Täna oli meil 3 rada Vantaal. Võistlused algasid maksi klassile alles 13.20, seega saime hommikul rahulikult puhata ja metsas jalutamas käia. Vantaal oli kohtunikuks Anne Viitanen, kellest ma ei teadnud midagi, milline on tema käekiri. Netist leidsin tema ühe 2008 aasta raja ja tegime seda Tallinnas trennis. Rada ei olnud lihtsate killast. Soomlastelt kuulsin, et tema rajad olevatki päris väljakutsuvad. Väljakutsuvad rajad meile aga sobivad, seega ma eriti ei muretsenud. Võistlejaid oli seekord päris paras hulk. Antud võistlused olid ka belgia lambakoerte meistrivõistlused. Belglasi oli rajal ikka päris palju.
Tänastest radadest üritasin mälu järgi taastada rajajoonised. Loodan, et saab ülevaate, mis käekiri sellel kohtunikul oli - igatahes mulle väga meeldis.
Esimese rajaga tutvudes sain aru, et see on tõesti rada just meie jaoks. Startisime viiendana ja enne meid olid kõik koerad saanud disklahvi. Saime esimestena puhta raja. Läks tükk aega enne kui meie tulemus ületati. Kiik oli taas üsna kriminaalne, kuid nägin ise, et kontakt oli olemas. Videolt tundub, et Rika hüppab küljelt maha, kuid päris nii see ei olnud. Minu jaoks kõige rohkem peamurdmist nõudis tõkete 14 ja 15 sooritamine. Minu otsus oli joosta tunneli tagant, kui koer sooritab poomi. Sedasi sain enda jaoks kõige parema lahenduse tõkete 14-17 sooritamiseks. Antud rajal saime oma 0 tulemusega isegi 5. koha.
Teine rada oli hüpperada. Hüpperada oli juba kõrval platsil valmis (ainult ilma numbriteta) ning seega ei kulunud raja ehitamisele kahe raja vahel praktiliselt üldse aega, vaid numbrid paika ja rajaga tutvumine võis alata. Taas meie rada. Väga palju oli vigu tõkete 3-4 ja 17-18 sooritamisega. Minu jaoks tundus aga jälle probleemne lahenduse leidmine slaalomisse satamisel, et ka pärast suudaks kõigega hakkama saada. Minu otsus oli, et saata koer backlapiga slalaomist pikkusele. See toimis ja saime taas ilus puhta raja. Meie slaalomi ja pikushüppe lahendus jättis väga hea mulje ka kohtunikule, kes oli meie lahendusega väga rahule jäänud. Kuulsin seda hiljem kuluaaridest. Seekord jäime kiirusega 8. kohale.
Kolmas rada oli taas agility rada ning ma ei väsi kordamast – rusikas meie silmaauku. No nii ideaalne kui veel olla saab. Selle rajal oli väga palju eksimisi Ale saatmisel (koerad lihtsalt jooksid Ast mööda). Taas ilus puhas rada ja tulemuseks 10. koht.
Kahju, et kaotame palju aega kontaktidel, kuid sellised me oleme ja midagi ei ole teha. Kuid vaatamata meie kiirusele, olen ma Rika ia ka iseendaga väga, väga rahul. See, millega me sellel nädalavahetusel hakkama saime, on meie jaoks midagi väga, väga suurt. Meil oli kahekesi koos nii tore ja hea. Nii hea oli minna rajale, kui teadsid, et sinu kõrval on koer, keda sa võid 100% usaldada. Igatahes seekord klappis meil kõik SUUTREPÄRASELT. Kes teab, vast oli see nädalavahetus meie agility karjaääri üks viimaseid etteasteid? Kuid usun, et niikaua, kui Rika silmis on näha agility sära, siis niikaua võib meid veel ka võistlemas näha. Me ei sea endale eesmärke, me lihtsalt naudime seda toredat koeraspordiala. Aitäh Rika sulle selle suurepärase nädalavahetuse eest!
No comments:
Post a Comment