ESMASPÄEV, 22. JUUNI 2015

SK MM TORINOS, ITAALIAS

Reisi- ja võistlusmuljed - IV OSA

22. juuni_esmaspäev_lõpuks ometi koju

See, milliseks kujunes minu tänane päev, ei oleks ma ka küll osanud ette kujutada. Juba eelmisel õhtul kujutasin ennast mõnusalt järgmisel õhtul Saaremaal pere ringis.

Hommikul lahkusime hotellist nagu planeeritud 3.30 ja veidi enne nelja olime Torino lennujaamas, kus meie Rikaga jäime lennuki väljumist ootama ja teised jätkasid koduteed bussiga. Ege aitas mul enne lahkumist ka Chek-in ära teha ning lahkunud nad olidki. Mingil hetkel avastasin, et millegipärast mu telefon ei taha enam minuga suhelda, täiesti pime ja mitte mingi meelitamine ei andnud tulemust. Ok, mul polegi teda vaja. Varsti väljub lend ning paari tunni pärast oleme juba Amsterdamis, kus meil oli kahe lennu vahel vaid 45 minutit, seega, reis kiire ja mis sellest telefonist, saame ka ilma selleta hakkama. Oleks ma aga teadnud, kui väga ma sel päeval veel telefoni vajasin.

Pääs lennukile oli õigeaegne, kuid lennukis olles mulle tundus, et millegipärast liiga kaua istume lennukis ja midagi ei juhtu. Ei saanud ka kontrollida, mis kell juba on. Kuid sisetunne ütles, et kõik on kontrolli all. Lõpuks lennuk startis ja kahe tuuni pärast olime Amsterdamis. Kui lennuk oli maandunud, siis enne väljumist anti valjuhääldist teada, et reisija, kes sõidab edasi Tallinn, peab kiirustama. Öeldi ka värav, kuhu pean kiirustama. No kui kiire, siis kiirustan.

Lennukist maha saades tormasin kohe õiget väravat otsima. Selgus, et lennuk oli tõepoolest hilinenud ja mul oli kahe lennu vahel vaid 20 minutit aega. Õige värava juurde jõudes oli pääs lennukile juba lõppenud, kuid laua taga olev neiu juba ootas mind. Ka üks meesterahvas oli hilinejate seas. Nüüd aga hakati mult nõudma pagasi eest tasumist. Ütlesin, et mul pole pagasit vaid ainult koer ja tema eest olen ma tasunud. Kuid koer ju oligi minu pagas. Neiu aga väidab vastu, et tema andmetel ei ole mul koera eest makstud. Õnneks oli mul dokument tasumise kohta olemas, ulatasin selle. Alguses ei jäänud neiu sellega rahule, kuid siis leidis õige koha, kust nägi, et mul on tõesti tasutud. Nüüd aga nõudis ta, et see dokument peab jääma temale. Vastasin, et mul on seda endal tarvis (olin lasknud Torinos teha tasumise kohta arve ja kviitungi oma firma nimele). Sellega neiu aga rahul ei olnud: kas annan paberi temale või maksan uuesti. Loomulikult ei tahtnud ma topelt tasuda ja nii see dokument sinna jäi. Nüüd viis neiu meid lennukisse. Lennukis küsisin stjuuardessilt, et kas minu koer ka ikka lennukis on, tema vastas, et ei tea sellest midagi, küsigu ma sellelt neiult, kes mind lennukisse tõi. Tema ka ei osanud vastata. Tormasin lennukist välja, kus nägin ennist ühte meest, kes lennuki juures midagi toimetas. Küsisin temalt, et kas ta teab, kas lennukis ka koer on ja vastuseks sain - „ No eny dogs on the plan!” Mida, mida! Ja nüüd see kõik algas. Estonian Airi stjuuardess pani mind fakti ette: „ Meie hilineda ei tohi ja teie otsustada, kas lendate ilma koerata või jääte maha! Las lennufirma, kelle tõttu selline olukord juhtus, lahendab olukorra.” Jumal hoidku – tegemist on elava olevusega mitte mingi kohvriga, mis hiljem lihtsalt järele saadetakse, kui see just kaduma ei lähe. Kust selline kalk suhtumine??? Loomulikult jäin ma maha, sest usun, et mitte ükski koeraomanik poleks teistsugust otsust teinud. Ja nii ma nüüd seisin keset lennuvälja, mis saab edasi, kust saan infot koera kohta? Mis saab meist üldse edasi, kuidas me koju saame? Telefoni ka mul polnud, et vähemalt kodustele teada anda.

