Meil on kutsikad - oleme nii õnnelikud!
Seda postitust alustade tunnistan kohe, et mul on pisarad silmas, sest ma ei usu veel isegi, et see teekond on jõudnud finišisse. Kes on olnud kursis meie teekonnaga, mis on kestnud mitmeid aastaid, siis need teavad, mida minu hing ja süda tunnevad.
Jah, meie tegemised on olnud veidi justkui salastatud, kuid seekord olin tõesti ebausklik ja ei julgenud enne hõisata kui kõik on kindel. Alles pärast ultraheli (27.08), mis kinnitas, et Iti ootab kutsikaid, julgesin hakata mõtlema asja avalikustamisele.
Tending Bonfire & Welsh Riverdee Rayder
Siinkohal pean ütlema suured, suured tänud Miriam Søndergaardile, tänu kellele saan tunda hetkel sellist ütlemata suurt, suurt rõõmu.
Kuna meie teekond on olnud väga vaevarikas, siis olin mures iga sammu pärast, mis eelnes kutsikate sünnile. 19.09 sõitsime ära Soome, kus kutsikad pidid sündima. Selline nõue oli tingitud Soome Kennellidu reeglitest, sest tahan kutsikad registreerida Tending Kenneli nimele, mis näevad ette, et kustikad peavad sündima Soomes. Ja niimoodi me siis Soome sattusime ja plaanime siin olla pea 2 kuud.
Iti sünnitegevus algas juba 26. septembri varahommikul ja see, mida ma pidin üle- ja läbielama selle ühe ööpäeva jooksul - ma ei oska seda sõnadesse panna. Jah, koerte sünnitus peaks olema loomulik, kuid kahjuks ei ole loodus iga kord nii armulik. Need piinad, mida Iti pidi üle elama - jäävad igaveseks minu mälupilti. Ja kui 27. septembri hommikul oli selgemast selgem, et Iti ei saa selle kõigega ise hakkama, läksime kiiresti Espoo loomakliinikusse, kus Itile tehti keisrilõige ja ilmavalgust nägi neli imelist inglikest (oli viis inglikest, kuid kahjuks üks inglike ei suutnud ise hingama hakata ja arstide jõupingutused ei toonud ka edu) - 3 poissi ja 1 tüdruk. Kuid sellega minu õudusunenäod veel ei lõppenud - operatsiooni käigus selgus, et Itil on emakas väga hullusti rebenenud ja tulemuseks oli munasarjade ja emaka eemaldamine. Kui nüüd tagant järele kõigele mõelda, siis ma isegi ei julge mõelda, mis oleks võinud kõik juhtuda, kui me poleks kliinikusse läinud just siis kui läksime? Tänan kõigeväelisemat, et ta siiski suutis kaitsta minu kallist Itikest ja tema väikeseid inglikesi.
Ooteruumis ootamine oli tohutu piin (see kestis vähemalt tunnikese, võib olla isegi rohkem). Kogu selle aja ma ei teadnud, mis toimub - oli täielik teadmatus. Lõpuks tuldi ütlema, mis on juhtunud. See oli mulle suur, suur shok - ikkagi veel ei toodud Itit ega inglikesi. Lõpuks kostis koridorist imelist piiksumist ja inglikesed saabusid - millised emotsioonid! Kuid emast veel ikka ei kippu ega kõppu, sest nüüd algas teine operatsioon. Läks veel väga, väga pikalt enne kui ka Iti toodi tagasi - vaeseke oli alles narkoosi all ja ei teadnud oma suurest õnnest midagi. Olime kliinikus seni, kuni Iti narkoosist ärkas ja hakkas aduma, mis on toimunud. Lõpuks saime loa minna koju.
Niimoodi sai alguse meie elu uus etapp.
No comments:
Post a Comment