SK MM 2023 Hispaanias, Asturias
Centro Ecuestre El Asturcón
26. juuni, esmaspäev - reisi 10 päev
Tänane äratus oli lausa 3.30 ja väljasõit oli planeeritud 05.00. Täna oli meil sihtpunktiks Senlis, Prantsusmaal, kuid sinna jõudmiseks tuli läbida 1272km. Nii palju kilomeetreid me varasematel päevadel ei ole läbinud. Varajane kellaaeg tagas sujuv liikluse. 10.00 ületasime juba Hispaania - Prantsusmaa piiri. Oma teekonnal tegime mitmeid peatuseid, sõime jäätist, istusime ummikutes ja läbisime Pariisis pea 12km pikkuse tunneli. Vot nüüd tuli küll väike tunneli foobia sisse. Vahetult enne Pariisi tegime Jüriga vahetust ja asusin ise rooli. Ei saanudki eriti sõita, kui sattusime tohutusse ummikusse. Kuna meie buss oli manuaalkäigukastiga, siis oli mul tükk tegemist selle summikus. Mina olin ka siis roolis, kui läbisime selle pika tunneli. Vahel buss tegi ikka õudseid hääli ja hakkas juba ka kärsa haisu tulema (ei tea, kas tegin pidurile / sidurile liiga). Olin läbi teinud paraja katsumuse ja bussi tervise huvides vahetasime esimesel võimalusel Jüriga taas kohad (tal kogemusi rohkem), sest ummik ei paistnud veel nii pea lõppevat.
Lõpuks 19.45 jõudsime kohale. Hotelli teenindus oli umbkeelne ja kuid toa saime väikeste sekeldustega ikka kätte. Seadsime end sisse, tegime koertega vajalikud protseduurid ja siis läksime otsima, kust süüa saaks. Õnneks oli vastas hotellis restoran ja sinna siirdusimegi. Teenindus oli taas umbkeelne ja väga raske oli selgeks teha oma soovid. Kuid kuidagi saime ikka hakkama. Ka arve tasumisega oli nii palju probleeme, vaata, et jääme võlglasteks. Arve tasumise järjekorras keegi mõikas veidi inglise keelt ja suure, suure vaevaga saime teenindajale selgeks tehtud, mida me olime joonud ja söönud.
Lõpuks saime magama ja uni, peaks ütlema, oli päris mõnus.
27. juuni, teisipäev - reisi 11. päev
Äratus 4.30. Tänane päev oli minuti pealt planeeritud, sest õhtuks pidime jõudma Kieli laeva peale, mis väljub täpselt graafiku järgi ja seega meil ei olnud mingit mänguruumi. Õnneks anti hommikusööki juba 6.00, mis, peaks ütlema, oli Prantsusmaa kohta päris rikkalik - oli nii soolast kui ka magusat. Siiani olin teadmises, et prantsuse hommikusöök on "väga magus". Enne väljasõitu jõudsime jõudsime ka mõned foto meenutused teha.
Täna on sõita 947km. Ei jätnud tänase peale eriti palju, sest karta on, et Saksamaal võime jääda ummikutesse ja tahtsime, et oleks piisavalt aega üllatusteks.
8.15 Prantsusmaa - Belgia piir
10.38 Belgia - Saksamaa piir
Tegime tee peal päris palju peatuseid, et koerad saaks piisavalt jalgu sirutada enne 19h laevasõitu. Mul ei olnud õrna aimugi, kuidas koertega laevas hakkama saame. 8km enne sadamat sattusime hiigelsuurde ummikusse. Esimesel hetkel eriti muretsemiseks põhjust polnud, sest olime selliseks variandiks valmistunud ja meil oli 1,5h ajavaru. Tasa ja targu sadama poole liikusime ja 18.30 olimegi kohal. Nüüd oli pinge maas, sest oli kindel, et olime jõudnud laevale ja ei olnud enam mingit ohtu.
Lõpuks pääsesime ka laevale, mis osutus üpris vanaks saaniks ja oi kui raske oli bussiga õigele dekile saada. See õige dekk asus laeva põhjas, esimesel korrusel, ja see oli absurdne, mismoodi pidi manööverdama, et lõpuks õigesse kohta maanduda. Ja sellest oli veel vähe. Laevas ei olnud lifte ja meie kajut asus 6-l korrusel. Kogu oma kraam tuli jalgsi mööda treppe üles tassida. Olin küll paigutanud askad sedasi kottidesse, et minimaalselt laeva kaasa võtta, kuid lõpuks oli neid ikkagi paras jagu ja pidime mitu korda üles alla ronima.
