KOLMAPÄEV, 29. JUUNI 2016

Meenutusi SK MMist ja reisimuljeid

Teine päev, 29. juuni - väsitav, kuid samas huvitav autosõidu päev

Uneaega oli meil üsna napilt, sest õhtuks oli soov kohale jõuda. 6.30 äratus, hommikusöök oma kasinatest varudest ja ratastel me olimegi. Ilm tõotas tulla päikeseline ja suure tõenäosusega ka üsna kuum. Olles läbinud Kingissepa märkasime, et midagi marsruudis ei ole nagu planeeritud, kuid ei julenud navigaatorile vastu ka vaielda. Võõras koht, seega tuleb usaldada. Kuid see usaldus läks meile maksma üsna suure ringi. Navigaator valis meile paremad teeolud, kuid tunduvalt pikema masruudi. Kui nii, siis nii.

Vaatepilt autoaknast oli kardinaalselt muutnud võrreldes Eestimaa maanteede äärsete aladega. Teeääred on räämas, ehitusarhitektuur ühest äärmusest teise – kõrvuti onnid, mis kohe kohe kokku varisemas ning äärmiselt uhked häärberid. Omaette vaatamisväärsus oli kõige ehtsam karuputk, mis ääristas teeääri kohati lausa põldudena. Ja need olid ikka võimsalt suured ning lopsakate õitega.

Kuna hommikukohvi sai varakult joodud, siis kuskil kella 11 aegu tekkis suur soov üks mõnus tass kohvi saada. Aga võta näpust – Venemaa bensiinijaamades seda lihtsalt ei ole (hiljem selgus, et Neste jaamadest on siiski võimalik ka kohvi saada).

Umbes poole ühe aegu hakkas vihma sadama ja kohati oli sadu päris tugev. Sajuga oli päris raske sõita, sest rekkaid oli maanteel ikka loendamatu arv ja see raskendas möödasõite. Ja mis kõige hullem, tegelikult rekkad olid need, kes tegid hulljulgeid möödasõite. Kui meil oli kiirus 90-100km/h, siis sageli rekkate jaoks oli see olematu kiirus ja nad tuiskasid nagu postist mööda.

Linnakeses, nimega Valdai, õnnestus leida mingi trahter, kus üritasime lõunat süüa. Kuna külastajaid söögikohtades tundub olevat vähe, siis sooja toitu sai ainult mikros soojendatult (mikros soojendatud toite saime ka järgmistel päevadel). Tellisin endale seljanka ja oi millise pettumuse osaliseks ma sain – see oli vorstitükkide leotis vees, mis oli kerge soolaga maitsestatud. Autos näksitavad maasikad, nektariinid, juustupulgad ja herned tundusid lõunasöögi kõrval lausa delikatessidena.

Sõita oli jäänud veel tsirka 500km, mille sisse mahtus kaks tasulist teelõiku, millel sõites tundus, et olime sattunud kui teise maailma. Teeääred olid puhtad, iga natukese maa tagant ilusad puhkekohad, liiklus peaaegu olematu (ei ühtegi rekkat).

Kui sõita oli jäänud umbes 180km leidsime päris viisaka olemisega hotelli, kus oli ka restoran (lootsime, et siit saab ehk korralikult süüa). Ja ega me eksinudki, teenindamine oli korralik ja toidud ka päris maitsvad. Koerad said ka üle pika aja korralikuma jalutuskäigu hotelli kõrval olevas aiakeses, kus oli kämpingute ala. Nüüd oli päris hea olemine ja reis võis jätkuda. Senini oli meie reis kulgenud päris sujuvalt ja kuna kilomeetreid jäi aina vähemaks, siis lootsime, et sama sujuvalt jõuame ka sihtkohta, kuid kahjuks teist korda  tasuliselt teel maha sõites sattusime Moskva ringteele, mis võttis meid vastu 6-7 sõidureaga (täpselt ei olnud ridu võimalik tuvastada, sest neid lihtsalt tekitati mõlemale poole juurde just nii, kuidas keegi kuskile mahtus) ja tohutu ummikuga. See ummik pikendas ajaliselt meie teekonda pea 1,5h. Kõigil olid närvid päris krussis, sest liiklus selles ummikus oli meie jaoks harjumatu (julmalt kasutati oma õigust ja Jüril oli tükk tegemist, et meid sellest liikluse sasipuntrast eluga kohale viia). Jah oh häda, kesest seda ummikut tekkis vajadus pissipeatuse järele. Olime vasakult teises reas ja et teelt välja sõita oleksime pidanud manööverdama paremale üle 4-5 sõidurea. See ettevõtmine tundus täiesti võimatuna, kuid lõpuks pimestav vajadus ja oht, et võtame kasutusele kilekotid, võttis Jüri oma julguse kokku ja kujutas ette, et ta kaskadöör seiklusfilmis. Ja ta oli päris osav - peagi olime äärmises reas ja avanes võimalus sisse keerata ühte bensiinijaama. WCd seal muidugi ei olnud, seega võib vaid ette kujutada, minu ja Epu fantaasiat, et saaks sõitu jätkata. Kui me lõpuks ringteelt maha saime ja tee ääres kauplust nägime, siis oli kõigil ühine mõte, et pärast sellist kannatuste rada lihtsalt peab poest midagi rahustavat ostma.

Kell oli pea üheksa õhtul, kui lõpuks jõudsime oma hotelli nimega „Kotlyakovo Plaza”. Pärast pikka ja väsitavat päeva ootas meid ees imeilus kohake, millest pidi saama meie kodu neljaks päevaks. See oli tõeliselt ilus väike paradiis, kus oli isegi mini loomaaed (oravad, tšintšillad, kanad, kuked jm.) ning imeilus aiakene, mida hooldati iga päev usinalt. Ka teenindav personal oli väga lahke ja kõik hingasid kergendatult, et lõpuks ometi saavad suhelda pingevabalt. Selgus, et personal ei osanud sõnakestki inglise keelt, kuid hotellis peatusid peale meie veel Saksa, Poola, Hispaania, Prantsuse ja Itaalia tiimid, kellega nad suhtlesid vaid kehakeeles, kuid hakkama saadi. Broneeringu järgi oli meil broneeritud sviit ja teadsime, et meil on kahe toaga elamine, kuid tegelikkuses oli meil üks tuba kolme peale. Jah kõik mugavused olid olemas, kuid ju see siis oli arusaam sviidist vene moodi. 

 

Lõpuks said ka Rika ja Iti kohalikke uudiseid lugema. Ega oma jaladki olid pikast autosõidust päris kanged ja vajasid sirutamist. Tuppa tagasi jõudes sättisime endid mõnusalt sisse ja lõõgastusime pingelisest päevast.