Ma ei usu ise ka, et sellise hullumeelsusega hakkama saime, kuid nüüd on see tehtud. Nimelt tuli hirmus soov minna veel Rikaga agility võistlustele ka väljapoole Eestit. Kuna Rika vanus hakkab juba jõudma üheksa ligi, siis leidsin, et võiks talle organiseerida ühe fantastilise agility nädalavahetuse. Mul ei olnud planeeritud, et me teeme nädalavahetusel üheksa võistlust, kuid asjaolude kokkulangemise tõttu just nii palju starte meil nädalavahetusel oli. Eks väike hirm oli, et kas ma mitte liiga ei tee Rikale, kuid nähes koera silmis sära agility platsile lähenedes ja tema tahet platsile minna, siis olin veendunud, et minu otsus oli olnud õige. Samal nädalavahetusel olid otsustanud tulla Soome võistlema ka Ege ja Ülli. Minu reisikaaslaseks oli Evi.
Esimesed võistlused toimusid juba reede õhtul Kotkas, seega Soome sõitsime reede päeval, ööbisime Anne Savioja juures ja enne Kotkasse minekut jõudis Rika pakkuda kõigile torti oma nädalataguste saavutuste auks.
Võistlused Kotkas algasid 18.00 ja sellel õhtul olid võistlused ainult maksi 3 klassi koertele. Koeri oli päris parajalt (34-36 sõltuvalt rajast). Kohtunikuks oli Anne Savioja. Kotkasse tulid mulle kaasa elama nii Ege, Ülli kui ka Evi.
Esimene oli hüpperada. Raja valmides sai mulle selgeks, et Anne Savioja on veidi oma raja joonistamise profiili muutnud. Slaalomisee sisenemine oli meie jaoks päris probleemne, pani lausa kukalt kraatsima. Ja lisaks veel meeletu lõpuspurt. Oi kuidas ma pöörlesin ja keerlesin rajaga tutvudes slaalomi sooritamiseks variantide leidmiseks, kuid ükski ei tundunud meile sobivat. Kuid mingi otsus tuli ju vastu võtta! On Rika viimasel ajal teinud slaalomisse sisenedes mitmel korral vigu ja seepärast ei suutnud ma midagi tarka välja mõelda. Videolt on näha, et tegin meie jaoks ebatraditsioonilise lahenduse, mille õnnestumises ma ei olnud sugugi kindel. Kuid tänu meie suurepärasele koostööle, sai Rika minust aru ja me tegime selle ära. Väike arusaamatus on meil ka esimesest tunnelist väljumisel, kus saadan järgmisele tõkkele teise tõkke tagant, kuid Rika tuleb tunnelist välja sellise lauluga, et näen võimalust tõkkest mööda jooksmiseks. Kisa, nagu ikka, aitab. Veidi kriitiline oli olukord ka peale teist tunnelit, sest seal tunneli pidurdust teha ei olnud võimalik ja teine hea lahendus lihtsalt ei tulnud meelde. Ja taas kodune karje päästis olukorra. Viimane lõpusirge aga oli iseenese ületamine. Kõik jooksid seda lõpusirget hing paelaga kaelas ja karjusid aga „edasi, edasi, edasi....”. Kelle koer seda käsku teadis, siis need ka õnnelikult finišisse jõudsid. Ja küll oli tore ka ise kuulda, kui nii koduselt hüütakse „jookse, jookse, jookse!”.
Mälu järgi panin paberile ka esimese raja joonise:
Teine rada oli agilityrada. Väga mõnus rada, profiililt meile väga sobiv, kuid ikkagi suutsime 5 karistuspunkti saada ja seda sellepärast, et suslik eiras poomi laskuvat kontakti, kuigi ka kiik oli väga küsitav. Tuli supstik külje pealt ja viiekas kukkus. Üldiselt oli meil sellel päeval tõsine konflikt kontaktpindadega. Muus osas ei ole mul mingeid etteheiteid ei endale ega koerale.
Kolmas rada ka agility rada ja 5kp. Seekord olin küll väga õnnetu, sest imeilusa raja rikkus ära eelviimane tõke, kus pulk kukkus. Rajaga tutvudes plaanisin seda tõket teha veidi teisiti, kuid siis tundus, et ehk õpitud variant ei ole siiski kõige sobilikum ja muutsin oma õpitut. Ja saatuslikuks see saigi. Ei sobi Rikale, kui ma ise tõketele liiga lähedal olen. Kuid kahjuks ei ole agility rajal vigade parandus võimalik.
Kokkuvõttes olen väga rahul meie sooritustega. Headeks sooritusteks olid kõik tingimused olemas, kuid ise ei osanud neid realiseerida. Ühe vea kannan oma kontole ja teise Rika kontole. Seega ei ole meil kummalegi etteheiteid, eksisime mõlemad.
Kell hakkas käima juba üheteistkümnendat õhtutundi, kui alustasime alles koduteed. Koduni oli veel 150km. Tulles olid tohutud ummikud ja tulime lausa 2,5h, kuid õnneks tagasiteega saime hakkama veidi üle tunnise sõiduga. Koju jõudes veel kerge kehakinnitus ja mõnus lõõgastus mõnusas seltskonnas ja siis ööunele. Õnneks algas meil järgmisel päeval võistluspäev alles 11.00, seega saime Rikaga hommikul veidi kauem magada.
No comments:
Post a Comment