Treeningute päev.
Meile teadaoleva info järgi pidi päev algama väga vara, 6.30, mis tähendas meie jaoks ülivarast tõusmist. Õnneks sai koerte jalutamise ühildada näituseväljakule minekuga. Kohale jõudes saime üsna ruttu selgeks, et Prantsusmaal ei tähenda paberil ettenähtud ajagraafik midagi. Neljapäev oli ka esimene näituse päev ja kaos sissesaamisel oli totaalne. Esiteks ei avatud uksi ettenähtud ajal (ka kohtunikud ja osa korraldajaid tagusid uste taga, et saada sisse). Kui saime sisse, siis ei olnud korraldajal aimugi, kuidas veterinaarkontrolli teostada. Ja kummalisel kombel oli üsna palju näitusel osalejaid kui ka sk võistlusel osalejaid juba hallis sees (kust kaudu nemad sisse pääsesid jäi meile arusaamatuks). Ja meile üritati selgeks teha, et Maailmanäitusel on väga range vet.kontroll. Kui avastatakse, et keegi on ilma kontrollita sisse tulnud, siis võidakse kogu näitus ja võistlus peatada ja nõuda kõigilt veterinaarkontrolli läbimist. Päris hirmutav. Kuid tegelikkuses nägi asi välja sedasi, et inimesi vooris sisse, kes kust oskas tulla ja ei mingit vet.kontrolli ja ei mingeid sanktsioone.
Lõpuks saime ka meie sisse ja siirdusime meile ettenähtud halli ossa, kus olid iga võistkonna jaoks pandud lauad riigi sildiga. Meie jagasime lauda hispaanlastega.
Ja nüüd hakkas üks igavene venitamine, midagi ei toimunud, infot ei jagatud, kõik olid teadmatuses. Päev pidi algama CSAU testiga, mida Prantsusmaal nõutakse enne võistlustele lubamist (see on selline sotsiaalsuse kontrolli test). Lõpuks seda ei toimunudki, treeningud algasid hiljem, avatseremoonia lükati õhtu peale jne.
Meie treeningkord oli 10.40 ja aega oli vaid 6 minutit. See 6 minutit lendab linnutiivul ja alati jääb tunne, et väheks jäi. Treeningul oli Rikal ka mitmeid ebaõnnestumisi ja enesetunne sellest kohe kindlasti paremaks ei muutunud. Ja meie suureks üllatuseks oli paljudel võistkondadel olemas mingid platsi paigutuse joonised, mis hiljem selgus, et ongi võistlustel kasutatav platsi skeem. Huvitav, miks kõik võistkonnad seda ei teadnud?
Peale treeninguid tekkis jälle suur teadmatuse paus, mida võistlejad aga oskasid ise sisukalt täita. Nimelt korraldati metallhantli viskamise võistlused - kes viskab täpsemalt. Lusti ja nalja oli küllaga ja ka aeg lendas märkamatult. Kui sellest küllalt sai, siis ikka olime veel teadmatuses, mis edasi saab. Ei teagi palju aega kulus, kuid lõpuks teatati, et alustab 0 koer ja peale seda toimub veel avatseremoonia.
Avatseremoonia oli "võimas". Näituseringid olid juba lõpetanud ja ainult koristajad liikusid ringi. Kõik kõned peeti iseenesest mõistetavalt prantsuse keeles. Igatahes ei jätnud see tseremoonia mingeid emotsioone ja kannatlikult ootasime lõppu, et koju pääseda. Koju jõudes käisime veel söömas ja siis kohe magama, sest järgmine päev oli juba tõsine tööpäev.
No comments:
Post a Comment