Tänane päev tõotas tulla üsna huvitav, sest asutasime end Jüri ja Kättliniga teele Gibraltari suunas, mis asub Marbellast 82km kaugusel.
Saades teada, et tegemist on tükikese Inglismaaga, olin üsna üllatunud, sest pole ma seda ajalugu eriti uurinud ja seega ei teadnudki, et Gibraltar kuulub tegelikult Inglismaale ja kuhu sisenedes kontrolliti isegi dokumente. Ja üks huvitav seik Gribraltarile sisenedes oli see, et tuli sõita üle lennuvälja, mis eraldab Hispaaniat Gibraltarist. Ja liiklus sellel ristmikul, ja just ristmikul, kulgeb sedasi nagu tavateedel raudtee ülesõidukohal. Kui lennuk tuleb, siis tee suletakse tõkkepuudega ning lennuk tuleb läbi lasta ja kui tõkkepuu tõuseb, siis saavad autod jätkata teekonda.
Müts maha Kättlini ees, kes meid sõidutas Gibraltari imekitsastel, käänulistel, järskude tõusude, languste ja pööretega teedel ja tegi seda nagu oleks see tema igapäevane tegevus. Gibraltari enda elanikud kasutava liiklemiseks enamasti rollereid, sest kitsastel tänavatel on nendega imelihtne manööverdada. Oma rolleritega on nad aga autojuhtidele tõsine peavalu, sest nad sõeluvad julmalt autode vahelt ning mõne auto riivamine ei ole mingi kuritegu.
Esimesena suundusime Gibraltar rockile,
kus meie esimeseks vaatamisobjektiks oli Point of Europat https://www.google.fi/search?q=point+of+europa&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ved=0ahUKEwjl2Yijhr3KAhWJhiwKHaa6BDgQsAQIOA&biw=1366&bih=657
Point of Europa on kõigest 15,5km kaugusel Aafrikast (meri jääb vahele ja ilusa ilmaga on seda ka näha). Ka meil õnnestus, vaatamata veidi udusemale vaatele, Aafrikat oma silmaga kaeda.
Edasi siirdusime juba mäenõlvadele ja seda autoga. Tee ülesmäge oli kohati selline, et sulgesin silmad. Auto tuli parkida üleval mäenõlvale ja sealt jätkasime edasi jalgsi St. Michaels´i koobastesse, mis on tõeline looduseime. Kõike, mida me nägime, on vihmavee, mis on jooksnud läbi lubjakivi, kätetöö.
Looduseime nähtud siirdusime auto juurde, et veel kõrgemale sõita. Hirmsasti tahtsime näha ahve, keda pidi siin üsna rohkesti olema. Kuid tavapärases kohas neid täna ei olnud. Nüüd aga autoga edasi ronides nägimegi teel äkki ahve. Kohe auto seisma ja loomulikult välja aja loomakesi kaema. Tegelikult tuleks olla väga ettevaatlik, sest tegemist ei ole mingite makaakidega vaid ikka tõeliselt suurte olenditega. Enne meid oli seal väike grupp inimesi, kes kahjuks tegeles ahvidele maiuste jagamisega, mis aga on rangelt keelatud. kuid ahvid on sellega harjunud ja nad on ikka parajad ülbikud. Ühel naisel oli käes sihvakott ja ahv nägi seda, samateed ründas ahv seda naist, kes pani loomulikult jooksu, kuid ahv oli hetkega tal kannul, pani käpaga jõulise lätaka ja sihvakott lendas kus juhtus. kiirelt oli see ahvi käes ning koheselt olid ka ahvi hambad selles (teab küll, mida sellega teha). Ka teised ahvid tahtsid saagist osa, kuid siin tuli mängu karja reeglid - mis minu, see minu.
Meie liikuisme rahulikult ahvide vahel ja püüdisme neid jäädvustada. Ühel hetkel aga hüppas üks väiksem ahv Kättlinile pähe. No au Kättlinile, kes teadis, kuidas peab käituma. Ta ei hakanud kiljuma ega rapsima, vaid oli rahulik ja kattis vaid näo kätega. Ja sedasi rahulikult istus see ahvike veidi aega ning lahkus, kuid siis otsustas teine ahv, et ju seal midagi huvita vat ikka oli ja hüppas ise Kättlinile pähe. Ja sellel ahvikesel oli juba väike eesmärk, nimelt tahtis ta Kättlini peas olevat juukseklambrit kätte saada. Kuna see aga ei õnnestunud, siis loobus ja lahkus. Kõik lõppes õnnelikult.
Jätkasime oma teekond ning läksime vaatama Suurt piiramise tunnelit (The Great Siege Tunnels), kus oli kajastatud hispaanlaste ja inglaste sõjategevus aastasadu tagasi. II maailmasõda kajastava tunneli aga jätsime vahele, sest kellaaeg liikus sinnamaale, et peaks hakkama mäest alla laskuma. Allapoole liikudes vaatasime veel üle ühe väikese kindluse, mis olevat kuulunud araablastele.
Sõitsime tagasi alla linna, et veidi seal ringi vaadata ja enne tagasiteele asumist teha kuskil väike kohvipaus.
Gibraltarilt lahkumine aga polnudki nii lihtne, sattusime parajasse liiklusummikusse, kus istusime ikka tubli pool tundi, kui mitte rohkemgi. Rolleritega liiklejad aga kimasid ilma igasugu takistusteta kuhu süda ihkas. Koju jõudsime juba pimedas.
No comments:
Post a Comment