Õnneks oli neiu, kes mind lennukisse tõi, ka veel lennuki juures ja mul ei jäänud muud üle, kui temale järgneda. Kui ta alguses oli väga pahur minu suhtes, siis nüüd hakkas ta sulama. Läksime tagasi lennujaama ja ta hakkas otsima, kus mu koer hetkel olla võib. Üllatus, üllatus – mu koer oli kadunud! Neiu helistas kümned kõned ja igalt poolt suunati ta järgmisele kõnele. Möödus vähemalt pool tundi, kui järsku ta teatas mulle, et mu koer on leitud. Kivi langes südamelt. Kuid nüüd tuli edasi tegutseda. See neiu kahjuks midagi rohkemat minu heaks teha ei saanud, probleemi pidi lahendama lennufirma KLM. Püha müristus, kust ma selle firma veel leian? Nähes minu meeleheidet heldis neiu ja oli nõus mind viima KLM esindusse, mis õnneks asus samas hoones, kuid hoopis teises tiivas. No ise ma selle peale poleks küll tulnud, kust seda firmat otsida. Neiu oli nüüd isegi nii abivalmis, et selgitas minu probleemi ise KLMi esindajale ja seejärel lahkus. Õnneks olid KLMi esinduses väga abivalmis, lahked ja mõistvad inimesed. Kõigepealt selgitati välja, kus mu koer hetkel on ja mis temast edasi saab. Taas pärast mitut telefonikõnet saadi telefoni otsa inimene, kes väitis, et minu koer on tema kõrval ja tunneb ennast suurepäraselt. Rika oli viidud koerte hotelli. KLMi töötaja püüdis mind rahustada öeldes, et see on üks parimaid hotelle ja seal töötavad oma ala spetsialistid ning minu koer saab parima hoolituse. Olin siiski mures, sest Rika oli ju täna söömata, mida nad talle annavad? Nad ei tea ju, mida minu koer sööb, järsku on tal mingid allergiad, kas talle üldse tohib anda, mis ette juhtub. Puuril oli minu telefoni number, kuid vajadusel ei saanud ju mulle helistada. KLMi töötajad aga olid tõesti väga abivalmis ja terve 11 tundi, mis ma lennujamas passisin, oli mul ülevaade, mida mu koer teeb ja kuidas ennast tunneb. Minu ärajäänud reis vormistati ümber õhtusele Tallinna reisile, mis pidi väljuma 20.30 kohaliku aja järgi. Nii ma seal lennujaamas siis istusin, magasin, jalutasin, muretsesin jne. Kui vahepeal oli mu tervis juba paranemise tundemärke näidanud, siis nüüd taastus olukord ja ma jäin uuesti täiesti haigeks. No seekord olid süüdi kindlalt närvid. Need 11 tundi Amsterdami lennujaamas olid minu elu kõige pikemad tunnid. Kuid ega mu šhokiteraapia veel sellega lõppenud.

Veidi enne kaheksat avati pääs Tallinna lennukile. Nüüd olin ma nii palju targem, et küsisin juba lennujaamas neiult, kes lennukisse lubas, infot koera kohta. Ta helistas kuhugi ja hetke pärast oli selge, et koer on lennukis. Kuid see ei rahustanud mind, ma enam ei uskunud kedagi. Enne lennukisse astumist küsisin ka noormehelt, kes kohvritega tegeles, et kas selles lennukis on koer ja ta vasta, et jah on. Ma ikka ei jäänud rahule ja usutlesin, et ehk ta luges puurilt ka koera nime, mida ta muidugi ei teadnud. Siis järsku ütles ta mulle, et sinise puuriga koer. Mis asja????? Mul oli hall puur. Nüüd uurisin, et milline koer puuris on, kas on „black and white”, mille peale vastas, et on jah. Ok, ju ta ei osanud inglise keeles öelda, et hall puur ja ütles esimese pähe tuleva heleda värvi. Tallinna lennuk väljus õigeaegselt ja kahe tunni pärast olime Tallinnas. Läksin ootesaali, et lõpuks kohtuda Rikaga, kellest olin lahus olnud hommikul kella kuuest saati. Lõpuks avanesid lifti uksed ja koera puur lükati ootesaali. Ja mida ma näen – ongi sinine puur ja SAEE EI OLE MINU PUUR!!!!!! Ma ei tea, kas keegi oskab ette kujutada, mida mu süda sees tegi. Tasakesi, ise kohutavas hirmus, lähenesin puurile ja siis näen, et sees on tõepoolest RIKA. Nüüd ei suutnud ma küll enam pisaraid tagasi hoida. Kuid koera ma kätte ei saanud. Kui ütlesin, et see ei ole minu puur (rohkem mul ei lastud midagi öelda), siis kästi mul eemalduda ja kutsuti mingi asjapulk. Tuli üks noormees, kellele ütlesin, et puur küll ei ole minu, kuid koer sees on minu. Õnneks see noormees ei olnud tähenärija ja lubas mul koera puurist välja võtta. Aga ma ei saa ju teda kätte – puuri uks oli plastik kinnitustega veel topelt kinni tõmmatud neljast kohast. Neid sai lahti ainult läbi lõigates. Kas pean need läbi hammustama või viima koera puuris koju. No see oleks küll nüüd koera jaoks olnud liig, mis liig. Kuid noormees oli väga abivalmis ja hetkega oli tal käes nuga, millega kinnitused läbi lõikas ja lõpuks ometi sai RIKA VABADUSSE. Kohtumise rõõm oli mõlemapoolselt kirjeldamatu.

Õnneks oli lennujaama ees taksode sabas ka üks buss, kelle juurde kohe siirdusin ja kes oli ka kohe nõus meid koju viima. Buss sõitis taksode rivist välja ukse ette, bussijuht tuli appi puuri tassima ja 10 minuti pärast olimegi kodus ja sellega meie kannatuste rada lõppes. Ma ei kujuta ette, mida Rika täna üle elas, kuid see, et ta tuppa saades kohe teisel korrusele põgenes ja sealt alla tulemast keeldus, näitas, et ka temasse pidi mingi jälg tänasest päevast jääma. Kui ma lõpuks ise teisele korrusele jõudsin, siis avastasin, et vaene loom oli oma pissi teinud vaiba peale. Hirm koera psüühika pärast oli suur, kuid lootuses, et järgmised päevad ta saab vabalt joosta ja lastega möllata, andis jõudu ka endal uinuda. Hommikul asutasime end Saaremaale ja ma nägin Rika pilgus midagi, kui ta auto tagaluugi avanedes nägi puuri. Tegin koheselt otsuse, et täna Rika puuris ei sõida ja tegin talle mugava pesa esiistmele. Saaremaale jõudes ootasid teda lapsed pallimängudega ja Rika läks kohe heameelega nendega kaasa. Lõpp hea, kõik hea.