Lõpuks ometi Saaremaale.Oi kuidas ma ootasin, et saaks Saaremaale. Juba mõte sinna minemisest andis jõud ja jaksu. Ma ei oskagi öelda, miks see koht mulle nii positiivselt ja rahustavalt mõjub. Kuna väljas on veel suur talv, siis ei olnud mul mingeid erilisi pakilisi tegemisi ja sain kõik päevad pühendada koertele. Samuti õnnestus lõpuks läbi töötada Jaakko koolituse materjalid. Ja oi kui palju asju oli juba meelest läinud, hea, et Jaakko lubab oma koolitusi filmida.
Tegime iga päev natukene trenni, käisime jalutamas ja nautisime ilusaid ilmu täiel rinnal ning päevad möödusid linnutiivul.
See Saaremaa reis aga jääb mulle pikalt meelde, sest sel korral õnnestus mul esimest korda sõita saarde ja sealt tagasi mööda jääteed. Olen Saaremaaga olnud seotud juba pea 40 aastat ja seda eksootikat pole senini õnnestunud kogeda. Ei saa salata, et esialgu jääteele sõites põksus süda veidi kiiremini, adrenaliini tase tõusis märgatavalt. Põhimõtteliselt oli tee märgistatud ja tundus, et mis siin ikka karta, kuid veidi enne Kuivastut järsku kadus järg ära, kuidagi ei osanud aru saada, kuhu edasi. Jää muutus äkki kõik ühtlaseks, sõidurada enam ei olnud ja ka märgistust ei olnud. Kohe tuli meelde hoiatus enne jääteele sõitmist: rajalt mitte kõrvale sõita. No ole mees ja võta kinni, kuhu rada kadus? Lootes oma instinktile jätkaisme ja selgus, et õiges suunas. Sama lugu juhtus ka tagsiteel, veidi enne Virtsut jube segadus märgistusega, kõrvuti on kolm rada ja ei mingit märget millist mööda sõita. Valisime meile kõige parema väljanägemisega lõigu. Enne saarde minekut olin kuulnud ka varianti, et jääteel on sõidetud ka siis, kui üle pragude on pandud laudadest tee. Tundus veidi kummaline, et siis tohib veel mööda jääteed sõita. Aga võta näpust, tohib ja ka see variant sai omal nahal kogetud. Mõned pildimeenutused sellest teekonnast:
No comments:
Post a Comment