Reisi- ja võistlusmuljed - III OSA
19. juuni_laupäev_teine võistluspäev
Väga paljud lootsid, et ehk on tänases hindamises mingeid muudatusi, kuid kohtunikud olid järjekindlad ja jagasid hindeid sama mõõdupuuga nagu eelmisel päeval. Meie tüdrukutest olid täna võistlustules Helena ja Sveta, kes ka kahjuks tulemuseni ei jõudnud.
Täna said I järgu vaid 4 võistluspaari ning 10 jäi taas tulemuseta. Sellised tulemused kindlustasid finaalis koha ka 10le võistluspaarile II järguga. See on midagi ennekuulmatut. Nende aastate jooksul, mil olen osalenud MMidel, ei ole veel kordagi II järguga saadud finaali kohta.
Tänase päeva parimad olid Christa Enqvist Soomest, Silvia Cacciatore Itaaliast ja Shauna Wenzel Saksamaalt. Kahe päeva kokkuvõttes saavutas Christa Enqvist kõige kõrgema punktisummaga (272,5p.) tulemuse, mis märgiti ära ka lõputseremoonial eriauhinnaga.
Meeskondlikult ei olnud kahtulustki, et võidab Soome. Eesti meeskond jäi 13. kohale, mis on tõesti üllatav, sest oli ju meie meeskonnas vaid kaks tulemust. Kuid mitmes meeskonnas ei saanud ükski võistleja tulemust, ju siis see meid nii kõrgele võimaldaski veel tõusta.
Mõned toredad meenutused tänasest päevast:
Täna õhtul toimus ka Gala õhtusöök restoranis Eataly, kus osalesime vaid mina, Ege ja Viktoria abikaasaga. Istusime soomlastega ühes lauas. Nendega on alati tore koos aega veeta. Jututeemasid jagus lauas seinast seina. Itaallaste pidulaud oli võrratu ja ka jookide valik oli super. Nagu alati võtsid Hispaania poisid initsiatiivi enda kätte ja panid sõnavõttude seeria käima. Mikrofoni said pea kõik meeskonnad, et öelda oma tänusõnad või mida iganes kogu rahvale. Hoidsime Egega hinge kinni, et keegi Eestit ei märkaks, kuid soomlastele ei andnud see rahu ja nad reetsid, et oleme nende lauas ning juba oldigi meie juures, et palun tulla saali keskele ja öelda mõni sõna. Pole me kumbki suured sõnaseadjad ja takkaotsa ei oska mina ju keeltki nii palju, et avalikkuse ees esineda. Pika vaidlemise järel läks Ege ja tegi ka meiepoolse sõnavõtu.
Koduteel oli meil tore seiklus. Nimelt elasime kohas, kuhu minnes pidime kasutama tasulist teelõiku, mille eest küsiti 1.90 eurot. Leidsime kaks ühe eurost münt ja lasime automaati, kuid oh häda, millegipärast ühte münti automaat ei tunnistanud. Otsisime oma kogu peenraha välja ja saime 90 senti kokku. Kuid uus probleem. 5 senti oli ühesendistes, mida automaat ei tunnistanud, seega olime pannud automaati vaid 1.85, mis aga ei avanud tõkkepuud. No mida teha? Raha tagasi ka ei saanud ning kohta, kus oleks saanud kaardiga maksta ka ei leidnud. Jää või ööseks tänavale. Autojuht näppis igasugu nuppe ja ennäe imet järsku vastas kuskilt inimkeel väga vigases inglise keeles. Ega ta meist eriti aru saanud ning ühel hetkel andis automaat meile mingi kviitungi, millelt võis välja lugead, et jäime Itaalia riigile 5 senti võlgu ning tõkkepuu avanes. Mida igane, kuid meie saime koju. Käisime veel enne uinumist koertega jalutamas. Õhtu oli imemõnus ja soe.
21. juuni_pühapäev_finaali päev.
Kuna meie omadest kedagi finaalis ei olnud, siis otsustasime minna individuaalvõtete alguseks. Kohale jõudsime aga juba kui valge koer hakkas oma etteastet tegema. Ohoo!! Milline platsi asetus? Üks lõks, teise järel. Ja ega eksimusi kaua tulnudki oodata. Väga palju oli eksimisi ruutu saatmisel, suunatud toomisel ja üllatus, üllatus metallhantli toomisel. Koerad lihtsalt ei leidnud hallil vaibal läikivat hantlit. Vaatemäng oli põnev ja pinget jagus kuni viimase võistlejani. Hindamine oli taas samasugune nagu eelmistel päevadel, mis kinnitas, et ka finaalis osalejatel on veel palju harjutamist.
Maailmameistriks tuli taanlanna Miriam Søndergaard koeraga Casy. See paar on seda tiitlit igati väärt. Kannatuste rada, mida nad on pidanud läbima viimase pooleteise aasta jooksul, sai lõpuks pärjatud väärikalt. Palju, palju õnne Miriam ja Casy!
Päev lõppes lõputseremooniaga, mis ei jätnud mingeid emotsioone. Auhinnad olid varasemate MMidega võrreldes väga kesised.
Veel mõned pildid tänasest päevast:
Täna tehti ka igast meeskonnast pilt MMi kajastava raamatu jaoks:
Hotellis tegime ühiselt veel viimase mõnusa õhtusöögi. Järgmisel hommikul oli äratus ikka väga vara, sest teele pidime asuma juba 3.30.
No comments:
Post a Comment