Jüri ja Kai vedasid asju ja mina ootasin koertega bussis. Lõpuks pääsesin ka mina üles ja ees ootas tikutopsi suurune kajut. Tänasin ennast kogu südamest, et olin broneerinud aknaga kajuti, vähemalt valgus andis veidigi avarust kajutisse. Üritasime ennast kuidagi ära mahutada ja siis kell 21.00 võisime minna õhtust sööma. Söögilaud oli väga rikkalik ja enne magama minekut sai korraliku kõhutäie.
Enne magama minekut üritasime ka koerad dekile viia, kuid lootusetu, et nad seal midagi teeksid. Eraldi kohta koerte jaoks ei olnud. Infost öeldi, et igal pool võib jalutada. ja no kuidas ma lasen koeral pissida või kakada kohta, kus lapsed mängivad, veeretavad endid maas jne. Õhtul igatahes keegi isegi ei üritanud midagi teha, eks vaatame, mida toob hommik. Ma eriti mures ei olnud, sest teadsin koerte pidamise võimet. Uni laevas ei olnud ka kõige parem.
28. juuni, kolmapäev - reisi 12. päev
Hommikul ärakasin juba 7 aegu ja esimese asjana, mis mul tegelikult kombeks ei ole, viisin koerad dekile oletades, et rahvast on vähem. Nii oligi ja tegelikult leidsin laeva külgedel kohad, kus rahvast vähem on. Iti oli tubli ja tegi pissi kohe, Mi aga ei midagi. Egas midagi - lähme sööma. Taas rikkalik hommikusöök ja peale seda lihtsalt vedelesin ja puhkasin. Isegi hea oli, et Wifi ja üldse neti ühendus oli väga kehva, sai tõeliselt puhata. Aeg ajalt käsin koertega üksikult väljas, Iti oli tubli, kuid Mi ikkagi keeldus (aga eks ise teab).
Ja oligi käes lõunasöögi aeg. Kuna kõht oli alles hommikusest täis, siis läksime tunnike hiljem. Igal söögikorral viin midagi ka koertele, kes nii armsasti ootavad meie tagasi tulekut.
Pärast lõunasööki läksime koertega helikopteri dekile ja seal tegime rahvale toreda sõnakuulelikkuse trenni. Pealtvaatajaid oli palju ja peaks ütlema, et koerad nautisid olukorda. Pärast esinemist tegime veel fotosessiooni.
Pärast seda läksime üks dekk allapoole ja nüüd oli ka Mi nõus pisiima ja oi kui pikk piss neiul oli.
Mingil hetkel selgus, et laev hilineb ja siis hakkas laevas ikka tohutult kiire. Juba taheti koristama tulla, et laev saaks väljuda tagasi Kieli õige aegselt. See oli küll veidi ebameeldiv. Et mitte võõraid inimesi kajutisse lasta tegime nende töö ise - võtsime mustad voodiriided ära, tühjendasime prügikastid. kas see on ikka reisijate ülesanne? Kuid head söömaajad kompenseerisid kõik ebamugavused.
Klaipedasse jõudsime kuskil 18.00. Jõudes sadamasse algas taas kohutav bussiga manööverdamine laevas, et välja saada. Levast väljudes tegime peatuse esimeses bensukas, mis teele jäi. Tankisime ja koerad said lõpuks vabas looduses kõik oma hädad tehtud. Nüüd võis rahumeeli jätkata koduteed. Plaan oli sõita Tallina välja olenemata, mis kell me koju jõuame.
22.03 Leedu /Läti piir, koduni on veel 965km.
Veidi enne Eesti piiri, ühel möödasõidul (oli juba päris pime) teeb Jüri äkilise pidurduse ja siis näen ka ise, et metsea pere lippab üle tee. Pisikesed põssad riburada ees ja siis suur ema järgi. See oli ime, et me emale otsa ei sõitnud. Tänu taevale - keegi hoidis ja kaitses meid. Oli ikka paras ehmatsu - oleme terve Euroopa läbi sõitnud ilma igasuguste avariideta ja nüüd oleks see peaaegu juhtunud - KUID EI JUHTUNUD🙏
01.43 Läti / Eesti piir
Koju jõudsime 03.15 - TERE KALLIS KODU!
JA ÕNNELIKULT OLEMEGI KODUS, KÕIK KÕIGE PAREMA TERVISE JUUTES. SUURED TÄNUD TOIVOLE, KES MEID VIIMASEL HETKEL BUSSIGA VÄLJA AITAS💓
SUURED TÄNUD JÜRILE, KES OLI MEILE TUBLIKS BUSSIJUHIKS💓
SUURED TÄNUD KOERTELE, KES OLID VÄGA VAHVAD REISISELLID💓
No comments:
Post a Comment