmandatena jooksid Alar ja Tuffy, kellel seekord kukkus mingil põhjusel lausa 3 tõkkepulka, mida ei osanud Alar ega ka keegi teine mitte millegagi seletada, kuid kahjuks nii see juhtus. Viimastena jooksid Marje ja Süsi, kes tegid samuti puhta raja. Pärast hüpperada jäi Eesti meeskond 21. kohale. Kuna rada ei olnud raskemate killast, siis oli ikka päris palju ilusaid ja puhtaid sooritusi. Kiirused MMl on ka ikka väga aukartustäratavad ja meie oma kiirusega jäime alles 62. kohale (Rika kiiruseks oli küll 4,61, kuid MMl pole sellise kiirusega midagi peale hakata). Kuid vaatamata kõigele olime Rikaga väga, väga õnnelikud ja võisime rahulikult hotelli puhkama minna, et homseks agility rajaks kenasti välja puhata.
No comments:
Post a Comment