NELJAPÄEV, 30. JUUNI 2016

Meenutusi SK MMist ja reisimuljeid

Kolmas päev, 30. juuni - treeningute päev ning võistluste avamine

Meie treening pidi algama alles 11.40, seega hommikuse ärkamisega me täna eriti ei kiirustanud ning oli piisavalt aega, et rahulikult hommikusööki nautida. Täna külastasime esimest korda meie hotelli baari, mille menüü kohta olime jõudnud juba kuulda üht kui teist. Seega suundusime baari poole eelarvamusega. Sisenedes olime üsna üllatunud, sest nii hubast kohta me küll ei osanud oodata. 

Ka baaridaam Ljuda oli väga meeldiv ja jutukas naisterahvas.

Olime baaris ainsad külastajad, teised olevat kõik juba hommikul kuue aegu ära läinud!

Nähes, et oleme kolmekesi, pani ta letile kolm alustaldrikut, kuhu ootamatult ladus, sõna otseses mõttes – pläts, pläts, pläts - kolm võileiba. Lisaks võileibadele oli menüüs riisipuder. Pudruga olen harjunud tarbima moosi ja küsisin, et ega neil seda juhtu olema, mille peale küsis Ljuda, et kas me oleme need koertega külastajad? Saanud jaatava vastuse vastas ta: „Togda naidjom”! Kohviga aga olid lood taas kehvasti. Näha oli küll võimas kohvimasin, kuid saime ikkagi vaid lahustuvat kohvi. No parem see, kui üldse mitte midagi. Kui olime laua taha istunud, siis küsib Ljuda, et kas võileivale võid ka soovite? Mis mõttes? Selgus, et saiaviilu peale oli laotud vaid tükk vorsti ja juustu. Menüü oli kindlalt reglementeeritud ja kui soovisid midagi juurde, siis tuli selle eest juba raha välja käia. Täna siiski õnnestus meil saada ka üks täiendav tass kohvi tasuta (edaspidi see enam ei õnnestunud).

Peale hommikusööki hakkasime liikuma võistluspaiga poole. Üritasime kohale jõuda GPS koordinaatide järgi, kuid taas viis navigaator meid veidi valesti, umbes 13km enne õiget kohta teatab ta, et oleme kohale jõudnud. Kontrollisime mitu korda koordinaatide õigsust, kuid abi sellest ei olnud. Nüüd sisestasime aadressi ja selle järgi jõudsime kenasti õigesse kohta. Meie ees laius võimas spordikompleks – „Rahvuslik hobuste park RUS”. 

 

Meeskondadele ettenähtud ruumi jõudmiseks tuli läbida pikk koridor, kus tulid meile vastu mitu hobust. Iti nendest neljajalgsetest eriti hästi küll ei arvanud, Rika jäi aga täiesti ükskõikseks. Meeskondadele ettenähtud ruum oli suur ja avar ning see oli mõeldud ainult puuride jaoks. Meeskondadele ei olnud kindlaid kohti ja kui meie kohale jõudsime, siis oli tükk tegemist, et oma kahele puurile kohta leida. Koerajuhtidele aga ei olnud isegi istumise võimalust ette nähtud. Mõned meeskonnad olid omale toolid kuskilt sebinud, enamus aga istusid hobuste takistustest tehtud pinkidel. Registreerimisel selgus, et oleme viimane meeskond, keda juba pikisilmi oodati, kuigi registreerimise lõpuni oli veel üle tunni aja aega. 

Treeningute aega oli sel korral üllatavalt palju. Esialgselt oli minule ette nähtud kahe koera jaoks 15 minutit, kuid paar päeva enne treeninguid ilmus info, et aega on lühendatud ning nüüd oli mul kahe koera jaoks 10 minutit (sedagi rohkem, kui varasematel aastatel). Kuna Rika võistlustel ei osalenud, siis kartsin, et minu treeningaega kärbitakse veelgi, kuid minu üllatuseks seda ei tehtud ja saime Itiga teha trenni lausa 10 minutit. Treeningutel pakkusid oma abi Vene tiimi tüdrukud, millest ma muidugi ära ei öelnud. Tavaliselt on treeningud toimunud kahel platsil (kummalgil platsil just need võtted, mis ka võistlustel sellel platsil toimuvad). Seekord aga sai trenni teha vaid ühel platsil ning uuendusi oli veelgi, nimelt ei teadnud keegi enne võistlusi ka võtete järjekorda. Eelnevalt oli teada vaid kõrvalkõnni skeemid. Kuna meil oli aega palju, siis jõudsime üsna mitmed võtted läbi teha. Trennis oli Iti väga tubli ja kontaktne ning mitte miski ei viidanud sellele, et võistlustel võiks asi teisiti olla. Peale treeninguid oli üsna palju vaba aega ning selle sisustasime pikema jalutuskäigu ja mõnusa suplusega. Ilmad Moskvas olid lämmatavalt palavad (26-27 kraadi). Kuid sees, nii tiimide ruumis kui ka hallis, kus võistlused toimusid, oli mõnusalt jahe. Suures hallis näitas termomeeter pidevalt 27 kraadi ja ehmatus alguses oli suur, et kuidas sellises palavuses võistelda saab, kuid peagi saadi aru, et see termomeeter näitab hoopis välistemperatuuri.

