Esimene päev, 28. juuni - ärasõidupäev.
Ja käes see päev ongi, et alustada tundmatut, veidi hirmutavat teekonda Venemaale. Vajalikke dokumente selleks sõiduks tuli vormistada palju ja kuigi kõik sai tehtud, oli tunne, et äkki midagi jäi tegemata. Piiriületuse aeg oli meil broneeritud 00.00 (esialgselt 08.00). Kuna Vene piiri ületamise kohta räägiti igasugu legende, siis otsustasime vahetada piiriületuse aja varasemaks.
Selle hulljulge reisi võtsime ette kolmekesi: mina, Jüri, kes oli meile autojuhiks ja Epp, kes oli mulle kapteniks. Ja loomulikult olid reisisellideks ka Rika ja Iti.
Rika oli seekord kaasas turistina, sest poolteist nädalat enne reisi saadud vigastus ei võimaldanud Rikal võistlustel osaleda.
Oma teekonda alustasime kella üheksa ajal õhtul. Päevavalgust oli veel küllaga ja õhtune Narva maantee oli mõnusalt vaikne, liiklust oli vähe. Väike kohvipaus veidi enne Narvat Olerexi tanklas ja peagi olime Narvas. Piirile pääsemise ooteala leidsime ilma vaevata ja olime kohal pea veerand tundi enne õiget aega. Vaevalt kümnekonna minuti pärast tuli sõnum, et võime piirile sõita. Kell oli 23.58, kui lahkusime ootealalt. Meid hoiatati, et piirile minekuks on aega 20 minutit ning paluti mitte linna peale ennast unustada. Suundusime otse piirile, kuid vaatamata navigaatori (Narva oli meile kõigile täiesti tundmatu koht) juhistele suutsime ära eksida. Küsisime kohalikelt kuidas õigesse kohta jõuda, kuid võta näpust – kohalikud kas ei tea isegi, kus see õige koht asub või juhendati meid tahtlikult valesti. Üks, kelle käest juhiseid küsisime, oli taksojuht! Kuid lõpp hea, kõik hea – piirile jõudsime õigel ajal. Olime veidi närvis, sest ekslemise tõttu hakkas juba tunduma, et ei jõua õigeks ajaks ning seepärast ei pannud me tähelegi, et oleksime pidanud ootama luba piirile sõitmiseks, sõitsime otse väravate ette, mis ka avanesid. Kuid siis saime ühe neiu käest pahandana, et tulime ilma loata piirile. Kuid vaatamat sellele võeti meid jutule ja peagi olime Narva sillal, selja taga Eestimaa ja ees Venemaa. Vene piiripunktis läbisime kaks passikontrolli ning täitsime hulk deklaratsioone, mille täitmisega erilisi probleeme ei olnud, sest head inimesed olid mulle näidised kaasa andnud. Mul olid olemas kahed näidised, mis veidi erinesid teineteisest ja lõpptulemusena tuli mul endal täita hoopis kolmas versioon nendest deklaratsioonidest. Peagi saime loa piiri ületuseks, kell oli 01.10.
Rika oli seekord kaasas turistina, sest poolteist nädalat enne reisi saadud vigastus ei võimaldanud Rikal võistlustel osaleda.
Oma teekonda alustasime kella üheksa ajal õhtul. Päevavalgust oli veel küllaga ja õhtune Narva maantee oli mõnusalt vaikne, liiklust oli vähe. Väike kohvipaus veidi enne Narvat Olerexi tanklas ja peagi olime Narvas. Piirile pääsemise ooteala leidsime ilma vaevata ja olime kohal pea veerand tundi enne õiget aega. Vaevalt kümnekonna minuti pärast tuli sõnum, et võime piirile sõita. Kell oli 23.58, kui lahkusime ootealalt. Meid hoiatati, et piirile minekuks on aega 20 minutit ning paluti mitte linna peale ennast unustada. Suundusime otse piirile, kuid vaatamata navigaatori (Narva oli meile kõigile täiesti tundmatu koht) juhistele suutsime ära eksida. Küsisime kohalikelt kuidas õigesse kohta jõuda, kuid võta näpust – kohalikud kas ei tea isegi, kus see õige koht asub või juhendati meid tahtlikult valesti. Üks, kelle käest juhiseid küsisime, oli taksojuht! Kuid lõpp hea, kõik hea – piirile jõudsime õigel ajal. Olime veidi närvis, sest ekslemise tõttu hakkas juba tunduma, et ei jõua õigeks ajaks ning seepärast ei pannud me tähelegi, et oleksime pidanud ootama luba piirile sõitmiseks, sõitsime otse väravate ette, mis ka avanesid. Kuid siis saime ühe neiu käest pahandana, et tulime ilma loata piirile. Kuid vaatamat sellele võeti meid jutule ja peagi olime Narva sillal, selja taga Eestimaa ja ees Venemaa. Vene piiripunktis läbisime kaks passikontrolli ning täitsime hulk deklaratsioone, mille täitmisega erilisi probleeme ei olnud, sest head inimesed olid mulle näidised kaasa andnud. Mul olid olemas kahed näidised, mis veidi erinesid teineteisest ja lõpptulemusena tuli mul endal täita hoopis kolmas versioon nendest deklaratsioonidest. Peagi saime loa piiri ületuseks, kell oli 01.10.
Juhuks, kui piiriületus peaks
sujuma kiiresti, olime broneerinud ööbimise Ivangorodi hotellis
Vitjaz. 01.30 olimegi juba hotellis. See, mis meid ees ootas, üllatas meeldivalt. Kui enne sõitu oli meid
hirmutaud auto parkimisega Venemaal, siis Ivangorodis ei olnud küll
mingit muret parkimisega. Hotellil oli kinnine valvaega parkla ning
valvur ütles meile kohe, et me ei pea millegipärast muretsema,
sest parklas on videovalve ning tema käib ka öö jooksul mitmed
korrad parklas ringkäiku tegemas. Ka hotell oli täiesti korralik, võiks öelda, et isegi päris õdus ja mugav. Pikk päev oli teinud oma töö
ning peagi olime unenägude maal. Kuid minu und segas üks põrgulisest vene sääsk. Kuna MMi kodukal oli hoiatus Venemaal elutsevate sääskede kohta, siis püüdsin, end igati teki alla peita. Väsimus aga oli nii suur, et võitluses sääsega jäi uni peale ja lõpuks uinusin ka mina.
No comments:
Post a Comment