Hullumeelne nädalavahetus, kaks tõhusat päeva saamaks uusi teadmisi ja kogemusi agilityst ning sinna vahele veel EKL konkursi „Aasta Koer – 2010“ üritus, kus autasustati 2010.a. parimaid.
Koolitus oli juba pikka aega ette planeeritud, sest Jaakko ajagraafikus vaba aja leidmine on nagu heinakuhjast nõela otsimine. Kuid õnneks leiab ta hoolimata oma tihedast graafikust aega ka meid tulla koolitama. Lennuk pidi maanduma 10.25 ja lennujaama poole sõites oli küll tunne, et kõik täna nii libedalt vist ei suju. Mida lähemale lennujaamale, seda tihedamaks muutus udu ja olin kindel, et sellises udus ei maandu ükski lennuk. Kuid minu kokkupuuted lennukitega ulatuvad kaugesse minevikku ja tundub, et nüüdseks on navigatsiooniseadmed ikka nii palju edasi arenenud, et ükski udu ei takista maandumist. Jõudsin lennujaama 10.20 ja terminaali jõudes nägin tablool juba infot, et Helsingi lennuk on maandunud - milline kergendus, kõik sujub siiski plaanitult. Jaakko tuli üsna esimeste seas ja kuna hall on lennujaamale nii lähedal, siis olime juba 10.45 kohal. Üllatuseks oli uks veel lukus, kuigi lootsin, et inimesed tulevad varem nagu palusin. Paar entusiasti ikka oli kohal ka ja hakkasime ruttu platsi ette valmistama ning Jaakko alustas raja ehitusega. 11.30-ks, kui pidi algama kahel esimesel rühmal rajaga tutvumine, oligi rada püsti pandud. Minu päev tõotas tulla üsna väsitav. Kuna me eraldi tõlki ei kasutanud, siis üritasin ise tõlkida neile kes seda vajasid. Seepärast olin terve päeva ka ise platsil ja seega kogu pika päeva jalgadel.
Ja nüüd siis veidi laupäevasest rajast. Jah, ega seal midagi kerget meid ees ootamas polnud. Peale vaadates tundus tegemist müstikaga. Rada oli üles ehitatud sedasi, et oleks võimalik kasutada palju erinevaid tehnikaid.
Nende kahe päeva märksõnadeks said: tehnikatest sülivekki ja saksa pööre ning peale selle veel silmside, õige ajastus, õige mõtteviis, mitu sammu enne tõuget peab pimepööre valmis olema, millised on rajal tähtsad kohad jne.
Ja nagu karta oli nii ka läks. Peale meiepoolset rajaga tutvumist ei jäänud Jaakkol midagi muud üle, kui jälle tõdeda, et me ei oska rajaga tutvuda. Meil kellelgi ei olnud mingit kindlat plaani, kõik pakkusime oma variante et midagi sellist, proovin nii, ehk see õnnestub jne. Jaakko põhimõtted rajaga tutvumisel on järgmised:
• teha endale selgeks, kus on rajal tähtsad kohad, kuhu peab kindlasti jõudma
• milliseid lahendusi kasutades ma sinna kindlasti jõuan
• rajaga tutvumisel lähtuda koera trajektoorist
• millist tehnikat kasutades on koeral õige trajektoor
Koeraga koos rajal olles järgida aga järgmisi näpunäiteid:
• las koer täidab talle antud ülesannet ja sina ise jätka liikumist
• ära keskendu ise tõkke sooritamisele vaid anna koerale õige trajektoor ja ülejäänu teeb koer ise
• hoia koeraga silmsidet
• hoia õiget rütmi – kus vaja jooksed täiel kiirusel, kus vaja võtad hoo maha
Liikumine viib koera edasi ja koerajuhi liikumise aeglustumine peab ka koera aeglustama.
• pimepööret või valssi alustatakse alati üks samm enne kui koer läheb tõukele
• kui koer on enda jaoks mingi tõkke lukustanud, siis ei tasu karta ega ka loota, et oma liikumine teda sealt enam ära kisub
Pimepöörde ja valsi tegemisel pani Jaakko tähele, et enamus meist oli omale paika pannud, kus ta peab olema sel hetkel kui teeb pimepöörde või valsi. Meil kõigil oli siht silme ees, kuhu meie peame selleks hetkeks jõudma, kuid me tegime valearvestuse, mis maksis laupäevasel rajal mitmes kohas valusalt kätte (hüppelt 6 hüppele 7 ning hüppelt 17 hüppele 18). Pimepööret või valssi peab alustama lähtuvalt koera asukohast.