Kui treeningud läbi, siis peagi alustati ka avatseremooniaga.

Aitäh Berrale nii toredate kostüümide eest.

Käesolev MM oli Iti jaoks erakordne ka selle poolest, et sellel osales Iti ema, tütar ja ema ühel suurvõistlusel ei ole eriti sage nähtus. 

Iti oma esimesel SK MMl koos emaga poseerimas.

  

Peale avatseremooniat esines valge koer. No nüüd saadi siis lõpuks teada võtete järjekord ja millised võtted millisel platsipoolel tehakse. Saladuseks jäid endiselt eseme äratundmise võtte puhul esemete asetus, kaugjuhtimise järjekord ning Uwe võttes tehtav peatumise asend. Valge koera poolt tehtud variandid ei olnud need, mis võistlustel pidid tulema. Viimased saladused pidid avalikuks tulema alles kaptenite koosolekul. 

Võtete järjekorda oli aga selline:

1. ring – juurdekutsumine, ruutu saatmine, kõrvalkõnd ja Z skeem.

2. ring – eseme äratundmine, UWE võte, suunatud toomine ja kaugjuhtimine

Päeva lõpetas kaptenite koosolek, mis kestis taas hirmus pikalt, pea 1,5h.  

Lõpuks saime end koduteele asutada. Territooriumilt välja sõites kohtusime soomlastega, kes ootasid taksosid, et sööma minna. Nemad ööbisid samas kompleksis, kuid õhtusööki selles ei olnud võimalik saada. Päeval oli avatud kohvik, kust oli võimalik saada ka sooja toitu. Ega me hetkel teadnud isegi, kust meie õhtusöögi saame. Lõõpisin soomlastega, et Venemaal on kõik võimalik ja et teie taksod ei pruugi üldse tullagi. Ja järgmisel hommikul selguski, et tellitud taksod jäidki tulemata ning soomlased ilma õhtusöögita. Kõigil, kes elasid kohapeal, oli probleeme hommiku- ja õhtusöögiga.

Tagasi hotelli jõudes uurisime, et kas läheduses on mõnda söögikohta ja meie suureks imestuseks öeldi, et nende oma baaris on võimalik õhtust süüa. No mida sa hing veel oskad tahta! Koerad tuppa ja ise baari, kuid baaridaam Ljuda oli kuskile kadunud. Pika otsimise peale ta siiski leiti ja võisime tutvuda menüüga, mis nägi välja sedasi, et Ljuda tõstis külematuskapist välja mitmed kandikud ja ladus letile. Valik oli päris suur: kahte sorti kana, kala, kotletid, mida siis soojendas mikrouunis. Elektripliital olid just keedetud värsked kartulid ning juurde meisterdas Ljuda koheselt värske salati. Portsud said niin suured, et andis ära süüa ja maitsesid ka väga hästi, just sellised mõnusad kodutoidud. Olime nii õnnelikud, et ei pidanud enam pead valutama söögikordade pärast. Nende päevade jooksul, mis hotellis peatusime, ei näinud me baaris kordagi, ei hommikul ega õhtul, teiste tiimide liikmeid. Ju selline koduköök ei sobinud neile.

Täna õhtul võtsime ette tutvumise lähiümbrusega ning sellega koos said ka koerad päris pika jalutuskäigu. Piirkond, kus elasime, oli uuselamute rajoon, kus üks maja oli teisest uhkem. Venemaal kehtis reegel – kui midagi teha, siis juba maksimaalselt suurelt. Kuid meile oli võõrastav selliste villade ees näha näiteks kartulipõllukest. Kummalisi eesaedu oli teisigi. Minnes läksime autotee serva pidi ja sedasi nägime majade fassaade eestpoolt. Tagasi tulime aga majade tagant mööda väikest teerada. Nüüd nägime majade tagakülgi, mis iseenesest olid tip top. Kuid majade tagused aiad olid öö ja päeva majade ette jäävate aedadega. No mida kõike seal ei leidunud ja loodus toimetas ka tagaaedades oma reeglite järgi. Koju tagasi jõudes olid koerad nii väsinud, et Iti ei nõudnud isegi mitte õhtusööki, mis ei olnud üldse tavapärane käitumine temale. Kuskil 22.30 avastasin äkki ise, et koerad ikka magavad ja polegi veel õhtust söönud. No see viga sai kiiresti parandatud ja nüüd said koerad jätkata päevase väsimuse väljamagamist. Seda vajasime ka ise.