REEDE, 1. JUULI 2016

Meenutusi SK MMist ja reisimuljeid

Neljas päev, 01. juuli -esimene poolfinaalide  päev

Täna oleks pidanud olema Rika etteaste päev, kuid kahjuks poolteist nädalat  enne MMi saadud vigastus ei võimaldanud Rikal nendel maailmavõistlustel osaleda. See oleks olnud Rika viimane etteaste suurvõistlusel, kuid kahjuks õnnetused ei hüüa tulles. Kui eile Rika õnnetusest kuuldi, siis kaastundeid tuli nii palju, et olin emotsionaalselt täiesti läbi.

Tänasel päeval sain keskenduda pealtvaatamisele ja hindamisele, et täiendada oma hindamisoskuseid.

Kuna meil täna võistlemist ei olnud, siis oma äratuskella panime veidi hilisemaks. Võistluspaika jõudsime, kui juba mõned paarid olid oma sooritused lõpetanud, kuid maiuspalad olid alles tulemata.

Võistlused toimusid Национальный Конный Парк "русь" maneežis, mis oli väga avar ja valgusrikas, temperatuur maneežis oli mõnusalt jahe. Võistlustingimused olid suurepärased. Kui liivase maneeži osas oli paljudel eelarvamusi, siis pärast võistlusi ei kahelnud enam keegi selles, et selle aasta aluspinnas oli läbi aastate parim, kus inimestel oli mugav liikuda ja koertel väga hea sooritada kiireid võtteid.

Korraldusliku poole pealt oli võistluste kulg suurepärane, võtete järjekord oli väga hästi läbi mõeldud tänu millele ei olnud mingeid ülemääraseid edasi tagasi liikumisi üle platsi ega pikki ootamisi kahe platsi vahel.

Esimeses ringis hindasid Vladislava Akimova (Läti) ja Jelena Limonova (Venemaa), liikumisjuhiks oli Anna Vinogradova (Läti) ning teises ringis hindasid Ralg Björklund (Soome) ja Jeannene Tschupp (Šveits), liikumisjuhiks oli Daria Kashirina (Venemaa).

Kohtunike hindamine tundus olema üsna objektiivne ja mõistlik (kõigil on veel meeles aastatagune hindamine Torinos), kuigi hinnetes esines sageli 1-2p, erinevusi. Kuna aga kohtunikud jälgisid sooritusi erinevatest kohtadest, siis nägidki nad asju erinevalt ning üks ei pruukinud näha seda, mida nägi teine. Üritasin kohtunikega kaasa hinnata ja enamuses olin kohtunikega sama meelt. Erinevused tekkisid võtetes, kus minul ei olnud kaugelt võimalik näha, kas koer näris hantlit, kas mõni põhiasend oli viltu jne.. Nendel võistlustel saadi mitmete soorituste eest lausa 10p. (isegi kõrvalkõnni eest). 10p. kõrvalkõnni eest nägin ma oma SK teadliku aja jooksul vist küll esimest korda. Esimesel päeval astus võistlustulle 9 erinevat koeratõugu, kellest dominineerivaks olid bordercollied, kuid erilised haruldused olid mittelspitz ning staffordshire terjer.

Tulemused räägivad iseenda eest, sooritusi oli seinast seina. Väga palju eksisid koerad ruudu võttes, kus iseenesest ei olnud koertel probleeme edasi saatmisega vaid hoopis ruudu leidmisega. UWE võttes oli vigu samuti seinast seina - kes läks koonuse juurde läbi tõkke, - haaras minnes hantli, - ei läinud ümber koonuse, - kes peatus koonuse juures, - ennetas peatumist, - peatus vales asendis, - tõi vale hantli jne. Neid vigu oli tõesti nii erinevaid, et reeglite tegijad vist ise ka ei tulnud selle peale, et see kõik on võimalik.

Omaette vaatemängu pakkusid pealtvaatajatele Oili Huotari ja Zip (Soome), kes panid publiku lausa  tarduma. Seda, mis platsil toimus, ei ole võimalik panna sõnadesse - see oli meistriteos. Pärast individuaalvõtteid olid kõik sõnatud, sest ilma püsivõteteta oli neil juba korralik I järk käes (264,75p.). Oili ja Zipu sooritused olid võrratud, sellist taset pole MMl juba ammu nähtud, kui üldse on! Neid vaadates oli näha, et nad on tõeline tiim, nende vahel on täielik teineteise mõistmine, nad mõlemad olid äärmiselt rahulikud ja enesekindlad, nad justkui teadsid milleks nad siia olid tulnud!  Pärast püsivõtteid said nad lõplikuks punktisummaks 304,75p. - uskumatu! Kuidas küll ise nii kaugele jõuda, et saavutada oma koeraga ka selline koostöö, seega on kuhu areneda!

 

Fotod on tehtud finaalpäeval.

Tänase päeva hõbemedali pälvisid Hanna-Mari Ikonen & Tosi (Soome) – 284,5p. ning pronksmedali omanikeks said Bettina Ogris & Joy (Austria) – 276,75p.. Esimese päeva saak oli 12 I järku, 13 II järku ja 10 III järku, 3 koera ei saanud tulemust.

Pärast võistlusi viisime koerad koju ja otsustasime minna shoppama Domodedoval asuvasse kaubanduskeskusesse. On meil suured keskused, kuid Moskva omad on veel, veel suuremad. Üks asi sai  Moskvas selgeks - kui midagi teha, siis hästi suur ja võimas. Kui teleka ekraanilt oleme näinud kehva olukorda Venemaal nii majandusliku kui ka muu poole pealt, siis selles kaubanduskeskuses ning üldse kohas, kus elasime, seda öelda ei saanud. Suurtes toidupoodides oli paljude toidukaupade valik palju, palju kordi suurem kui meil. Kõik oli äärmiselt värske ja lõhnas mõnusalt. Usun, et selline pilt ei kajastu üle kogu Venemaa, kuid kohas, kus hetkel olime, võib küll öelda, et elu Venemaal on suur lill.