Täna oli meil vaba päev ja otsustasime selle veeta Pariisi vaatamisväärsustega tutvudes. Kes teab, kas kunagi veel Pariisi satubki enam? Leelet oli meie seast ainus, kes oli ka varem Pariisi külastanud.
Hommikused toimetused tehtud võtsime koerad ja taas 2,8km, et jõuda raudteejaama, kust istuda rongile ning sõita Pariisi. Täna läksime läbi pargi, kus oli võimalus ka koerad lahti lasta. Vahemärkusena olgu öeldud, et kõikjal meie teekonnal oli suurtes kogustes jäneseid. Võite ette kujutada, milline pidu oli koertel. Jänesed olid väga vilkad ja osavad ning mängisid koertega toredat kassi hiire mängu.
Pariisis on koertega metroos sõitmine lubatud (näiteks Moskvas see lubatud ei ole). Ma ei kujuta ette, mismoodi me oleks saanud liigelda, kui koeri ei oleks lubatud metroosse.
Esimene peatuskoht - Notre Dame katedraal.
Kuna Leelet oli katedraalis varem käinud, siis tema jäi koertega välja ja meie Helenaga siirdusime katedraali seestpoolt imetlema. Naastes leidsime Leeleti ja koerad fotosessioonilt. Nimelt oli üks Jaapani turismigrupp nad avastanud ja kõik grupi liikmed tahtsid teha pilti koss Leeleti ja koertega. Kui kõik jaapanlased olid saanud oma pildid tehtud, jätkasime teekonda. Järgmisena oli sihikul Louvre.
Louvre jäi meil seekord seestpoolt avastamata, ühest küljest koerte pärast (koertega sisse ei lasta) ning teisest küljest selle hirmsa järjekorra pärast.
Edasi pilte kohtadest, mida läbisime enne kui jõudsime peaeesmärgini - Eiffeli tornini.
Lõpuks õnnestus ka keha kinnitada. Koertega oli raskusi leida kohta, et korralikult süüa. Söögikohti oli palju, kuid kahjuks mitte meie jaoks. Viimaks leidsime koha, kust sai kaasa osta ning pingil jalga puhates pugisime selle sisse. Päev oli jube palav ja koerte jaoks oli see jalutuskäik arvatavasti üsna kurnav. Igatahes Rika heitis kohe pingi alla lootuses, et ehk enam ei pea edasi liikuma. Kuid tema õnn oli üürike, varsti tuli jätkata edasi liikumist. Pean tunnistama ausalt, et ka ise olin üsna väsinud ja tülpinud, meelsamini oleksin sellele pingile kauemaks jäänud.
Ja lõpuks ometi kauaoodatud Eiffeli torn. Olen sellest nii palju kuulnud, ning suureks unistuseks oli selle nägemine oma silmaga. Kauaoodatud hetk oli saabunud.
Ka Eiffeli tornis jäi meil käimata, sest järjekorrad olid kolossaalsed ja meil ei olnud mingit soovi koeri sellise ootamisega enam vaevata, arvan, et ega me ka ise ei oleks jaksanud seda järjekorda ära seista. Minu ootused Eiffeli torni osas olid veidi suuremad, kuid süda on rahul, et olen nüüd selle oma silmaga ära näinud. Jätkasime teekonda ja jäänud oli veel üks vaatamisväärsus - Armee Muuseum. Olin tõsiselt väsinud ja jalad ei tahtnud enam sõna kuulata. Ma ei tea, kas teised tõesti polnud väsinud, kuid nemad jätkasid vapralt edasi ja meie Rikaga vantsisime nende sabas.
Muuseumisse sisse me ei läinud. Kuid muuseumi kõrval olev aed oli küll vaatamist ja imetlemist väärt.
