Üks imeilus ja tore nädalavahetus kaunis Soome väikelinnas Porvoos. Olin kutsutud hindama agility võistlusi Porvoosse, korraldaja klubiks Porvoonseudun Koiraharrastajat ry. Pean kohe mainima, et nii hästi ei ole veel kuskil olnud võistlustele eelneva info kättesaamine, kirjadele vastamine toimus korraldaja poolt äärmiselt operatiivselt. Ja etteruttavalt pean kiitma kogu võistluste korraldust - see oli super. Aga nüüd kõigest lähemalt.
Reede, 31. juuli
Tallinnast alustasime Rika ja Itiga teekond 14.30 väljuva laevaga. Alguses plaanisin minna õhtuse laevaga, kui aga sain teada, kus me ööbime, siis olid plaanid kiired muutuma. Kujutasin juba ette, kui mõnus nädalavahetuse puhkus saab meil olema. Laevasõit oli kui sõrmenips ja Soomes me olimegi. Ja nüüd kurss Porvoo peale. Mida lähemale me jõudsime, seda kaunimaks muutusid loodusvaated. Ja seda kõike kaunistasid suured jahtide ja kaatrite sadamad, mis teeäärseid meresoppe ääristasid.
Meie koduks paariks ööks sai Emäsalon Seikkailulaakso.
Kui meie kohale jõudsime, siis olid Henri Luomala (teine kohtunik võistlustel) ning Jaana Saares (korraldaja) meid juba ootamas. Mingil põhjusel see imeline koht oli inimtühi, s.t. et aktiivset turismindust seal hetkel ei olnud. Sel õhtul olime Henriga keskuse ainsad külastajad. Kuid vaatamata sellele oli ümbrus kõik korras ja puhas. Saime omale hubased toad ja sättisime mugavalt end sisse.
Esimese asjana läksin koertega ümbrust uudistama. Oi kui ilus ja mõnus seal oli, ma ei oleks midagi sellist osanud unistadagi. Päike hakkas loojuma ja vaade merele oli imeline. Istusin ühe majakese terrassile ja nautisin vaadet ja vaikust.
No egas koerad mul kaua lasknud ilu nautida, nemad nõudsid oma mõnusid, s.t. ujuma pääsemist. On nad mul sellised, et egas muidu naljalt ujuma ei minda, kui millegi järele pole minna. Ja nad ju teadsid, et mul on veemänguasjad kaasas. Ajasin end püsti ja läksime veemõnusid nautima, s.t. koerad mitte mina.
Oi kui õnnelikud nad olid. Kuna koerad olid nüüd hirm märjad, siis kuidagi ei tahtnud selliseid vesirotte omale tuppa ja ei jäänud muud üle, kui tegime tervele pargile ringi peale ja vaatsime kõik kohad oma silmaga üle.
Tasapisi hakkas päev õhtusse saama ja oli aeg puhkama heita, sest hommikul oli äratus üsna vara, kuna võistlused algasid järgmisel päeval juba kell 8.00.
Laupäev, 01. august
Äratus 5.30. Üsna vara, kuid mulle ei meeldi tormata. Tahtsin rahulikult hommikukohvi nautida (oli võimalus ise kohvi teha) ning rahulikult käia ka koertega hommikusel jalutuskäigul. Toas oli mul ka külmetuskapp, kuhu korraldaja oli head ja paremat hommikusöögikraami pannud. Seega valmistasin mõnusa hommikusöögi ja nautsin seda sõna otseses mõttes, sest koerad ei arvanud varajasest ärkamisest suurt midagi ning magasid rahulikult edasi. Alles siis, kui hakkasin sättima õueriideid läks koerte pesas kibelemiskes. No nüüd vaid kiiresti uks valla ja nautima päikesetõusu.
Olin otsustanud, et hommikul koeri vette ei lase, sest muidu peavad jääma autosse märjalt. Kuid see oli vaid teoreetiline mõtteviis, tegelikkus osutus hoopis muuks. Kohe kui olime saanud maja nurga taha ja tee hakkas mäest alla viima, pühkisid koerad mõlemad mul silmist nagu nooled. Kui ma alla mere äärde jõudsin, siis nemad juba ootasid kärsitult vette pääsemist, mul polnud ju mänguasjugi kaasas.
Kuid need anuvad sõstrasilmad sulatasid mu üles, otsisin pksajupid ja juba nad vees olidki. Oi kui vähe oli vaja, et koeri õnnelikuks teha.
Hommikune suplus tehtud, läksime tuppa, võtsime asjad ja asutasime end teele võistluspaigale. Sõita oli vaid 12km. Veidi ekslemist enne kohalejõudmist, kuid õnneks olin varunud veidi aega, seega hiljaks me ei jäänud. Olin raja skeemi korraldajale juba varem saatnud ja kui kohale jõudsin oli rada juba üleval. Minul jäi vaid pilk peale visata ning tõdeda, et tegu on olnud väga tublide rajameistritega. Parandada polnud midagi. Rada mõõdetud ja numbrid paigas ning võistlus võis alata.