Laupäevane rada nägi ideaalis välja siis järgmine:
Koer jääb starti ja KJ läheb hüppe 3 juurde juba valmis.
• Sülivekki hüppel 3 (väikeste koerte puhul sobis ka koos koeraga ringi keeramine)
• Saatmine tunnelisse 4
Siin jäädi liiga kaua imetlema koera eemaldumist tunnelisse.
• Poolvalss enne hüpet 5
• Jaagotus hüppel 5 (võis ka koos keerata)
• Pimepööre hüpete 6 ja 7 vahel
• Üle hüppe 7 oli soovitav viia ümber tagumise tiiva (loomulikum liikumissuund koera jaoks)
• Jaagotus hüppel 8
• Saatmine hüppele 9
• Saksa pööre hüppel 10 (võis ka valsiga teha väikeste koerte puhul)
• Tõkke tagant hüppele 11
• Endast eemale keeramisega A-le
• Hüppele 13 kutsuda hüppe taga olles ja koheselt alustada valssi
• Sülivekki hüppel 14
• Saatmine hüppele 15
• Hüppele 16 saatmisel omas suurt tähtsust koerajuhi enda liikumine. Väikene valearvestus ja koer tuli hüppest mööda
• Hüpete 17 ja 18 vahel pimepööre
• Hüpe 19 endast eemale keeramisega
• Tunnelisse 20 tuli joosta aia äärest ja nii, et ise olin juba vähemalt meeter tunnelist möödas kui koer sisenes, vastasel juhul ta ei keeranud tagasi õieti
Siin võis proovida ka lahendust, kus koer saadeti hüppele 19 kaugelt ning ise jooksin hüppe 18 eest juba tunneli suunas ja sellisel juhul jäin siiapoole tunnelit ja juhtisin koera siit tunneli tagumisse auku (tähtis oli enda suund ja käeasend).
• Tunnelisse 21 saates sama nõue
• Hüppel 24 inimnool ja valsiga hüppe 25 taha
• Hüppele 25 saatmisel võis kasutada ka sülepööret, kuid siis jäädi hiljaks tunnelisse 26 juhtimisega
• Tunnel 27 eemalt saatmisega
• Hüppel 28 valsiga hüppele 29
• Hüppel 29 kas viskipööre või peale hüpet endast eemale keeramine
Millised olid sellel rajal need tähtsad kohad, kuhu me pidime kindlasti jõudma:
• Hüpped 3, 5, 7, 10
• A-le saatmine
• Hüpped 14, 18
• Tunnelid 20, 22
• Hüpe 24
• Tunnel 26
• Hüpe 28
Kui need asjad sai oma jaoks paika pandud, siis edasi tuli hakata mõtlema, kuidas ma nendesse kohtadesse jõuan, et koerale anda õige trajektoor nende tõkete sooritamiseks.
Meie Rikaga olime päeva viimased ja kuna ajagraafik libises sujuvalt üle aja, siis meie kord platsile minna saabus alles pool üheksa õhtul.
Meie jaoks oli kahtlane koht hüpe 5, mis osutus kahtlaseks just tänu minu mõtteviisile. Kui ma oleks kohe korralikult oma tehnika läbi mõelnud, siis oleks kõik korras. Ka hüppele 16 pöörasin ma liiga palju tähelepanu ning seejärel ei õnnestunud pimepööre hüpete 17 ja 18 vahel. Ma ju tean, et Rika on suuteline seda iseseisvalt tegema, kuid automaatselt jään passima kuidas koer hüppab. Ja Rika on ehe näide sellest, millal pimepööret tuleb alustada. Ma pidin pimepöördega alustama, kui koer oli alles kaugel hüppest 16, kuid samas ta oli selle hüppe enda jaoks juba lukustanud.
Üllatavalt raskeks pähkliks osutus meile tunnel 20. Rika keeras õieti välja, kuid siis läks hoopis suure kaarega kuskilt ringi mitte ei tulnud otse hüppele 21. Ja sellepärast proovisimegi Rikaga seda teist varianti, et jooksin siitpoolt tunnelit – toimis suurepäraselt.
Tunnelisse 26 viimisel sain suure edumaa, kui saatsin koera hüppe 25 taha ja jätsin ta sinna seda sooritama.
Hüppel 28 ei osanud ma ka ise õiget lahendust leida, kuid nagu ikka oli Jaakkol taas hea lahendus tagataskust võtta ning valss peale hüpet 28 oli suurepärane lahendus. Lõpp läks juba libedalt.
No comments:
Post a Comment