No nii, 5h tutvumist kultuuriväärtustega oli lõppemas ja lõppemas oli ka jaks. Seadsime sammud metroo suunas. Sattusime ajale, mil rongid olid puupüsti täis. Vaatasime õudusega seda mängu kuidas rongi peale pressiti. Ja sedasama pidime me tegema veel koos koertega. Ma tõesti ei kujutanud seda ette, kuid teha polnud midagi, tuli asuda ka ise võitlusse. Lõpuks saime ühele rongile ja oi kui jube oli, täielik kilukarbi tunne. Koerad olid kuskil inimeste jalge vahel, kuid õnneks läks sõit kenasti ja keegi koertest viga ei saanud (ei tallutud sandiks). Aga ega sellega meie seiklused lõppenud. Enne õigele rongile pääsemist tuli teha meil mitu ümberistumist. Ühes jaamas aga selgus, et meie edasi-tagasi pilet ei toimi ja me ei pääse järgmisesse jaama. Olime hämmingus, sest me ei olnud väljunud ju metroost. Eelmises ümberistumise kohas pilet toimis veel ja nüüd mitte. Sel hetkel me ei teadnud, et Pariisis on mitu tsooni ja igas tsoonis kehtivad omad piletid. Järelikult meie ostetud piletid selles tsoonis enam ei kehtinud. Mida teha? Tagasi ka ei saanud minna, sest välja saamisel tuleb ka pilet lasta masinast läbi, kuid meie oma ei kehtinud ju. Seega me olime lõksus.Jälgisime veidi mängu ja üllatuseks olime meie ainsad, kes olid nõutud, et piletit pole. Kõiki ülejäänud, kes tulid ilma piletita, lihtsalt hüppasid turvaväravatest kas üle või ronisid alt. Plaanisime seda sama, kuid koertega oli seda veidi keerulisem teha. Ühel hetkel kuulsin mingit raksatust ja õnneks tabasin kohe ära, mis toimub. Üks must mees igavesti suurte kompsudega (tema ka ei saanud nendega hüpata turvaväravatest üle) murdis kuskilt külje pealt mingi ukse lahti ja marssis sealt sisse. Sain viimasel hetkel enne ukse kinni vajumist jala vahele ja nii pääsesime ka meie metroosse. Häbi küll oli aga mida sa hädaga teed.
Kuna olime hirmus väsinud, siis otsustasime sõita lennujaama, et seal ümber istuda busdsi peale, mis viib otse hotelli ette - ei jaksanud enam käia seda 2,8km raudteejaamast hotelli. Jõudnud lennujaama selgus, et ka siin meie piletid ei kehti ja me ei pääse välja. Nuta või naera, aga kumbki variant ei aita. Lõpuks ilmus üks abivalmis tõmmu mees, kes lasi meid kõiki oma kuukaardiga metroost välja. Nüüd ruttu bussi peale ja koju. Oi kui mõnus oli sirutada jalad lõpuks voodi peale sirgu. Mina olin täielikult läbi, kuid nooremad neiud olid veel väge täis ja otsustasid minna poodi otsima (vajasime ju midagi õhtul hamba alla). Mina jõudsin isegi tukastada enne kui tüdrukud tagasi tulid pizza ja jookidega. Tegime korraliku õhtusöögi ja siis magama. Järgmisel päeval oli äratus üsna vara.
Kokkuvõtlikult tänasest päevast. Minu ootused Pariisi suhtes olid suuremad - linn nagu kõik teised, ei midagi erilist. Vaatamisväärsused, mida külastasime, olid kõik kuulsad oma nimed poolest, kuid mingit erilist emotsiooni nad mulle ei jätnud. Ei tea, kas põhjus oli väsimuses või milles? Ja muidugi sain paraja shoki, kui jõudsin järeldusele, et olen tänase päeva jooksul näinud musti inimesi rohkem kui valgeid. Kas tõesti on võimalik, et Prantsusmaal on nii palju immigrante? Tuleb välja, et on. Ja mis veel tegi murelikuks oli see, et mustad inimesed kõik kartsid koeri. Kas ikka kartsid? Selgus tõsiasi, et musta inimese jaoks on koer räpane olevus ja võib olla hoopis püüdsid hoida ennast võimalikult kaugele koertest. Ja kui juhuslikult koer liiga lähedale sattus, siis lausa hüppasid eemale, mis jättis mulje nagu nad kardaksid.
No comments:
Post a Comment