Raja toimkonnas oli üsna palju inimesi ja seega ei olnud mingit muret, et kuskil midagi kahe silma vahele jääb. Tunnelid olid kõik perfektselt paigas terve võistluse. Kuna platsi aluspinnaks oli kivituhk, siis slaalomit tehes tekkisid suured augud kõrvale ning need siluti ka väga operatiivselt. Võistlejad olid ka väga tublid ning olid kõik kenasti õigel ajal stardis.
Minu hinnata oli täna kaks korda A3 minide ja midide agility rada ning A3 makside hüpperada. Laupäeval olidki ainult A3 rajad. Henri Luomala hindas minide ja midide hüpperadasid ning makside kahte agility rada. Seda seepärast, et saaksime ka Rikaga kaks rada joosta. Ilm oli ilus päikeseline, tuul oleks võinud veidi vaiksem olla. A3 tase oli päris hea, vead ja disklahvid tulid täiesti ootamatutest asjadest nagu näiteks rõnga läbimine. Kui järjest juba 3 koera jooksis rõnga ja raami vahelt, siis vaatasin veel hoolikamalt seda rõngast (nägin ilusti tagant, kui koerad rõngast sooritasid), sest kartsin juba, et mina näen valesti. Kuid vahelt läbi hüppamine jätkus. Ja seda A3 klassis! Mingil põhjusel oli slaalomi sooritamisel palju vigu ja tendents oli selline, et enamus ei parandanudki slaalomi viga vaid jätkasid hoogsalt, et mitte koera motivatsiooni maha võtta. Tulemusi vaadates on näha, et disklahve on päris palju, kuid need tulidki paljuski sellest, et rõnga tõrget ei märgatud või jäeti slaalomis viga parandamata.
Maksi koerad jooksid päeva viimastena oma kolm rada. Olin Henri Luomala radade profiiliga kursis ning mingit lihtsalt jooksmist ma ei oodanud. Kuid võta näpust - minuarust olid tal seekord päris lihtsad rajad, ei midagi sellist millega varem olen rinda pistnud. Rika oli päev otsa autos istunud kui välja arvata mõned lühikesed jalutuskäigud ja üks veidi pikem midide hüpperaja ajal. Platsil jooksmist nähes läks Rika väga pöördesse ja olin valmis halvimaks. Kuid Rika üllatas mind meeldivalt. Rajale pääsedes ta keskendus kenasti ja läbisime mõlemad rajad ilusti, Esimesel rajal jäin ühes kohas ise veidi koerale ette ja hüpates minu suunas ajas ta pulga maha. teine rada oli puhas. Väike arusaamatus oli ühe tunneli ees, kuid see oli niipalju kaugel, et tõrget sellest ei saanud, kuid kiiruses kaotasime sellega midagi kindlasti. Kuid olin selliste tulemustega väga, väga rahul.
Päeva lõpetas minu makside hüpperada, kus olid päris ilusad tulemused.
Kell oli kuskil kuue ringis, kui võistlused lõppesid. Kiirustasin koertega koju, et teha mõnus õhtune jalutuskäik, käia dušši all ning siis vanalinna õhtust sööma. Õhtune jalutuskäik oli juba kui rituaal - kõigepealt ujuma, siis vaatame, mis edasi saab. Nüüd tuli mul jätta märjad koerad omapead tuppa polnud sellist aega, et nad saaksid ennast kuivaks joost. Saime Jaanaga kokku veidi enne kaheksat ning siirdusime Porvoo vanalinna. Olin Porvoos esimest korda ja milline imeilus vanalinn, see oli kui muinasjutt.
Soovitan soojalt kõigile seal ära käia. Minu õhtu möödus aga mõnusas restoranis mõnusa õhtusöögi ja seltskonnaga. Kuna päev oli küllaltki pikk ja sisurohke, siis lõpuks koju naastes oli väga mõnus vajuda voodisse ja suikuda unele.
Pühapäev, 02. august
Täna algas võistluspäev 9.00, seega sai veidi pikemalt mõnuleda. Täna olid mul hinnata A1 ja A2 võistlused, mõlemas 2 x agility ning 1 x hüpperada. Ilm oli küll päikeseline, kuid väga, väga tuuline - isegi tõkketiivad ei püsinud paigal. Kuid võistlus sai siiski peetud ilma ekstreemsusteta. Päris ilusad jooksud ja üsna palju oli SERTe ning LUVAsid. Võistluspäev lõppes umbes viie paiku ning oligi aeg siirduda sadamasse.
See oli üks väga tore nädalavahetus. Nagu ma juba alguses mainisin, siis korralduslik pool oli super, toimkond ja rajaabilised samuti väga, väga super. Ja mis mulle kõige sügavama emotsiooni jättis oli taas inimeste rahulolu minu radadega. Tuldi juurde ja kiideti väga mõnusate radade eest ning pärast võistlusi, juba kodus olles, sain meili, kus korraldaja andis ka teada, et oli saanud palju tagasisidet heade radade kohta. Sellist tagasisidet on alti rõõm kuulda.
No comments:
Post a Comment