ESMASPÄEV, 04. JUULI 2016

Meenutusi SK MMist ja reisimuljeid

Seitsmes päev, 04. juuli - tagasi koju

Kolm päeva suurepärases seltskonnas, meeletult positiivseid emotsioone – see kõik on tore, kuid koduigatsuse vastu ei saa miski ja nii tundsime ka meie, et viimane aeg on keerata autonina kodupoole. Hotelli personal oli väga vastutulelik ja kell 6 hommikul õnnestus meil enne teeleasumist ka korralik hommikusöök saada ning 6.35 startisime juba. Varajasel stardil oli mitu põhjust: et saada õhtuks kindlasti koju ning et pääseda Moskvast välja enne suuri ummikuid. Moskvast lahkusime särava päikese lehvitusega ning mõnusate soojakraadidega. Olles jõudnud aga Velikije Novgorodi muutus ilm ja taevaluugid pääsesid täiega valla ning liiklusolud muutusid ikka väga rasketeks, arvestades veel Venemaa liikluskultuuri, kus on võimalik, et näiteks möödasõitu tehakse samaaegselt kahelt küljelt. Kui kõige muuga võis Venemaal üsna rahule jääda, siis liikluskultuur on meie jaoks küll väga vastuvõetamatu.

Kuna tulles tegime suure ringi, siis nüüd otsustasime üles leida teeotsa Luga Kingissepa vahel, kust saaks ära lõigata suure ringi läbi Gatšina. Navigaator keeldus meiega koostööst ja suunas pidevalt meid Gatšina ringile, kuid Epu telefonis olev programm peilis õige teeotsa välja. Kui navigaator oli kümneid kordi teinud ümberarvestusi, siis lõpuks andis ta alla ja nõustus juhendama vastavalt meie soovidele. Jah teeolud ei olnud kõige paremad, kuid ajavõit tõotas tulla pea 1h ning suur pluss oli see, et sõitsime kuldses üksinduses, mõni üksik vastutulev auto vaid. Selle vihmaga oli see vaid kergendus, närvid puhkasid, sest keegi ei ohustanud ohtlike manöövritega. Piirini on jäänud veel 46km, vihma sajab endiselt ning termomeeter näitas, et õues on vaid 11 soojakraadi. Kas tõesti on kodus nii külm?

Poole kaheksa aegu õhtul olimegi juba piiril. Kõik piiriületused siiani olid möödunud valutult ja ka nüüd Vene piiril ei mingeid probleeme. Probleemid tekkisid Eesti piiril, kus sattusime noormehe peale, kellel oli vist väga, väga paha tuju. Ei olnud ta rahul meie auto parkimisega ning nõudis 10cm edasi nihutamist. Seejärel käratas ta väga ebaviisakalt, et lülitaksime mootori välja. Nüüd ei olnud ta nõus kontrollima dokumente, kui oleme autos, kamandas meid kõiki välja, kus oli kohutavalt külm ja tuuline. Passid pidime kaante vahelt välja võtma (siiani ei olnud keegi seda nõudnud). Nüüd soovis ta autot kontrollida ja käskis avada kõik uksed (meil aga tagaluuk ei töötanud, sest oli vahetult enne sõitu otsustanud üles öelda). Mitte ükski teine piirivalvur ei teinud sellest numbrit, kuid nüüd hoidsime hinge kinni, et kas peame terve auto lahti pakkima läbi uste, et noormees näeks ka päris taha välja. No nüüd sai ta ka ise aru, et on vist liiale läinud ning nõustus auto vaatlusega läbi uste. Lõpuks siiski saime kõik tema nõudmised täidetud ning võisime jätkata koduteed. Umbes keskööl olime kodus. Lõpp hea, kõik hea.

Lõpetuseks tahan öelda aga tänusõnad kõigile neile, kas ulatasid oma abikäe, et meie reis õnnestuks.

Suured tänud Tõnu Kaumann, Svetlana Zolotnikova, Epp Keevallik, Veskimetsa Ratsaspordibaas, Ruila Tall, Berra ning erilised tänud minu abikaasale Jürile, kes oli meile sellel reisil suureks toeks ja abiks.